Heinrich Meri: erinevus redaktsioonide vahel

{{kopipeist|allikas=https://villameri.ee/meist/}}

 

Heinrich Meri õppis Mustvee köstrikoolis (1896–1901), ministeeriumikoolis (1901–1903) ja Peterburi Õpetajate Seminaris (1904–1907). 1924. aastal sai Meri Eesti Vabariigi haridusministeeriumi suvekursustel laulu- ja muusikaõpetaja kutse. Aastast 1907 töötas ta muusikaõpetajana [[Mustvee]]s, [[Võtikvere]]s, Mosohnikova-Goras Venemaal ja [[Simuna]]s (sj oli 1911–1917 kooli juhataja). 1917–1919 oli Meri Virumaa maavalitsuse haridus- ja tervishoiuosakonna juhataja. Alates 1919. aastast elas Heinrich Meri Pärnus, kus ta elu lõpuni oli seotud linna muusikaeluga koori- ja orkestrijuhina, muusikaõpetajana, orkestrandina ja heliloojana. Heinrich Meri juhatas segakoori „Endla“, Eesti Helikunsti Seltsi Pärnu sega- ja meeskoori, Pärnu Sümfooniaorkestrit, rahvaülikooli orkestrit ja Pärnu Pioneeride Maja muusikaringi (1955–1961), juhatas kohalikel laulupidudel ühend-, laste- ja poistekoore. 1920. aastal oli ta üks Pärnu sümfooniaorkestri asutajaid. Ta asutas koolides okariiniorkestreid ja -ansambleid, juhatas neid ning ka valmistas koolidele mitmes suuruses okariine.

Ta on avaldanud laulikuid ja muusikaõpikuid („Väike harmoonia õpperaamat“ (1925), „Muusika algõpetus keskkoolidele“ (1926)), tema enda laulud on ilmunud kahes autorikogumikus (1962 ja 1977).

Helilooja ja muusikapedagoog Heinrich Meri naabriks oli aastaid Elo Raivet, kes seal Gustav Ernesaksaga kaarte mängis ja sageli kõige esimesena Meri uusi laule laulis.