Schmalkaldeni sõda: erinevus redaktsioonide vahel

| osa =

| pilt = [[Pilt:Carlos V en Mühlberg, by Titian, from Prado in Google Earth.jpg|280px]]

| aeg = 10. juuli 1546 – 23. mai 1547

| koht = [[Saksa-Rooma riik]]

== Taust ==

 

 

Luterliku [[reformatsioon]]i jooksul võtsid mitmed keisririigi osariigid omaks uue usutunnistuse, vastuseisuna valitsevatele katoliiklikele [[Habsburgid]]ele, kes tunnistasid need muudatused püüdeks autonoomia suurendamiseks [[Saksa-Rooma keiser|keiserliku keskvõimu]] kahjuks. 1521. aasta [[Wormsi Riigipäev]]al pani keiser Karl V [[Martin Luther]]i riigivande alla ja tema kirjutiste levitamine keelati, mis ajendas aastal 1529 [[Speyeri protestatsioon]]i mitme luterliku osariigi poolt. Pinged kulmineerusid avalikuks konfliktiks 1530. aasta luterliku [[Augsburgi usutunnistus]]e üle [[Augsburgi usutunnistuse apoloogia|apoloogias]] (kirjutatud [[Philipp Melanchthon]]i poolt), mille keiser keelas. Vastuseks kohtusid mitu luterlikku riiki Saksimaa kuurvürsti [[Johann Friedrich I (Saksimaa)|Johann Friedrich I]] ja Hesseni maakrahvi [[Philipp I (Hessen)|Philipp I]] juhtimisel [[Schmalkalden]]i linnas, kus nad asutasid aastal 1531 [[Schmalkaldeni Liit|Schmalkaldeni Liidu]].

Sõda puhkes [[Švaabimaa]]l, kui mitme luterliku [[Vaba riigilinn|riigilinna]] ühendarmee okupeeris katoliikliku [[Füssen]]i linna, mis oli [[Augsburgi piiskopkond|Augsburgi vürstlike piiskoppide]] valdus, ja pani keisriväed liikuma [[Ingolstadt]]i kindluse suunas [[Baieri ajalugu|Baieri hertsogkonnas]]. Kuid plaanid tungida Austria [[Tirooli krahvkond|Tirooli]], et takistada keisril toomast Itaalia vägesid, ei saanud Schmalkaldeni vürstidelt heakskiitu. Nii Baieri hertsog [[Wilhelm IV (Baieri)|Wilhelm IV]] kui ka Austria ertshertsog [[Ferdinand I (Saksa-Rooma keiser)|Ferdinand I]] kuulutasid end konfliktis neutraalseks, mis võimaldas Karl V-l koondada häirimatult võimas [[Keisriarmee (Saksa-Rooma riik)|keisriarmee]].

 

 

Edasi ei suutnud Schmalkaldeni juhid kokku leppida lahingus kindlustunud keisrivägede vastu. 20. juulil 1546 pandi kuurvürst Johann Friedrich I ja maakrahv Philipp I riigivande alla, ettekäändel, et nad kukutasid aastal 1542 katoliikliku Braunschweig-Wolfenbütteli hertsogi [[Heinrich II (Braunschweig-Wolfenbüttel)|Heinrich II]]. [[Saksimaa]] hertsog Moritz kasutas juhust ja tungis oktoobris [[Tšehhi kuningriik|Tšehhi kuninga]] Ferdinand I abiga oma rivaali ja Saksimaa [[Wettinid#Ernsti ja Albrechti liini Wettinid|Ernestiini]] nõo maadele, sundides kuurvürst Johann Friedrich I oma väed ümber pöörama. See tuli kiirelt Švaabimaalt ja vabastas Ernestiinide Saksimaa oma armeega, pärast mida tungis ta omakorda Albertiinide Saksimaale ja külgnevatele Tšehhi maadele. Talve algus jättis relvakonflikti lahtiseks.

== Tagajärg ==

 

 

Kinnipüütud kuurvürst Johann Friedrich I mõisteti esialgu surma ja armuandmise saamiseks allkirjastas ta 19. mail 1547 [[Wittenbergi kapitulatsioon]]i. Ta kaotas [[kuurvürst]]itiitli ja mõned väikesed Ernestiinide territooriumid oma nõole Moritzile, kes kuulutati 4. juunil uueks Saksimaa kuurvürstiks. Moritz püüdis Brandenburgi kuurvürsti [[Joachim II]] abiga oma äia, Hesseni Philipp I kasuks vahendustegevust. Maakrahv läks [[Halle]]sse, kus ta andis end keisri meelevalda. Karl V vangistas ta siiski kohe, jättes oma suurelise käitumisega kuurvürstitiitli siiski alles.