Koer: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Tühistati kasutaja 85.29.192.246 (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi Velirand. Märgis: Tühistamine |
Originaaluurimuslik hinnang ("kahjuks") välja |
||
21. rida:
'''Koer''' ehk '''kodukoer''' on [[hunt|hundi]] [[alamliik]] (''Canis lupus familiaris'') või [[koer (perekond)|koera perekonna]] [[liik (bioloogia)|liik]] (''Canis familiaris''), mille [[inimene|inimesed]] on [[kodustamine|kodustanud]].
Koer on üks vanemaid [[koduloom]]i. Ta kujunes 27 000 – 40 000 aastat eKr tõenäoliselt [[hallhunt|hallhundi]] (täpsemalt selle [[Taimõri poolsaar|Taimõril]] elanud alamliigi, kuid võimalik, et ka teiste alamliikide) kodustamise, [[ristamine|ristamise]], [[sihipärane valik|sihipärase valiku]], [[suunav kasvatus|suunava kasvatuse]] ja [[taltsutamine|taltsutamise]] tulemusena.<ref>Skoglund, P.; Ersmark, E.; Palkopoulou, E.; Dalén, L. (2015). "Ancient Wolf Genome Reveals an Early Divergence of Domestic Dog Ancestors and Admixture into High-Latitude Breeds". Current Biology 25 (11): 1515–9.</ref> [[Paleoliitikum]]i inimest ajendas koera kodustama toidu- (liha-, vere-, luu-) vajadus. [[Jahikoer]]tena ning kande- ja veoloomadena, [[karjakasvatus]]e arenedes ka karjahoidjatena hakati koeri tõenäoliselt kasutama alles hiljem. Koera kui liigi [[bioloogiline plastilisus]] on võimaldanud aja jooksul aretada üle 500 kehaehituselt ja värvuselt erineva [[koeratõug|tõu]].{{lisa viide}}
Koer on [[Sotsiaalsus|sotsiaalselt]] [[Intelligentsus|intelligentne]] [[loom]]. [[Kutsikas]]t alates inimesega koos kasvanud koer õpib inimese liigutusi ja häält tõlgendama. Ka inimesed võivad õppida koerte suhtlust mõistma. Koerad suhtlevad omavahel peamiselt kehaasendite, liigutuste, ilmete ja häälega. Koertele on omane ka oma territooriumi kaitsmine ning märgistamine uriini ja väljaheidetega. Kui inimene ja koer üksteisele otsa vaatavad, tekib nende organismis õnnehormoon oksüdotsiin.{{lisa viide}}
Otstarbe järgi liigitatakse koeratõuge [[jahikoerad|jahi-]], [[töökoer|töö-]] ja [[seltsikoer]]teks. Koera rakendamist nii paljudel elualadel võimaldavad tema kiindumus inimesse, hea haistmine, kuulmine, nägemine, vastupidavus, [[kaitseinstinkt|kaitse-]] ja [[jahiinstinkt]] ning hõlbus dresseeritavus.<ref>Koer // Eesti Entsüklopeedia. 4. kd. Tallinn: Kirjastus Valgus, 1989, lk 617–618</ref>
Inimesed, kes on [[tõukoer]]test huvitatud ja neile pühendunud, koonduvad [[Kenneliorganisatsioon|kenneliorganisatsioonidesse]] (Eestis [[Eesti Kennelliit]] jt).{{lisa viide}}
== Koera põlvnemine ==
83. rida:
[[File:Gaegogi-01.jpg|thumb|Koeralihast tehtud toit]]
[[Korea]]s, [[Vietnam]]is ja mõnes [[Hiina]] piirkonnas kasvatatakse koeri lihaloomana. Paljudes riikides on koeraliha söömine [[tabu]] ja müük seadusega keelatud.{{lisa viide}}
Koera nahka kasutavad eriti Põhja-Aasia rahvad karusnahana riietuses. [[Brasiilia]]s kasutatakse koeranahka ''[[cuíca]]''-trummide valmistamiseks. 2009. aastast on Euroopa Liidus koeranahkade import ja nendega kauplemine keelatud.<ref>[http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+IM-PRESS+20070615IPR07883+0+DOC+XML+V0//ET Parlament keelustas kassi- ja koeranahaga kauplemise]</ref>
Seksuaalset kiindumust koertesse nimetatakse [[kanidefiilia]]ks.{{lisa viide}}
== Koeratõud ja tõuaretus ==
116. rida:
Esimene Eesti teadaolev regionaalne aretus jääb 18.–19. sajandisse, mil kohalikest linnukoertest olevat Baltimail tõuaretuseks kasutatud [[liivimaa linnukoer]]a (''Livländischer Vorsteher''). Nad olid suured lõhestatud ninaga, tüübilt üsna ühtlased loomad. Vanade asjatundjate oletusel oli neis koertes rohkesti pointeri verd. Nad olid puhtad seisukoerad.<ref>Tehver, 1937, lk 117.</ref>
1930. aastatel ostsid paljud talupidajad karjakoeri sisse Taanist, Hollandist, Saksamaalt ja Inglismaalt. Kohati aeti läbi põhjamaade "laikadega" ning Venemaa "ovtsarkadega".
: Valve- ja õuekoer muri. Punane kuni pruunikas, mitte väga suur, rõngassabaga, öösel väga erk. Verd värskendati lapi koera ja ungari ''kuwass''<nowiki/>'iga.
: Karjakoer krants. Must kuni pruunikas, valge kaeluse ja valge sabaotsaga, elav. Uuteks liinideks kasutati šoti lambakoeri.<ref>Jaama, Kr. Talukoerte tõuaretus / Põllutöökoja Aastaraamat VIII 1939/40 (Tallinn, 1940), lk 169–171.</ref><ref>[http://www.koertekoda.ee/forum/viewtopic.php?t=596 Noppeid eesti koerte ajaloost]</ref> Aretus jäi pärast sõda soiku.{{lisa viide}}
Ainus päris (koos standardiga, kuid mitte FCI tunnustatud) oma koeratõug on ajukoer – [[eesti hagijas]]. Tõu aretamine sai Eestis hoo sisse 1930. aastatel, mil meil keelati jahipidamises kõrgemate kui 45 cm kõrguste koerte kasutamine. Nõnda tekkis vajadus madalakasvulise kodumaise hagijatõu järele, kes oleks Eesti oludes töötamiseks piisavalt tugev. Aastatel 1947–1954 vaadati üle ja hinnati Eestis 2460 hagijat (tõugudest inglise madalajalgne hagijas (''beagle''), inglise rebasehagijas (''foxhound''), šveitsi hagijas (''Gewöhnlicher Schweizer Laufhund''), lutzerni hagijas (''Luzernen laufhund'') ja berni hagijas (''Dreifarbiger Berner Laufhund'')), kellest valiti tõu aretamiseks kõlblikud koerad. Korraldati näitusi, ülevaatusi ja peeti tõuraamatut. 1954. aastal kinnitati tõustandard.<ref>[http://www.eestihagijas.ee/eestihagijas.htm#Ajalugu Eesti hagijas / Ajalugu]</ref><ref>Lundava, 2007, lk 233.</ref> Tänapäevase kehtiva tõustandardi kinnitas Eesti Kennelliit 8. novembril 2007.<ref>[http://www.kennelliit.ee/eesti_hagijas/toustandard Eesti hagijas / Tõustandard]</ref>
125. rida:
Koeratõud tekivad teadliku tegevuse tulemusena ning tõu loomine nõuab sageli pikaajalist aretustööd ja valikut nii koerte funktsioonis kui ka välimuses. Tõug on seega tüübilt nii stabiilne, et ühe tõu esindajate paaritumisel tulevad ilmale ainult sama tõu isendid. Aastasadade jooksul toimuvad aeglased muutused ka tõu sees. Need muutused on tingitud keskkonnast (ühed rõhutavad koera tööoskusi, teised näituseomadusi, nt karvkate) ja nõuetest, mille esitab ühiskond koertele ja nende funktsioonidele.<ref>Carl-Johan Adlercreutz, 2004, lk 26–27.</ref> Hea näide on puudel: 16. sajandi Prantsusmaa jämedakoelisest ja mitte kuigi suursugusest jahikoerast on kujunenud elegantne ning äärmiselt dekoratiivne seltsikoer.<ref>{{kas|sama}} lk 137.</ref>
Esialgu aretati koeri konkreetseks otstarbeks, näiteks kodu kaitsmiseks, karja valvamiseks või jahtimiseks. Inimesed tegid niisuguseid valikuid, et tulemuseks oleks parim töökoer. Kroonitud pead aga lisasid koeraaretusse uue suuna, mis pidas silmas enam koera kuju ja temperamenti.<ref>Fogle, 2005, lk 52.</ref> Tekkis uus rühm koeratõuge – dekoratiivkoerad, keda inimene pidas esteetiliste ja muude vaimsete vajaduste rahuldamiseks.<ref>Essenson, 1985, lk 151.</ref> 19. sajandi keskpaigaks oli välimuse järgi aretatud koerte pidamine kogu Euroopa jõukamale rahvale juba tavaline.<ref>Fogle, 2005, lk 52.</ref> Samasse aega jääb ka kennelklubide asutamine ning tõugude klassifikatsioonisüsteemi ja esimeste tõustandardite loomine.{{lisa viide}}
Eestis reguleerib tõuaretust Eesti Kennelliidu tõuraamatumäärus. Kõik tõukoerad on kantud Eesti Kennelliidu tõuraamaturegistrisse.{{lisa viide}}
=== Tõugude klassifitseerimine ===
Aretamise käigus rõhutati koerte füüsilisi omadusi, et nad tuleksid oma tööga paremini toime, ning sellest arenesid välja hästi eristatavad koeratüübid, mis klassifitseeriti nende võimete järgi. Esimene kennelklubi ((British) Kennel Club) loodi Suurbritannias ja nende väljavalitud tõutüübid klassifitseeriti praktilisel alusel: jälje- (''Hound g.''), linnu- (''Gundog g.''), töökoerad (''Working g.'') ja terjerid (''Terrier g.''). Klassifikatsioonist jäi välja suur hulk koeri, mistõttu on kennelklubil veel kaks kategooriat: kääbuskoerad (''Toys''), kriteeriumiks suurus, mitte rakendus, ning tarbekoerad (''Utility g.''), valik suurepäraseid tõuge, enamik võõramaise päritoluga, kelle üksmeelse kategoriseerimisega oli valiku tegijatel ilmselgelt raskusi. Ameerika Kennelklubis (American Kennel Club) kehtiv klassifikatsioon peegeldab mõningal määral Suurbritannia jaotust.{{lisa viide}}
Mandri-Euroopas asutatud [[Rahvusvaheline Künoloogiline Föderatsioon]] (Federation Cynologique Internationale) jagab koerad põhjalikemasse kategooriatesse, mis annab selgema ülevaate nende praktilistest rakendusaladest:<ref name="FCI_nom">[http://www.fci.be/nomenclature.aspx FCI Breeds nomenclature]</ref><ref>[http://www.koer.ee/FCI_koeratougude_klassifikatsioon.html ADVINCI OÜ, FCI koeratõugude klassifikatsioon], koer.ee</ref>
207. rida:
=== Tõustandard ===
Kogu tänapäevane künoloogiline töö põhineb tõukirjeldustel ehk tõustandarditel. See on koerakasvatajale ja kohtunikele kohustuslik, selle sisu respekteeritakse ning sihte ja pürgimusi järgitakse.<ref>Carl-Johan Adlercreutz, 2004, lk 42.</ref> Tõustandardis kirjeldatakse detailselt, milline peab koer välja nägema, et olla tõu ideaalne eksemplar. FCI-s on kokku lepitud, et iga koeratõu päritoluriigis on kenneliorganisatsioon, millel on õigus koostada tõustandardit.<ref>Barvefjord, 2007, lk 9.</ref> Eesti on tõustandardi kirjutanud eesti hagijale.{{lisa viide}}
Isegi kui tõustandardid näivad süütutena, võib nende loomise ja kohandamise taga peituda varjatud eesmärk. Kui Nõukogude Liit 20. sajandi keskpaigas pea kogu Soome Karjala ala anastas, sai see kodumaaks sadadele karjala karukoertele, kes hiljem nimetati ümber vene-euroopa laikadeks.<ref>Fogle, 2007, lk 53.</ref>
213. rida:
== Koerakasvatajate ühendused ==
=== Maailm ===
19. sajandi lõpupoole hakkas välja kujunema nüüdisaegne koeraharrastus. Juba varem olid aretajad hakanud koonduma klubidesse, et tõuge kaitsta ja säilitada. Ajapikku jõuti arusaamisele, et üleriigilistest organisatsioonidest võiks kasu olla, ning asuti moodustama rahvuslikke kennelliite.{{lisa viide}}
Rahvuslikest kennelliitudest on vanim The Kennel Club ehk [[Suurbritannia Kennelklubi]]. See asutati juba 1873. aastal ning on tegutsemisaja jooksul avaldanud suurt mõju rahvusvahelisele künoloogilisele tegevusele. 19. sajandi lõpuks lisandusid USA-s American Kennel Club, Prantsusmaal Société Centrale Canine ja Belgias Société Royale Saint-Hubert, Hollandis Raad van Beheer op Kynologisch Gebied in Nederland, Saksamaal Kartell für das Deutsche Hundewesen en und Die Delegierten Kommission ja Austrias Österreichischer Kynologenverband. Põhjamaades alustasid 1889. aastal koos Soome Finska Kennelklubben / Suomen Kennelklubin ja Rootsi Svenska kennelklubben. Enne II maailmasõda oli pea kõigis Euroopa riikides oma künoloogiline keskorganisatsioon.{{lisa viide}}
1912. aastal loodi [[Rahvusvaheline Künoloogiline Föderatsioon]] (Fédération Cynologique Internationale (FCI)), millesse kuulusid esmajoones Euroopa riigid. FCI koordineerib rahvuslike organisatsioonide tööd.<ref>Carl-Johan Adlercreutz, 2004, lk 17–21.</ref>
222. rida:
Järjekindlat ja ratsionaalset tõukoerte (peamiselt jahikoerte) importi ning aretust hakkasid siinsed suurmaapidajad harrastama 19. sajandi lõpupoole. Jahikoeri imporditi Inglismaalt, Venemaalt, Prantsusmaalt ja Saksamaalt. Imporditud tõugudest on teada hurdad, hagijad e brakid (siin tunti neid jänesekoerte nime all). Rebase- ja mägraurgudes kasutati mägrikud e taksikoeri ja basseekoeri.<ref>Tehver, 1937, lk 116.</ref>
Kuna põhilise osa tõukoertest moodustasid jahikoerad, toimus tõukoertega seotud organiseeritud tegevus esialgu Eestimaa Jahisõprade Seltsis (Estländischen Verein von Liebhabern der Jagd), mille 1891. aasta põhikirjas oli punkt nii jahimeetodite kui ka jahiks vajalike koeratõugude parandamise kohta.{{lisa viide}}
1897. aasta märtsi Eestimaa Jahisõprade Seltsi peakoosolekul koostati ametlik programm 20.–22. mail Riias toimuvaks esimeseks Balti kõigi koeratõugude (v.a taskukoerad) näituseks. Selle näituse ajal tuldi mõttele ellu kutsuda Balti Puhtatõuliste Koerte Kasvatajate Selts (Baltischen Verein von Lieberhaben reinblütiger Hunde). Selts keskendus tõuaretuses jahi- ja valvekoertele.<ref>Starast, Ain. Lehekülgi organiseeritud koerakasvatuse ajaloost Eestis. / Koer (1993) nr 3 lk 4–8.</ref><ref>Lundava, Indrek. Ettekanne Eesti koeranduse ajaloost EKL konverentsil / Koer (2005) nr 1 lk 7.</ref>
Teiste maade eeskujul asutati 23. juulil 1929 Eesti Kennelklubi (EKK). Esimene koertenäitus oli 24. ja 25. mail Tallinnas Gonsiori tänava maneežis. Selliseid tõukoerte näitusi korraldati igal kevadel Tallinnas ning kaks korda (1935. ja 1937. aastal) ka Tartus.{{lisa viide}}
Klubi loomise järel hakkas Eesti Kennelklubi koostama "Koerte tõuraamatut" (I osa nr 1–200 koeraga (1934. aasta) ja II osa nr 201–400 koeraga (1939. aasta)). Tõuraamatusse registreeriti 18 koeratõugu, kuid tegelikult oli neid rohkem.{{lisa viide}}
1930. aastate lõpuks oli EKK rahvusvahelise organisatsioonina tunnustatud ning sai kutseid kõikidele rahvusvahelistele künoloogide kongressidele, samuti vahetas ta paljude välismaa klubidega auhindu, tõuraamatuid, reegleid jne. EKK võeti vastu ka Saksamaa Künoloogiliste Ühingute Liitu (varem oli liitunud üle 300 ühingu). Hea läbikäimine oli Soome, Läti, Prantsusmaa, Austria, Rumeenia, Itaalia, Hispaania jt analoogsete klubidega.<ref>Tehver, 1937, lk 118–119.</ref><ref>Lundava, Indrek. Ettekanne Eesti koeranduse ajaloost EKL konverentsil / Koer (2005) nr 2 lk 13–14; nr 3 lk 14–15.</ref>
238. rida:
1982. aasta mais asutati Tallinna Koerakasvatajate Klubi ja Eesti Kennelklubi. Paljud endised almavülased läksid uutesse klubidesse üle. Eesti koeraharrastuses algas konkurentsi ajastu.<ref>[http://www.kennelliit.ee/est/ajalugu/noukogude_aeg/eesti_koeraharrastus_noukogude_perioodil.doc Eesti koeraharrastus nõukogude perioodil.]</ref>
Eesti koerakasvatajate sidemed lääneriikide koerakasvatajatega tihenesid 1980. aastatel. Need sidemed tähendasid enamasti aretusmaterjali ja tõuteabe hankimist. Aretusisendeid saadi vahetuskaubana, peamiselt pakuti vastu Eestis sündinud kutsikaid.{{lisa viide}}
1989. aasta juulis toimus Tallinna merepäevade raames Pirita jõekäärus koertenäitus, mille korraldasid aktivistid Eesti koerakasvatajate organisatsioonidest. Näitus päädis koosviibimisega, millest võtsid osa Soome Kennelliidu esindajad Kari Järvinen ja Hans Lehtinen, kes informeerisid, et FCI on andnud Soome Kennelliidule ülesande hinnata 1989. aasta augustiks tõukoerte alal tehtavat tööd NSV Liidus. Hinnang sisaldas palju negatiivset. Peamised puudused olid seotud ühtse keskorganisatsiooniga, mida võiks usaldada koostööpartnerina. Näitust korraldanud aktiiv võttis eesmärgi ellu kutsuda Eesti Kennelliit (EKL). Asutamiskongress toimus 9. detsembril 1989. Esimene rahvusvaheline näitus (CACIB) korraldati 1993. aasta mais. Alates 1999. aastast on Eesti FCI täisliige.<ref>Lundava, 2007, lk 14–17.</ref>
== Kennelharrastused ==
Leidub hulk koerte tegevusalasid, millest koer rõõmu tunneb ja mille juures omanikul on võimalus kohata teisi samasuguste huvidega inimesi.{{lisa viide}}
1. Eesti rahvuslikud koolitusalad
| |||