'''Lambasihver''' on episoodiline tegelaskuju Tammsaare romaanis "[[Tõde ja õigus]]", [[Oru Pearu]] abikaasa, Oru perenaine.
Lambasihver on hüüdnimi, mis tähendab lambakarjust, lammaste hoidjat (tuletatud saksa keelest schäfer, karjane, s.t pigem väär on käsitlus, justkui püüaks Pearu oma naist selle nimega alandada). Lambasihver kannatab üksjaguPearu palju Pearusagedaste meeleolumuutuste ja isegi otsese vägivalla all. TaVahel on vahelta sunnitud end peksuhirmus aita lukustama ning koos lastega isa paluma, et see kaevu ära ei reostaks. Samas suudab Lambasihver kavalusega oma abikaasat ka taltsutada. Näiteks hoiab ta ära võimaliku tüli Andrese ja Pearu vahel, kui viimane tahab purjuspäi minna Mäele, minnaet külastada Andrest ja Krõõta külastama. Lambasihver tuletab mehele meelde, et nemad olid Vargamäel ammu enne Mäe peret, seega peaksid nemad esimesena külla tulema, ning naabritel on allamäge ka märksa lihtsam tulla, kui neil üles ronida, mispeale Pearu kiidab ma naise õiglast meelt ja tarkust ja jätab külaskäigu ära. Lambasihvril on abivalmis loomus. Ta on Mäe perel abiks, kui sureb Krõõt ning tunneb südamest kaasa Krõõda lastele, kes on jäänud emata.
Lambasihver sureb enne Pearut. Surma täpne daatum või asjaolud romaanist ei selgu, ent epopöa V köites mainib kirjanik, et Lambasihver on ammu siitilmast lahkunud ning Pearu peab üksildasüksildast lesepõlve.
