Kosmoloogiline printsiip: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
12. rida:
Kosmoloogilise printsiibi rangem versioon, nn '''täielik kosmoloogiline printsiip''', nõuab ruumilise homogeensuse kõrval ka [[aeg|ajalist]] homogeensust.
 
Selle printsiibi kohaselt ei mõjuta aeg (või Universumi vanus) galaktikate[[galaktika]]te, tähetüüpide jne esinemist. Lähedastel objektidel peavad seetõttu olema samad omadused nagu vaadeldavatel kaugetel objektidel, mis on tänapäeval käibiva teooria kohaselt (vaadeldaval kujul) palju varasemad.
Seda versiooni toetasid algselt [[statsionaarse seisundi teooria]] esindajad (teiste seas [[Hermann Bondi]] ja [[Fred Hoyle]]). Selle teooria kohaselt tagab homogeensuse uue aine pidev ilmumine Universumisse. Tänapäeval pole täielikul kosmoloogilisel printsiibil enam erilist tähtsust.
 
Astronoomide vaatlusandmete kohaselt on Universumil heterogeensed struktuurid kuni [[superparv]]ede, [[galaktikafilament]]ide ja suurte [[tühik]]uteni, kuid vähemalt 200 miljoni [[parsek]]i suurusjärgus on Universum enam-vähem homogeenne. See käib [[ruum (füüsika)|ruum]]ilise homogeensuse ja isotroopsuse kohta; suurtes [[aeg|ajalistes]] mastaapides Universum aga homogeenne ega isotroopne ei ole, sest ta on [[evolutsioon (filosoofia)|evolutsioneerunud]] väga teistsugustest tingimustest [[Suur Pauk|Suurest Paugust]] saadik ning evolutsioneerub väga teistsugustele tingimustele (eriti [[varjatud energia]] tugeva mõju tõttu). Nähtavasti ootab Universumit ees [[soojussurm]] (''[[Big Feeeze]]'' või ''[[Big Rip]]''). Mittekosmoloogilistes (väikestes) mastaapides on Universum homogeenne, kuid ta pole isotroopne mastaapides, mis on suuremad [[elementaarosake]]ste [[vastasmõju]]de kestusest. Mitteisotroopse aja ([[aja nool]]e) ilmumine suurtes mastaapides on üks fundamentaalsemaid [[füüsika lahendamatud probleemid|lahendamatuid probleeme]] [[füüsika]]s.
 
==Kehtivustingimused==