Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
18. rida:
Sõja puhkemine põhjustas Eestile majanduslikke raskusi ja selgus, et Nõukogude Liit on huvitatud vastastikuse kaubavahetuse laiendamisest ja transiidist. 1939. a 12. septembril sõitiski Eesti välisministeeriumi väliskaubanduse osakonna direktor [[Georg Meri]] uue kaubanduslepingu sõlmimiseks Moskvasse läbi rääkima.
[[Pilt:Orzel incident in Uus Eesti.jpg|pisi|Ajalehe "Uus Eesti" artikkel Poola allveelaeva kohta 1939]]
[[14. september|14. septembri]] öösel saabus ootamatult Tallinna reidile sõjas osaleva Poola allveelaev '''[[Orzeł]]''' ja soovis kasutada neutraalses riigis abi - komandör olevat haige ja laeval rike. Laev interneeriti peagi Eesti võimude poolt, kuid meeskond jäi veel laeva. Kui aga NSV Liit [[17. september|17. septembril]] [[NSV Liidu kallaletung Poolale|Poolale kallale tungis]], õnnestus Orzeł-il järgmise päeva ööl Tallinnast põgeneda. Tulemusi ei andnud laeva otsingud Eesti vetes järgmistel päevadel. Nõukogude Liit aga kasutas olukorda ära, et tungida järgnevatel päevadel vaenuliku allveelaeva otsingute ettekäändel mitmel korral Eesti territoriaalvetesse ja [[õhuruum]]i. 21. septembril jõudis kadunud allveelaev viimaks [[Rootsi]] rannikule, kus saadeti paadiga maale Tallinnast põgenemisel vangistatud Eesti mereväelased.
Eesti-Vene kaubandusläbirääkimised Moskvas kestsid 10 päeva ja kulgesid soodsalt. Allveelaeva intsidenti ei arutatud. [[22. september|22. septembril]] saabus Eesti välisminister [[Karl Selter]] isiklikult Moskvasse, et [[Eesti – NSV Liidu kaubandusleping]]ule alla kirjutada. '''[[24. september|24. septembril]] esitas NSV Liidu valitsus välisministrile aga ootamatult nõudmise [[sõjaväebaas]]ide rajamiseks Eesti territooriumile'''. Ettekäändeks toodi [[Poola]] allveelaeva põgenemine nädal varem. Moskva süüdistas nüüd Eestit Nõukogude Liiduga sõjas oleva riigi abistamises – Poola meremeeste mahitamises ja "nende põgenema aitamises" – ning nõudis Eestilt [[ultimaatum|ultimatiivselt]] vastastikuse abistamise pakti allakirjutamist, ähvardades keeldumise korral sõjalise jõuga. Eesti välisminister pidi sõitma kokkuleppe kohaselt esmalt Tallinna nõu pidama, kuid kutsuti kaaskonnaga keskööks uuesti nõupidamisele, kus esitati juba valmis abistamise pakti projekt.
25. septembril lendas välisminister K. Selter Riia kaudu Tallinna ja informeeris riigi- ja sõjaväe juhtkonda kujunenud olukorrast. [[26. september|26. septembril]] toimus [[Eesti Vabariigi valitsus]]e koosolek, kus otsustati NSV Liidu nõudmised vastu võtta, kuna Eestil polnud lootust välisabile enda kaitsel. Erinevalt samal ajal peetud Nõukogude Liidu-[[Soome]] läbirääkimistest, millest ei olnud teadlikud isegi kõik Soome valitsuse liikmed, sai Eesti valitsus lepingu sõlmimiseks üksmeelse nõusoleku [[I Riigivolikogu välis- ja riigikaitsekomisjon|Riigivolikogu]] ja [[I Riiginõukogu välis- ja riigikaitsekomisjon|Riiginõukogu välis- ja riigikaitsekomisjoni]] ühiselt koosolekult. [[Jaan Tõnisson]] leidis isegi, et ''"Venemaal pole vallutamise tahet ning ta nõuab ainult seda, mis on tema julgeolekuks vajalik."''
| |||