Kiirendi: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PikseBot (arutelu | kaastöö)
P Robot: parandatud kuupäeva vormindust viidetes
Resümee puudub
1. rida:
{{keeletoimeta}}
[[pilt:Fermilab.jpg|pisi|AerofotoÕhufoto kaheksakujulisest [[Fermilab]]i [[Tevatron]]i kiirendist. Kaugem rõngas on põhikiirendi, lähemal asuv (poole väiksem) on mõeldud esialgseks kiirenduseks, kiire hoidmiseks ja jahutamiseks.]]
'''Osakestekiirendi''' on masinseade, mis kasutab [[elektrilaeng|elektriliselt laetud]] [[osake]]ste [[valguskiirus]]e lähedaste kiiruste juurde kiirendamiseks ja kiirtes hoidmiseks [[elektromagnetväli|elektromagnetvälja]].<ref>{{Cite book
|last1=Livingston |first1=M. S. | authorlink1 = Milton Stanley Livingston
|last2=Blewett |first2=J.
10. rida:
|isbn=1-114-44384-0
}}</ref>
Suuri kiirendeid kasutatakse [[osakestefüüsika]]s [[põrguti]]tena (näiteks [[Suur Hadronite Põrguti]] [[CERN]]is, [[Tevatron]] [[Fermilab]]is) või [[sünkrotronkiirgus]]e allikatena kondenseeritud ainetihkaine füüsikas. Väiksemaid kiirendeid kasutatakse paljudes rakendustes, sealhulgas osakeste teraapiaksraviks [[onkoloogia]]s, meditsiiniliste [[radioaktiivne isotoop|radioaktiivsete isotoopide]] tootmiseks, [[pooljuht]]idesse [[ioon]]ide sisestamiseks ja selliste haruldaste [[isotoop]]ide nagu [[süsinik-14]] mõõtmiseks. Nüüdisajal on maailmas kasutusel üle 30 000 kiirendi.<ref>{{cite web|last=Witman|first=Sarah|title=Ten things you might not know about particle accelerators|url=http://www.symmetrymagazine.org/article/april-2014/ten-things-you-might-not-know-about-particle-accelerators|work=Symmetry Magazine|publisher=[[Fermi National Accelerator Laboratory]]|accessdate=29.08.2016}}</ref>
 
On kaht põhilist tüüpi osakestekiirendeid: elektrostaatilised ja elektromagnetilised<ref>
21. rida:
|publisher=[[Wiley-Interscience]]
|isbn=978-0471878780
}}</ref> ''[[Elektrostaatika|Elektrostaatilised]]'' kiirendid kasutavad osakeste kiirendamiseks staatilist [[Elektriväli|elektrivälja]]. Selle levinuimad variandid on [[Cockcrofti-Waltoni generaator]] ja [[Van de Graaffi generaator]]. Selle väiksemal kujul näide on tavaline [[televiisor]]i [[elektronkiiretoru]]. Sellistes seadmetes saavutatav osakeste [[kineetiline energia]] on piiratud kiireneva [[Pinge (elekter)|pingega]], mis omakorda on piiratud [[Läbilöök|läbilöögiga]]. Teisalt ''elektrodünaamilised'' või ''elektromagnetilised'' kiirendid kasutavad osakeste kiirendamiseks muutuvat elektromagnetvälja (kas [[Elektromagnetiline induktsioon|magnetilist induktsiooni]] või võnkuvaid [[raadiosagedus]] väljuraadiosagedusvälju). Kuna sellistes kiirendites läbib osake sama kiirendava välja mitu korda, pole väljundenergia kiirendava välja tugevusega piiratud. Sellised kiirendid töötati välja 1920ndatel ja need on enamiku tänapäevaste suurte kiirendite aluseks.
 
Selle ala pioneerid on [[Rolf Widerøe]], [[Gustav Ising]], [[Leó Szilárd]], [[Max Steenbeck]] ja [[Ernest Lawrence]]. Nad mõtlesid välja ja ehitasid esimese toimiva lineaarse kiirendi<ref>Pedro Waloschek (ed.): ''The Infancy of Particle Accelerators: Life and Work of Rolf Wideröe'', Vieweg, 1994</ref>, beetatroni ja tsüklotroni.