Leo Strauss: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Liisi Keeduse koostatud artikkel, redigeerimine pooleli |
|||
2. rida:
==Elu ja looming==
Strauss sündis ja kasvas üles [[Hessen]]i väikelinnas [[Kirchhain]]is rangelt ortodoksses perekonnas. Pärast sõjaväeteenistust [[Esimene maailmasõda|Esimeses maailmasõjas]] astus Strauss lapsepõlvekodu läheduses asuvasse [[Marburgi ülikool]]i.<ref>Sheppard, Eugene. ''Leo Strauss and the Politics of Exile: The Making of a Political Philosopher'', Massachusetts: Brandeis University Press, 2006, 9–12.</ref> Seal õppis ta filosoofiat, loodusteadusi ja matemaatikat. Tema õppejõudude seas olid [[uuskantiaanlus|uuskantiaanid]] [[Nicolai Hartmann]] ja [[Paul Natorp]] ning klassikalised filoloogid [[Karl Reinhardt]] ja [[Eduard Fraenkel]]. Doktoritöö kirjutas Strauss [[Hamburgi ülikool]]is [[Friedrich Heinrich Jacobi]]st neokantiaan [[Ernst Cassirer]]i juures (kaitses 1921. aastal). Straussi, nagu enamikku tema põlvkonnakaaslasi, mõjutasid uuskantiaanlike koolkondade lagunemine ja erinevad "uue mõtlemise" voolud. Kaitsmisele järgnevatel aastatel külastas Strauss korduvalt [[Freiburgi ülikool]]i, et kuulata [[Edmund Husserl]]i loenguid, ent muljet avaldasid talle pigem Husserli assistendi [[Martin Heidegger]]i [[Aristoteles]]e-seminarid. Straussi põhihuvide hulka kuulusid veel juudi mõttetraditsioon – siinkohal on oluline märkida [[Hermann Cohen]]i ja [[Franz Rosenzweig]]i mõju – ja [[sionism|sionistlik]] poliitika, milles ta nooruses aktiivselt osales. ▼
▲Pärast sõjaväeteenistust [[Esimene maailmasõda|Esimeses maailmasõjas]] astus Strauss lapsepõlvekodu läheduses asuvasse [[Marburgi ülikool]]i. Seal õppis ta filosoofiat, loodusteadusi ja matemaatikat. Tema õppejõudude seas olid [[uuskantiaanlus|uuskantiaanid]] [[Nicolai Hartmann]] ja [[Paul Natorp]] ning klassikalised filoloogid [[Karl Reinhardt]] ja [[Eduard Fraenkel]]. Doktoritöö kirjutas Strauss [[Hamburgi ülikool]]is [[Friedrich Heinrich Jacobi]]st neokantiaan [[Ernst Cassirer]]i juures (kaitses 1921. aastal). Straussi, nagu enamikku tema põlvkonnakaaslasi, mõjutasid uuskantiaanlike koolkondade lagunemine ja erinevad "uue mõtlemise" voolud. Kaitsmisele järgnevatel aastatel külastas Strauss korduvalt [[Freiburgi ülikool]]i, et kuulata [[Edmund Husserl]]i loenguid, ent muljet avaldasid talle pigem Husserli assistendi [[Martin Heidegger]]i [[Aristoteles]]e-seminarid. Straussi põhihuvide hulka kuulusid veel juudi mõttetraditsioon – siinkohal on oluline märkida [[Hermann Cohen]]i ja [[Franz Rosenzweig]]i mõju – ja [[sionism|sionistlik]] poliitika, milles ta nooruses aktiivselt osales.
1925. aastal alustas Strauss tööd teadurina [[Berliin]]is Juudi Akadeemias ([[Akademie für Wissenschaft des Judentums]]), kus ta töötas kuni akadeemia finantskrahhini 1931. aastal. Juba ülikooliaastail oli Straussi huvitanud [[religioon]]i ja ratsionalismi suhe ning küsimus, kas [[valgustusaeg|valgustusaja]] [[religioonikriitika]] oli suutnud tõestada, et inimelu mõtestamiseks piisab pelgalt mõistusele toetumisest. Sellest küsimusest ajendatuna kirjutas noor Strauss uurimuse [[Baruch Spinoza|Spinoza]] religioonikriitikast ("Die Religionskritik Spinozas als Grundlage seiner Bibelwissenschaft: Untersuchungen zu Spinozas Theologisch-politischen Traktat", 1930). Spinoza oli Straussi arvates sunnitud üksikasjalikult käsitlema kõiki usu ja ratsionalismi suhte problemaatika põhiküsimusi, samas kui hilisemad autorid võtsid mitmeid nn mõistusetõdesid juba iseenesestmõistetavustena ega vaevunud neis enam kahtlema. Detailse teksti- ja kontekstianalüüsi tulemusel jõudis Strauss järeldusele, et Spinoza ei tõestanud [[ilmutus]]e võimatust filosoofiliselt, vaid püüdis religioonitõdesid kummutada neid naeruvääristades. Samuti ei õnnestunud Spinozal püstitada tõsikindlat alust ratsionalismile. Selle asemel tahtis ta meid veenda uskuma mõistuse täiusesse ja piisavusse ning see samm omakorda seab ratsionalismi sama ebakindlale positsioonile kui religiooni. Teose põhiväitest, et uusaegne usu ja mõistuse antitees pole mitte filosoofiline paratamatus, vaid selle juured on eelkõige uusaja muutuvates eetilistes ja poliitilistes hoiakutes, sai Straussi loomingu üks põhiteemasid.
16. rida ⟶ 14. rida:
Straussi olulisimaks kaasaegseid poliitilis-teoreetilisi paradigmasid käsitlevaks monograafiaks võib pidada teost Natural Right and History (1952). Mõistet „loomuõigus“ ei kasuta Strauss ainult selle uusaegses tähenduses, vaid ka apelleerimaks klassikalisele vooruseetikale ja teistele moraaliobjektivismi vormidele. See tähendab, ta kasutab mõistet eelkõige erinevate hedonismi, utilitarismi ja relativismi vormide vastandterminina. Kui kultuurirelativism välistab ühiskonna ülese tõe või normide olemasolu, siis millega on põhjendatud üksikisiku kriitiline hoiak oma ühiskonna tõdede suhtes? Kui me oleme kõik oma tõekspidamistes ühiskonna orjad, kuidas on sellisel juhul kahtlemine kokkuleppelistes ideaalides üleüldse võimalik ja millele viidates on võimalik oma kahtlusi põhjendada? Kaasaegsed ühiskonnateadused uurivad nähtusi, mis kõik on vähem või rohkem väärtustega seotud, ent väidavad end vältivat väärtushinnangute andmist. Valik erinevate väärtuste vahel ja neile hinnangu andmine ei ole nende jaoks mitte ratsionaalne, vaid puhtalt subjektiivne, tahtepõhine tegevus. Siinkohal polemiseerib Strauss teravalt eelkõige Weberi vastu, kes käsitles väärtushinnanguid mõistuse kompetentsist välja jäävate otsustena. Igaüks järgigu oma „deemonit“, pühendugu valitud eesmärkidele, samas kui valik erinevate eetilise põhimõtete vahel pole kunagi lõplikult ratsionaalselt põhjendatav, väitis Weber. Kuigi ühiskonnaelu kujundavad väärtushinnangud, peab teadlase positsioon jääma täielikult neutraalseks. Strauss ei pea viimast mitte ainult võimatuks, vaid väidab, et esiteks viib see relativismini ja viimaks nihilismini ning teiseks seab küsimärgi all teaduse vundamendi ehk tõe kui väärtuse.
Straussi konservatiivsed seisukohad on tekitanud kaasaegsetes kommentaarides palju poleemikat ja spekulatsioone tema poliitilisest mõjust neokonservatismi ideoloogilise esiisana. Strauss ise hoidus poliitilistel teemadel sõna võtmast ning vaatamata liberalismiteooria kriitikale toonitas, et liberaalne riigikord on ainus kaasaegne režiim, mis tagab vähemustele, kelle hulka ka ta ise kuulus, poliitilis-legaalsed õigused. Samas on Straussi poliitilist mainet suuresti kujundanud mitmed tema õpilased ja teised järgijad, kes end „straussiaanlasteks“ peavad ning on kas aktiivsed poliitikas või liberalismi kriitikuina. Nimekamad nende seas on Allan Bloom, kes kritiseeris ameerika kõrgharidussüsteemi teoses The Closing of the American Mind, Harry V. Jaffa, kes on uurinud Ameerika Ühendriikide asutamisajalugu ja kirjutanud kõnesid vabariiklaste presidendikandidaadile, filosoofid Stanley Rosen ja Nathan Tarcov, Abram Schulsky, kes töötas Pentagoni planeerimisosakonna juhina enne Iraagi sõda, Paul Wolfowitz, kes kuulas kahte Straussi loengut ja oli asekaitseminister Iraagi-sõja alguses, ent samas ka Susan Sontag, tuntud feministlik mõtleja, kirjanik ja kunstnik.
==Viited==
| |||