Edvard Munch: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Originaaluurimuslik hinnang ("õnneks") välja |
Originaaluurimuslik hinnang ("kahjuks") välja |
||
46. rida:
[[1896]]. aasta kevadel lahkus Munch Berliinist ja sõitis Pariisi. Siin keskendus ta maalimise asemel graafikale ja [[litograafia]]le. Ta tegutses selle ala ühe kuulsaima kunstniku [[Auguste Clot]]' käe all. Tänapäeval loetakse Munchi, just tänu tema originaalsele stiilile, üheks litograafia klassikuks. Pariisis võttis ta vastu tellimuse [[Charles Baudelaire]]'i luulekogu "[[Kurja lilled]]" illustreerimiseks, kuid kunstnik ei lõpetanud seda tööd.
Järgnenud aastatel valmis hulgaliselt maale: "Metabolism", "Aadam ja Eeva", "Tüdrukud sillal", "Elutants", "Melanhoolia" jpt. Tema maal "Elutants” väljendab selliseid igaühele arusaadavaid asju nagu noorus ja vanadus, lootused ja pettumused. Maalil "Melanhoonia” kujutas ta tuba, mis nagu lõõmaks õhtupäikeses, kuid ometi on aknast paistev maastik rahulik ja jahe. Seega võib oletada, et värvimäng toas peab väljendama kunstniku vaimuhaige õe Laura haavatud hinge rahutust. Uus sajand oli kunstniku jaoks tormilise arengu aeg. Munch hakkas tegema pingutusi, et muuta laadi ("Ma tundsin, see (maalimine) võib muutuda maneeriks”), saamaks lahti kontuurjoone monotoonsusest ja lokaalse värvipinna omavolist – murdmaks välja ühetoonilisest negativismist, konfliktist keskkonnaga. Munchi murranguperioodi on kokku võetud sententsiks: "Kui enne oli tema elu tema kunst, siis nüüd sai tema kunstist tema elu.” Paljud hakkasid huvituma ta teostest. Edu oli
Alates [[1909]]. aastast elas Munch [[Norra]]s. Tähelepanuväärne on see periood eelkõige seetõttu, et läänelikust suurlinlikust seltskonna-enesehävitajast sai läänelikku tüüpi geeniusemüüdi trafaretile vastupidi kõrge eani elav ja loov askeetlik fjordierak, kontakti kompav nii looduse, elu kui ka enesega. Algul pesitses ta [[Kragerø]] linnas, kus ta maalis klassikalisi maastikumaale ja osales Kristiania (Oslo) ülikooli sisekujunduse konkursil. [[1912]]. aastal pandi ta teosed üles Sonderbundi näitusel [[Köln]]is. Kragerøs lasi ta endale ehitada suured stuudiod, kus ta töötas ülikooli projekti kallal, mis pärast pikka poleemikat ja diskussioone lõpuks [[1916]]. aastal vastu võeti. Samal aastal ostis ta endale maja Ekely asulas, kus elas aastaid endassetõmbunult, spartalikku elu. Põhimotiivideks kujunesid lihtsad taluinimesed, kes kündsid põldu, koristasid vilja jne. [[1923]]. aastal suri ta õde Laura.
| |||