Hingede öö: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
5. rida:
"Hingede öö" torkab Ristikivi loomingus silma selle poolest, et olles modernistlik ([[sümbolism|sümbolistlik]], [[sürrealism|sürrealistlik]], [[eksistentsialism|eksistentsialistlik]]), erineb see täiesti tema ülejäänud 16 romaanist. Tähelepanuväärne on ka romaani asukoht Ristikivi loomingu ajateljel. Aastail 1938–1947 ilmus temalt viis, aastail 1961–1976 kaksteist romaani. Nende kahe perioodi vahelisel ajavahemikul 1947–1961, täpsemalt 1953. aastal ilmus ainult "Hingede öö".
"Hingede öö" ja selle järel ilmunud ajalooline sari (1961–1976) kuuluvad Karl Ristikivi metafüüsilisse loomeperioodi, mis sai alguse 1949. aastal ilmunud novelliga "Novell".<ref name=":8">Liiv, Toomas 2000. Karl Ristikivi kirjanikuna. – K. Ristikivi. Hingede öö. Tallinn: Avita, 288–300.</ref>
"Hingede ööst" on ilmunud viis trükki (1953, 1991, 2000, 2005, 2016).
16. rida:
Ristikivi loobus tegelikkust jäljendavast kunstikäsitlusest. Teda hakkas huvitama indiviidi subjektiivne kogemus, metafüüsiline ja psüühiline reaalsus. Oma uutest loomingulistest tõekspidamistest kirjutas Ristikivi koguteoses "Kirjanikult lugejale" (1953) ilmunud proosapalas "Enesest ja teistest" ning ülevaatlikus kirjandusloolises essees "Eesti kirjanduse lugu" (1954). "Hingede öö" (1953) keskele paigutatud "Kiri Agnes Rohumaale!" sisaldab endas ka autori kirjandusteoreetilisi seisukohti. "Kirjas Agnes Rohumaale" määratleb autor "Hingede öö" esimest osa kui "realistlikku muinasjuttu" ehk väljamõeldist, mis edastab realistlikult elu olemust.<ref name=":4" />
Ristikivi põhjendas uusi esteetilisi seisukohti ka 1949. aastal ilmunud lühiproosapalas "Novell". "Novelli" peategelane elab üksi võõral maal. Kuid tema üksindus ei tulene ainult pagulusest. Tema üksindus on omane inimesele, kes otsib elu sügavamat tähendust. "Novellis" ilmneva kirjanduskäsitluse kohaselt on kirjanduse kujutamisobjektiks inimese teadvus, selle subjektiivne suhe maailma. Seetõttu muutuvad kirjandusteoses oluliseks unenäod, fantaasiapildid, nägemused. Unenäod ja nägemused on olulised nii "Hingede öös" kui ka ajaloolises sarjas.<ref name=":4" /> Selle võtte eeskujuks on Ristikivi sõnul Lewis Carrolli teose "Alice Imedemaal" peategelase Alice'i ja John Bunyani teose "Palveränduri teekond" peategelase Ristiinimese unenäod.<ref name=":6">Hennoste, Tiit 2003. Karl Ristikivi “Hingede öö” kui tekst. – Eurooplaseks saamine. Kõrvaltkäija altkulmupilk. Artikleid ja arvamusi 1986–2003. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 235-250. </ref>
Sarnaselt "Novellile" on ka "Hingede öö" atmosfäär metafüüsiline. Selles on oluline tavareaalsuse kohal kõrguv ideede maailm. "Hingede öös" kasutatakse moodsa romaani võtteid (unenäoloogika, ajatus, erinevate tegelaste identiteetide kokkusulamine, sündmustiku ajalis-põhjusliku järjestuse puudumine).
"Hingede ööd" kirjutades tegi Ristikivi enda sõnutsi "kokkuvõtet, bilanssi" (kiri U. Masingule 26. III 1969). Jaan Undusk nimetab "Hingede ööd" "Ristikivi kriitilise loomeperioodi saaduseks" ja "kirjanduse mõtestaja romaaniks".<ref name=":1" />
| |||