Arshile Gorky: erinevus redaktsioonide vahel

Arshile Gorky ehk Vosdanik Adoian sündis 1902. aastal, kuid tema sünnitunnistus puudub, mistõttu on pakutud tema sünniajaks 1904.aastat. Ta pere elas Khorkumi külas, mis asus Vani järve ääres. Tänapäeval on see Türgi territooriumil, kuid 20.sajandi alguses oli see Armeenia provintsis Ottomannide Türgi piiri ääres. Kuna nende pere oli armeenlastest vähemus, elasid usulise tagakiusamise ohu all. Ta isa suutis ajateenistusest eemale hoida, mis tol ajal oli tõenäoliselt surmaotsus, ning põgenes Ameerika Ühendriikidesse, et leida seal perele uus elukoht. Ta emigreerus Ameerika Ühendriikidesse 1908.aastal. 1915.aastaks oli tagakiusamine türklaste poolt suurenenud ning tungiti Vani järve ääres olevatele armeenlastele kallale. Arshile Gorky ja ta ema põgenesid, lootes jõuda Venemaa võimu all olnud Armeenia aladele, külma talve, toidupuuduse ja katusealuse puudumise tõttu suri A. Gorky ema Sushraning 1919.aastal. Jõudes Venemaa aladele A. Gorky ja ta õde pagesid Ameerika Ühendriikidesse, kus elas nende pere: isa, õed ja poolvend. Ta õed elasid Massachusettis Armeenia kogukonnas ning isa ja poolvend olid farmerid Rhode Islandil. Ta muutis oma nime Arshile Gorkyiks, nimi oli austusavaldus Maksim Gorkyile, kes oli vene kirjanik. Arshile Gorky ja ta isa vaheline suhe oli kaugenenud ning nende läbisaamine ei paranenud. Arshile Gorky hoidis oma identiteeti saladuses kuni oma surmani, varjates seda teiste eest. Ta kirjutas ka endale teistsuguse ajaloo, väites, et ta on kõrgelt haritud ja on saanud pariislasele omase kunsti hariduse. Ta käis erinevates kunstikoolides ning üritas jäljendada Paul Cézanne , Joan Miró ja Pablo Picasso maalimisstiili. Arshile Gorkyit vaevas läbi tema elu depressioon. 1947.aastal, kui ta oli teist korda abiellunud, hakkas ta rääkima enesetapust. Tema õnnetu meeleolu, ja raske joomine 1948.aastal rikkusid suhteid tema perega, kuna lastel ja ta abikaasal Agnes Magruderil oli raske taluda seda. Kolmel korral läks Arshile Gorky metsa, eesmärgiga end üles puua, kuid tema tütred peatasid selle. Autoavarii, milles ta oli olnud 1948.aasta juuni kuus, murdis ta kaela luu ning ta maalimiskäsi oli halvatud, mis omakorda suurendas ta depressiooni. Samuti suurenes koduvägivald A. Gorky ja ta abikaasa vahel, mis tõi kaasa tema elukaaslase ja laste pagemise naise ema kodusse. Üksilduses olles oli A. Gorky soovis ta teha enesetappu, mida ta ka tegi 21. juulil 1948.aastal.

Arshile Gorky hilisemad maalingud mängisid olulist rolli tema tõusu kuulsusesse. Ta segas kokku kubistide distsipliini ja sürrealistide fantaasia, näiteks William Rubin kutsus Arshile Gorky teost "The liver is the cocks comb" tema parimaks teoseks, nimetades seda kõige edasijõudnumaks ja prohvetiliseks maaliks 1943.aastal. A.Gorkyile on iseloomulik ka kunstiteoste maalimisviiside muutmine, ta kunagi ei teinud uusi maale samal viisil nagu varasemad. Näiteks tegi ta kolm versiooni maalist " The plow and the song", kus ta tegi kolm eripalgelist maali, kuid ta struktuur ja siiski samaks. Arshile Gorky töödes toimus muutus tema viimastel maalidel, need muutusid rahutuks, eputavaks. Art Journal, ajakiri, mis loodi 1941.aastal New Yorgis, leidis, et peale 1943.aastat, muutusid Arshile Gorky tööd on lõpetamata nagu midagi oleks puudu ja samuti mõned teised maalid on ülepingutatud. Üks detail, mis A.Gorky töödes silma paistis on maalingute ja joonistuste vahe, Art Journal leidis, et Arshile Gorky joonistused on palju detalisemad, paremad figuuriliselt ning rohkem spontaansed, andes võimaluse rohkem improvisatsioonile. <br />