Keisri hull: erinevus redaktsioonide vahel

| keel = [[eesti keel|Eestieesti]]

| žanr = {{nowrap|[[elulugu|Elulooliseluloolis]]-[[ajalugu|ajalooline]] [[romaan]]}}

"'''"Keisri hull"'''" on [[Jaan Kross]]i [[romaan]], mis ilmus 1978. aastal.

Jaan Krossi "Keisri hull" kujutab üht kõrgemas aukraadis olevat ohvitseri, kes julges ette võtta sammu parandamaks VeneVenemaa tsaaririigikeisririigi olukorda. Timotheus von Bock tahtis Venemaal panna aluse põhiseaduslikule riigikorrale. Ta arvas, et tal on võimalus seda teha, kuna tal olid keiser Aleksander I-ga isiklikult head suhted. Von Bock tahtis parandada eestlaste olukorda ning päästa neid sajandeid kestnud talupojaseisusest, ta tahtis, et eestlastel oleks rohkem võimalusi. Aeg polnud selleks aga küps, sest tsaarkeiser ei tahtnud midagi kuulda von Bocki plaanist. Rahvale suuremate õiguste andmine ning enda omade piiramine ei kuulunud keiser Aleksander I kavadesse.

Timotheus saatis oma manifesti keisrile enne selle avaldamist [[Maapäev (rüütelkond)|Maapäeval]]. Ta oli varem andnud tsaarilekeisrile lubaduse talle alati tõtt rääkida ning ta kavatses seda teha ka nüüd. TsaarKeiser ei saanud selle manifesti avaldamist aga lubada, sest tagajärjed oleks võinud keisrile endale saatuslikuks saada. Timotheus von Bock saadeti vangilaagrissevanglasse avalikkusele põhjust avaldamata. Von Bock oli tahtnud teha head, kuid tingimused polnud sobivad. Seetõttu määras tema eetiline eneseteostus ta praktiliselt surma – VeneVenemaa vanglate tingimused olid kohutavad, isegi vaatamata sellele, et talle kongi klaver viidi.

Kui üheksa aastaaastat pärasthiljem vahetus Vene impeeriumi[[Venemaa keiser,]] kelleksja saitroonile tõusis [[Nikolai I]], siis pääses ka Timo vangistusest. Tõsi, see polnud tavaline ega täielik vabanemine: Timo oli tunnistatud vaimuhaigeks ning ta pidi elama Võisiku mõisavalitseja majas eluaegses koduarestis.

Timo ei jätnud oma kirjatööd pooleli. Ta jätkas sealt, kus ta pea kümme aastat tagasi oli lõpetanud. Mingi sisemine jõud sundis teda selleks ning ta ei loobunud kirjutamisest, vaatamata suhteliselt suurele ohule saada avastatud tsaarikeisri nuhkide poolt.

Von Bock otsustas Eestist põgeneda ja leida rahu mujal, kuid viimasel hetkel ta loobus sellest kavatsusest. Ta tajus, et mõju VeneVenemaa impeeriumile on suurem, kui ta jääb paigale. Ta riskis enesehävitusega, sest kui ta oleks tabatud, siis arvatavasti oleks karistuseks olnud surm või piinamine. Ta otsustas jääda "raudnaelaks impeeriumi ihusse". Keisri nuhid ümbritsesid teda endiselt ning arvatavasti ühe taolise tõttu ta segastel asjaoludel surigi.