Neoliberalism: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
PResümee puudub |
||
10. rida:
== Teoreetiline käsitlus ==
'''Charles Gide''' (1847-1932), prantsuse majandusteadlane ja ajaloolane, tõi selle mõiste kasutusele, kui ta kirjeldas itaalia majandusteadlase Maffeo Pantaleoni (1857-1924) töid maksunduse ja avaliku valiku valdkondades.<ref>''Gide, Charles (1898-01-01). "Has Co-operation Introduced a New Principle into Economics?". The Economic Journal. 8 (32): 490–511.'' </ref>
[[Fail:LIPPMANN, WALTER LCCN2016862740.tif|pisi|Walter Lippmann]]
Prantsusmaal tõstatasid neoliberalismi teema majandusteadlased '''[[Auguste Detœuf]]''' (1883-1947) ja '''[[Louis Marlio]]''' (1878-1952). Tähelepanu objektiks tõusis see tänu ameeriklase '''[[Walter Lippmann|Walter Lippmanni]]''' (1889-1947) raamatule „The Good Society“ prantsuskeelsele tõlkele ja selle käsitlemiseks prantsuse filosoofi '''[[Louis Rougier|Louis Rougier’i]]''' (1889-1982) poolt kokku kutsutud Pariisi 1938. aasta „Walter Lippmanni konverentsi“, mis tõi kokku 26 liberaalset majandusteadlast üle kogu maailma ning mis kesti pea nädala. Saksa sotsioloog ja majandusteadlane '''[[Alexander Rüstow]]''' (1885-1963) tegi ettepaneku võtta kasutusele mõiste neoliberalism, kuigi teda ennast peetakse rohkem sotsiaalse turumajanduse ja saksa ordoliberalismi propageerijaks.<ref>''Taylor C. Boas; Jordan Gans-Morse (2009), "Neoliberalism: From New Liberal Philosophy to Anti-Liberal Slogan" (PDF), Studies in Comparative International Development (in German), 44 (2), pp. 137–161.''</ref>
[[Fail:Portrait of Milton Friedman.jpg|pisi|Milton Friedman]]▼
Kuna vahetult enne konverentsi okupeeriti [[Austria]] Saksamaa poolt ([[Anšluss|Anscluss]]) ning maailmas süvenes totalitaarne riigikord ja plaanimajandus, siis oli selle eesmärgiks meelde tuletada liberaalse turumajanduse eeliseid ja rõhutada, et see on lääne demokraatliku ühiskonnakorralduse aluseks. Konverentsi käigus püüti leida vastust järgmistele küsimustele: Mis põhjustas liberalistliku majanduse allakäigu; Liberalism ja sõjamajandus; Liberalism ja majanduslik natsionalism; Liberalism ja sotsiaalne heaolu; Vabaturumajanduse arhitektoonika. Konverentsi lõppes kokkuvõttega, millega sätestati
26. rida ⟶ 25. rida:
Peale II maailmasõda ei saavutanud prantsuse neoliberaalid märkimisväärset mõjuvõimu, kuna riigi majanduspoliitika arenes Prantsuse Kommunistliku Partei ja '''kindral [[de’Gaulle]]''' vahelises võitluses. Selle käigus sätestati üksikasjalikud seadused omandi-, lepingu-, pankroti-, konkurentsi-, sotsiaal- ja maksuõiguse valdkondades ning loodi riigi poolt hallatud rahasüsteem, mis põhines võlarahal. See kõik pani aluse sotsiaalse õigusriigi domineerimisele. See omakorda võimendas rahva seas usaldamatust riigivõimu suhtes ning üksikisiku suveräänsuse põhimõtte rõhutamist ja vabaduse ideaali heroiseerimist. Prantsuse neoliberaalid on leppinud riikliku sekkumisega majandusprotsessidesse, mis on põhjustanud oligopolide ja kartellide ning suure avaliku sektori moodustumise.<ref>François Bilger, « La Pensée néolibérale française et l’ordo-libéralisme allemand », in Patricia Commun (éd.), ''L’Ordo-libéralisme allemand'', Cergy-Pontoise, CIRACC/CICC, 2003</ref>
▲[[Fail:Portrait of Milton Friedman.jpg|pisi|Milton Friedman]]
Neoliberaalse ideoloogia mõju hakkas kasvama peale sotsialistliku majandusmudeli kokkuvarisemist 1990-ndate alguses, mil algas kiire globaalse vabaturumajanduse taasareng (eelmine kord oli see domineeriv perioodil 1860-1905). Ingliskeelses kultuuriruumis on neoliberalism säilitanud põhiosas positiivse tähenduse, kuigi vene jt illiberaalsete riikide propagandaaparaadid on üritanud anda sellele halvustavat tähendust. Kõige suurema panuse neoliberalismi arengusse on andnud ''Mont Pelerin Society''’sse koondunud majandusteadlased, s.h '''[[Ludwig von Mises|Ludvig von Mises]]''' (1881-1973), '''[[Friedrich August von Hayek|Friedrich von Hayek]]''' (1899-1992), '''[[Karl Popper]]''' (1902-1994) ja '''[[Milton Friedman]]''' (1912-2006). Nad kõik vastustasid teravalt [[Marksism|marksismi]], [[Sotsialism|sotsialismi]], [[Keinsism|keinesianismi]] ja bürokraatlikku [[Plaanimajandus|plaanimajandust]]. Eriliselt rõhutasid nad eraomandi puutumatuse, tulude ümberjagamise mitte-lubatavuse, riikliku sekkumise vältimise, ametiühingute võimu kaotamise, riigiomandi ja riiklike teenuste privatiseerimise, maksukoormuse ja riiklike abirahade vähendamise ning turuvabaduste suurendamise vajalikkust. Selle ideoloogia eesmärgiks on ülemaailmne spetsialiseerumise ja vabakaubanduse edendamine.
Friedmani mõjuväljas rakendas 1973. aastal neoliberalistlikku majanduspoliitikat esimesena tšiili sõjaväeline diktaator '''[[Augusto Pinochet]]''' (1915-2006), kes erastas riiklikud ettevõtted ja vabastas ettevõtjad bürokraatia ahelatest. Kuna tema reformid olid edukad ja Tšiili majandus hakkas kiiresti arenema, siis järgisid tema eeskuju peaminister '''[[Margaret Thatcher]]''' (1925-2013), kes reformis põhjalikult Suurbritannia majandust aastatel 1979-1990, ning president '''[[Ronald Reagan]]''' (1911-2004), kes tegi sedasama Ameerika Ühendriikides aastatel 1981-1989. Domineerivaks majandusideoloogiaks jäi see 2008. aasta majanduskriisini.
33. rida ⟶ 32. rida:
Sellel perioodil oli neoliberalismi tunnuseks: Keynesisimi vastasus, Chicago koolkonnast võetud monetarismi propageerimine (inflatsiooni vastu tuleb võidelda aktiivse intrssipoliitikaga), Ronald Reagani rahapakkumispoliitika majanduse edendamiseks + erastamine, maksude alandamine ja eraalgatuse õhutamine, tööturu paindlikkus, sotsiaalmaksete vähendamine ja heaoluriigi kaotamine, riiklike kulutuste vähendamine, tasakaalustatud eelarve ja säästmise soodustamine (Arthur Laffer)
Reagani
# ''Eelarvepuudujäägil on majandusaktiivsusele ja tööhõivele lühikeses ajaplaanis positiivne mõju, kuid, kuid
# ''Avalikud kulutused peavad piirduma vaid meetmetega, mis on vajalikud toimetulekuraskustes olevate abistamisega hariduse ja tervishoiu valdkondades ning infrastruktuuri rajamisega, et toetada majanduskasvu;''
# ''Maksupoliitika eesmärgiks peab olema lai maksubaas ja madalad piirmäärad, mis ei moonuta majanduse arengut ja on efektiivsed;''
# ''Rahapoliitikas peab intressimäära kujundama turg, et nende mõju oleks positiivne ja nad ise mõõdukad;''
# ''Valuutavahetuskursid ei või olla fikseeritud, sest ujuvad vahetuskursid ei lase moodustuda suurtel valuutareservidel ja valuutade väärtused muutuvad vastavalt olukorrale, mis
# ''Siseriiklik ja rahvusvaheline kaubandus tuleb vabastada piirangutest, sest see soodustab konkurentsi ja pikaajalist majanduskasvu. Impordi- ja ekspordikvoodid tuleb kaotada, tollimakse vähendada ja normeerida. Kapitali vaba liikumine peab olema tagatud investeeringute soodustamiseks;''
# ''Riiklikud ettevõtted tuleb erastada ja monopolid lammutada, et parandada turu tõhusust ja pakkuda majandustegevuses osalejatele rohkem valikuvõimalusi;''
| |||