|
[[Pilt:Estonian vowel chart.svg|pisi|280px|Eesti artikulatoorne vokaalidiagramm]]
'''VokaalTäishäälik''' ehk '''täishäälik'''vokaal k on [[häälik]], millemile artikuleerimisel[[häälik|hääldamisel]] pääseb õhk vabalt ja pidevalt välja suust või suust ja ninast nii, et [[kõnetrakt|häälekulglas]]is ei teki keele keskjoonel õhuvoolule sulgu ega märgatavat kahinat põhjustavat ahtust.<ref>Eek, Arvo 2008. Eesti keele foneetika I. Tallinna Tehnikaülikool, Küberneetika Instituut. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus.</ref>
VokaalisüsteemiTäishäälikusüsteemi kirjeldamisel kujutatakse vokaaletäishäälikuid kahemõõtmelisel vokaalidiagrammil, mille vertikaalne telgpüsttelg näitab keeleselja tõusuastet ja horisontaalne telgrõhttelg keele ees-tagapoolsust. Lisaks keeleselja kujule võivad vokaalidtäishäälikud eristuda huulte asendi poolest (vokaalidiagrammil paigutatakse illabiaal- ehk ümardamata vokaaltäishäälik vasakule ja labiaal- ehk ümarvokaalümartäishäälik paremale).<ref name="ekh">Asu, Eva Liina, Pärtel Lippus, Karl Pajusalu, Pire Teras 2016. Eesti keele hääldus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.</ref>
==Eesti keele vokaalidtäishäälikud==
VokaalideTäishäälikute arvu poolest kuulub [[eesti keel]] maailma keelte hulgas suure vokaalidetäishäälikute arvuga keelte hulka.<ref>Maddieson, Ian 2013. Vowel quality inventories. – The World Atlas of
Language Stuctures Online. Eds. M. S. Dryer, M. Haspelmath. Munich: Max Planck Institute for Evolutionary Anthropology. http://wals.info/chapter/2. Vaadatud 04.11.2017.</ref> Eesti keeles on 9 '''vokaal[[foneem]]i''' /i ü u e ö õ o ä a/, mida hääldatakse vastavalt [[IPA]] märgendusele [i y u e ø ɯ/ɤ o æ ɑ].<ref name="ekh" />
Keeleselja tõusuastme järgi saab eesti vokaalidtäishäälikud jagada '''kõrgeteks vokaalidekstäishäälikuteks''' [i y (ɯ) u], '''keskkõrgeteks vokaalidekstäishäälikuteks''' [e ø ɤ o] ja '''madalateks vokaalidekstäishäälikuteks''' [æ ɑ]. Vokaalfoneemi /õ/ võidakse sõltuvalt kõnelejast hääldada kas kõrge [ɯ] või keskkõrge tagavokaalina [ɤ]. Vastavalt sellele, millisel keeleselja osal paikneb keeleselja tõusu kõige kõrgem punkt, jagunevad vokaalidtäishäälikud '''[[eesvokaalid]]eks''' [i y e ø æ], mille hääldamisel keeleselja eesosa liigub kõva suulae poole, ja '''[[tagavokaalid]]eks''' [u (ɯ)/ɤ o ɑ], mille hääldamisel keeleselja tagaosa liigub pehme suulae poole. Lisaks jagatakse vokaalidtäishäälikud veel labiaal- ja illabiaalvokaalideks: '''labiaalsete vokaalide''' [y ø u o] puhul huuled ümardatakse, '''illabiaalsete vokaalide''' [i e (ɯ)/ɤ æ ɑ] hääldamisel huuli ei ümardata.<ref name="ekh" />
Eesti vokaalidetäishäälikte põhilised distinktiivtunnusedtunnused on esitatud ka järgnevas tabelis (tärniga on märgitud need tunnused, mille suhtes uurijad on olnud eri seisukohtadel).<ref name="ekh" />
{| class="wikitable"
|}
Eesti keele '''primaarvokaalid''' on /a e i o u/. Nende esinemisele ei ole piiranguid, seega neid võib leiduda nii esi- kui ka järg[[silp]]ides (v.a /o/, mis vanade omatüvede järgsilpides ei esine. Järgsilpide /o/ on küll ajalooliselt eesti kirjakeelde kuulunud, kuid on kirjakeele kujunemise käigus sulandunud kokku /u/-ga ja esineb praegu vaid [[isikunimi|isikunimede]] ning uute [[laensõna|laen]]- ja [[võõrsõna]]de järgsilpides) ja [[diftong]]is teise vokaalinatäishäälikuna. '''Sekundaarvokaalid''' /ü ö õ ä/ ei esine tavaliselt järgsilpides (v.a võõrsõnades) ega pole ka diftongis teiseks vokaalikstäishäälikuks. Sellistes [[eesti murded|eesti murretes]], kus on [[vokaalharmoonia]], võivad sekundaarvokaalid ka järgsilpides esineda. Eesti keele kõige suurema esinemissagedusega vokaalid on /a/, /e/ ja /i/, neist mõnevõrra väiksema sagedusega /u/ ja /o/, millest veel väiksema esinemissagedusega on sekundaarvokaalid.<ref name="ekh" />
==VokaalideTäishäälikute akustika==
VokaalideTäishäälikute hääldamisel on hääleallikaks [[häälekurrud]] ja filtriks keele ning huulte liikumisest tulenevalt muutuva kujuga kõnetrakthelikulgla, mis kujutab endast resonantstorude kogumikku. Eri kujuga resonantsruumi osadel on erinevad '''resonantssagedused''' ehk '''[[formant|formandid]]'''. Selle tulemuseks on vokaaliti erinev spektrikuju: võimenduvad need [[ülemtoon]]id, mis on [[sagedus]]elt lähedased resonantssagedustele, ning muud sumbuvad.<ref>Suomi, Kari 1990. Johdatusta puheen akustiikkaan. Logopedian ja fonetiikan laitoksen julkaisuja. N:O 4. Oulu.</ref><ref>Johnson, Keith 2003. Acoustic and Auditory Phonetics. Second edition. Blackwell Publishing.</ref> Vokaalide akustilisel analüüsil leitakse kuni nelja esimese formandi väärtused. Vokaalid eristuvad teineteisest põhiliselt kahe esimese formandi väärtustelt (F<sub>1</sub> ja F<sub>2</sub>), kuid oma osa on ka kolmandal ja neljandal formandil (F<sub>3</sub> ja F<sub>4</sub>).<ref name="ekh" />
[[Spektrogramm]]idel iseloomustab tagavokaale kahe esimese formandi jäämine lähedastesse sageduspiirkondadesse (vt järgnevat tagavokaali /a/ spektrogrammi, formandid tähistatud punaste punktiiridega), kuid eesvokaalidel paikneb teine formant esimesest kaugel ning on lähestikku kolmanda formandiga (vt järgnevat eesvokaali /e/ spektrogrammi).<ref name="ekh" />
| 