Magnetlint: erinevus redaktsioonide vahel

Kõige olulisemateks nendest jäid pooleks sajandiks esialgne lahtistel poolidel [[helilint]] (ingl: ''reel-to-reel tape'') ja sellest vaid mehaanilise teostuse mõttes erinev [[helikassett]] (''[[Compact Cassette]] tape'' ehk ''CC-tape''). Nende kõrval olid kasutusel ka mõned teised, peamiselt suletud lindisilmusega ja ühe lindipooliga lahendused (näiteks ''PlayTape'').

 

Alates turuletulekust 1964. aastal leidsid [[Kompaktkassett|kompaktkassetid]] kümmekonna aastaga väga laialdast kasutamist ja 1980. aastate lõpuks olid nad saavutanud helisalvestuses ülekaalu teiste salvestusviiside, k.a heliplaatide ees. Sel perioodil jõuti kassettides kasutatava lindi omaduste pideva täiustamisega niikaugele, et lindikiirusel 4,76 cm/s oli salvestatav sagedusala võrreldav professionaalses stuudiotehnikas kasutatavate seadmete sagedusalaga, kuigi põhiajakonstandi osas jäädi kordades alla. Puhtfüüsikalistel põhjustel jäi salvestuse [[dünaamiline diapasoon]] siiski väiksemaks, kuigi müra (sahina) summutamiseks võeti kasutusele mürasummutamise süsteemid (DNF ja Dolby-B [[DNR]]). Probleemseks jäi ka mittelineaarmoonutuste ja sellega seotud intermodulatsioonmoonutuste tase, seda eriti tugevate kõrgema sagedusega helide osas. Töötati välja süsteemid nendest probleemidest ülesaamiseks (Dolby-C), kuid nende kasutamine piirdus peamiselt vaid kõrgekvaliteetsete statsionaarsete seadmetega.