Ameerika Ühendriikide põhiseaduslik konvent: erinevus redaktsioonide vahel

'''Ameerika Ühendriikide põhiseaduslik konvent''' (ingl ''Constitutional Convention'') oli Ameerika Ühendriikide osariikide kohtumine, mille eesmärgiks ja tulemuseks oli luua uus [[Ameerika Ühendriikide põhiseadus|Ameerika Ühendriikide konstitutsioon]] ja osariike siduv tugevam keskvõim. Konvent algas Philadelphias 25. mail 1787 ja kestis kuni 17. septembrini 1787. <ref> "ConstitutionalThe ConventionOffice andof Ratification"the -Historian. [https://history.state.gov/milestones/1784-1800/convention-and-ratification Constitutional Convention and Ratification, 1787–1789]. Vaadatud 20.11.2020. </ref>

Enne konventi ja pealepärast [[Ameerika iseseisvussõda|Iseseisvussõdaiseseisvussõda]] täitsid ajutiselt Ameerika Ühendriikides konstitutsiooni rolli konföderatsiooni artiklid, mis ei võimaldanud keskvõimul üheselt ja konkreetselt lahendada riigis esinevaid probleeme. Seda sellepärast, et artiklid ei andnud riigi valitsusele ja parlamendile piisavaid volitusi ning osariigid ei olnud seetõttu omavahel piisavalt tugevalt seotud. <ref> TheMount Articles of Confederation -Vernon. [https://www.mountvernon.org/library/digitalhistory/digital-encyclopedia/article/the-articles-of-confederation/ The Articles of Confederation]. Vaadatud 20.11.2020. </ref>

Riik oli keerulises majanduslikus olukorras. Nad olid sõjavõlgades, mida nad polnud võimelised maksma, riigis puudus keskpank ning pidev paberraha juurde trükkimine tekitas riigis väga suure inflatsiooni. Mitmed osariigid tõstsid oluliselt makse, mis viisid rahutusteni ja Massachusettsis lausa mässuni (Shay mäss). Veel oli noorel riigil raskusi ennast rahvusvahelisel tasandil iseseisva üksusena kehtestada, näiteks sulgesid hispaanlased omavoliliselt New Orleansi sadama ning loodes eksisteerisid veel mitmed Ühendkuningriigi sõjalised kindlustused. Lisaks tegutsesid osariigid paljuski omavoliliselt, mitmes võeti vastu enda osariigi konstitutsioonid ning riigi olukorda tegi veel keerulisemaks Suure Järvistu aladel alanud sõda indiaani hõimude liiduga .<ref> AmericaH. underJ. the Articles of Confederation: 1783–1789 -Sage. [http://sageamericanhistory.net/federalperiod/topics/national1783_89.html America under the Articles of Confederation: 1783–1789]. Vaadatud 20.11.2020. </ref>

25. mail 1787 kogunesid osariigid Philadelphias. Kuigi konvent kutsuti algselt kokku eesmärgiga muuta konföderatsiooni artikleid, sai õigepea selgeks, et osariigid olid konvendile tulnud eesmärgiga töötada välja uus konstitutsioon, mille alusel oleks võimalik luua tugev keskvõim ja mis seoks osariigid üheks tugevaks riigiks. Selle idee oli aasta varem välja käinud ka James Madison, kes koos [[George Washington|George Washingtoni]] ja [[Alexander Hamilton|Alexander Hamiltoniga]] olid uue konstitutsiooni loomise kõige märkimisväärsemateks pooldajateks ja konvendi eestvedajateks. Kokku tuli konvendile 12 osariiki (kõik osariigid peale Rhode Islandi). Teemade sisulisel arutamisel tõstatusid ennekõike vaidlused selle üle, et mitmekojaline peaks uus parlament olema ning kuidas seal osariikide vahel kohti jagatakse. <ref> J. Vile, 2016. "The Constitutional Convention of 1787 and Its Origins. In Conventional Wisdom: The Alternate Article V Mechanism for Proposing Amendments to the U.S. Constitution". University of Georgia Press. Lk 11-1711–17. </ref>

Kovendil tekkis vastandumine väiksemate ja suuremate osariikide vahel. Väiksemad osariigid tahtsid säilitada enda mõjuvõimu, mis neil olemasolevas kongressis oli, mis tähendas, et igal osariigil on kongressil üks hääl. Suuremad osariigid soovisid vastupidiselt, et kohti jagataks kongressis osariikide suuruse alusel. Osariikide soovid väljendusid kahes konvendil välja käidud plaanis: Virginia ja New Jersey plaanis. Virginia plaani järgi pidi parlament tulema kahekojaline ja kohad jaotatama iga osariigi elanikkonna suuruse järgi. New Jersey plaani järgi pidi loodav parlament tulema ühekojaline ja kõigi osariikide hääled olema võrdse kaaluga .<ref> H. Kinder; W. Hilgemann, 2000. "Maailma ajalugu esiajast tänapäevani". Deutscher Taschenbuch Verlag, München. Lk 293. </ref>

Olukord lahendati kompromissi teel 1787. aasta juulis. Kompromissi kohaselt on alamkojas ehk esindajatekojas kohad jagatud proportsionaalselt rahvahääletuse teel. Ülemkojas ehk senatis on kõikidel osariikidel võrdne arv esindajaid ning iga osariigi senaatorid (senati liikmed) valitakse osariikide-siseste seadusandlike kogude ja valitsuste poolt. Kompromissi hakati kutsuma Connecticuti kompromissiks. <ref> ConnecticutEncyclopaedia Compromise -Britannica. [https://www.britannica.com/topic/Connecticut-Compromise Connecticut Compromise]. Vaadatud 20.11.2020. </ref>

Lisaks arutati kongressil veel, kas ja kellel peaks riigis olema kõrgeim täidesaatev võim (arutluse tulemusel otsustati, et selleks saab president), presidendi valimise jurisdiktsiooni, orjanduse ja orjadega kauplemise teemasid ning kas riigikohtunikud peaksid olema valitud täidesaatva või seadusandliku võimu poolt. <ref name=":0"> R. Beeman., 2009 ". "Plain Honest Men: The Making of the American Constitution". Random House, New York. Lk 132-140132–140 </ref>

Konvendil tehtud otsused oli vaja vormistada ühtseks dokumendiks. Selle eesmärgiga loodi Detaili komitee. Komitee töö tulemuseks oli seitsmest artiklist ja preambulist koosnev konstitutsioon, mis tuli konvendis arutlusele 6. septembril 1787. aastal. Järgnevatel päevadel täiendati ja parandati dokumenti ning loodi uus komitee, kes pidi lõplikult konstitutsiooni vormistama. Lõplik konstitutsioon esitati konvendile 17. septembril 1787, kus see 39 poolthäälega 55-st edasi ratifitseerimisele ja avalikkusele tutvumiseks saadeti. <ref> R. Beeman. 2009 name=". Plain Honest Men: The Making of the American Constitution0". Random House, New York. Lk 132-140 </ref>