Teine sugupool: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
6. rida:
Beauvoiri põhiväiteks on, et mehed suruvad süstemaatiliselt naisi alla, määratledes end neile vastanduvatena, seega võttes naisi kui Teist, st [[Objekt (filosoofia)|objekti]]. Sealjuures on mees olemine võrdsustatud inimeseks olemisega, mis on neutraalne positsioon, naine on aga mehele vastanduv, miinusmärgiga, tal pole inimsust. Mees on transtsendentne, naine immanentne. Beauvoiri käsitluses tähendab [[transtsendents]] vabadust ja tuleviku poole pürgimist erinevate projektide – loomise, leiutamise ja tegutsemise kaudu, [[immanents]] aga [[Stagnatsioon|stagnatsiooni]], ettemääratud tulevikuga leppimist<ref>'''Scholz, Sally 2008.''' The Second Sex. <nowiki>https://philosophynow.org/issues/69/The_Second_Sex</nowiki>; vaadatud 17.03.2020.</ref>.
„Teises sugupooles“ püüab Beauvoir leida põhjusi, miks sellised soorollid tekkinud on. Esimeses köites "Faktid ja müüdid“ otsib ta vastuseid [[Bioloogia|bioloogiast]], [[Psühhoanalüüs|psühhoanalüüsist]] ja [[Ajalooline materialism|ajaloolisest materialismist]]. Beauvoir jõuab järeldusele, et need distsipliinid on pidanud naise alamat positsiooni enesestmõistetavaks, naine on justkui olemuslikult alaväärne.
Seejärel analüüsib autor müüte, mis naiselikkuse kohta ühiskonnas levinud on. Beauvoiri arvates on need tekkinud seoses naise võimega sünnitada. Emadust on läbi ajaloo nii ülistatud kui ka põlatud, naine valvab justkui olemise ja mitteolemise piiri. Elu ja surma kaudu on ta loodusele lähemal kui mees, ja nagu looduski, on naine seetõttu müstiline ja kohati lausa hirmuäratav. Neid müüte taastoodab inimkond pidevalt [[Kirjandus|kirjanduses]], [[Teadus|teaduses]], [[Ajalugu|ajalookäsitluses]] ja mujal.
| |||