Francisco de Goya: erinevus redaktsioonide vahel

[[Fail:El Tres de Mayo, by Francisco de Goya, from Prado thin black margin.jpg|pisi|"Kolmas mai 1808: Ülestõusnuteülestõusnute mahalaskmine Madridis", 1814, Museo del Prado, Madrid |alt=]]

TaGoya pärines madala keskklassi perekonnast, tema vanemad olid José Benito de Goya y Franque ja Gracia de Lucientes y Salvador. Goya isa oli käsitööline ning töötas suurema osa eluajast kohalike altarimaalidega. Goya perekonna sotsiaalne ja finantsiline seis võimaldasidvõimaldas õpinguid Escuelas PiasPías, Zaragozas, millekus käigusFrancisco tutvus ta [[Martin Zapater]]iga, kellest sai tema sõber ja eeskuju edasises elus.<ref name=":0" />

1763. aastal kolis Goya [[Itaalia]]sse, kus ta jätkas õpinguid, ning jõudis 1771. aastal [[Rooma]]. Sama aasta lõpul teenis ta esimese ametliku tasu freskode eest, millemis järgmise kümne aasta jooksul teostasvalmisid.<ref name="britannica.com">{{Netiviide|Autor=Enriqueta Harris-Frankfort|URL=https://www.britannica.com/biography/Francisco-Goya|Pealkiri=Francisco Goya|Väljaanne=ENCYCLOPÆDIA BRITANNICA|Aeg=|Kasutatud=}}</ref> 1771. aastal sai avalikkusele tuntuks kunstniku esikteos "[[Hannibali minek üle Alpide|Hannibali minek üle Alpide"]], mis saadeti kandideerima ka kunstivõistlusele. Teos saavutas võistlusel teise koha.<ref name=":1" />

1773. aastal abiellus Goya [[Josefa Bayeu]]ga, kes oli [[Zaragossa|Zaragoza]] kunstniku [[Francisco Bayeu]] õde. PärastPaaril abielu sai paarsündis mitu last, kuid vaid üks poeg, Xavier, elas täiskasvanueani.

Kuigi Goya väitis elu lõpus, et tema põhilisteks eeskujudeks olid [[Rembrandt]] ja [[Diego Velázquez|Velázquez]], siis oli tema kunstnikukarjäär oli mõjutatud ka teistest kunstnikest. Goya õppis [[Hilisbarokk|hilisbaroki]] mõjutuste all ning jätkas tööd [[Uusklassitsism|uusklassitsistliku]] ja [[rokokoo]] stiili printsiipidest lähtuvalt. Tänu [[Anton Raphael Mengs]]i soovitusele võttis ta osa projektist, mis oli pühendatud suurte hispaania kunstnike teadvustamisele ja Goyale sai osaks võimalus tutvuda kuninglike kunstikollektsioonidega, kus teda haaras [[Diego Velázquez|Velázqueze]] looming.<ref name=":3" />

Kokkuvõtlikult valmis Goya käe all 63 karikaturistlikku teost peaaegu 16 aasta vältel.<ref name=":4">{{Raamatuviide|autor=Michael Levey|pealkiri=Rococo to Revolution|aasta=1966, 1977|koht=Singapore|kirjastus=C.S. Graphics Pte Ltd|lehekülg=212}}</ref> Tema karjäär õukonna kunstnikunaõuekunstnikuna algas aastal 1775, kui Mengsi soovituste mõjul valmisid kaasaegsed aristokraatsed ja igapäevaelu stseenid. valmisid Mengsi soovituste mõjul, kellestMengsist sai pärast [[Tiepolo|Tieopolo]] surma konkurentsitult kunstidirektor Hispaania õukonnas. Goya varajastes karikatuurides on Mengsile iseloomulik lihtsus, mida [[Anton Raphael Mengs|Mengs]] ise Goya teostes innustada lootis. Hilisemad karikatuurid väljendavad Goyale iseloomulikumat stiili, mis on keskendunud välismaistele traditsioonidele ja on suuresti mõjutatud tema huvist Velázqueze loomingu vastu.<ref name="britannica.com"/> Karikatuurides lähtus ta iseloomulikest hispaaniapärastest nüanssidest, jättes kõrvale Madalmaadest tuntud loodusläheduse ja täpse kujutamise.<ref name=":2">{{Raamatuviide|autor=Coca Garrido|pealkiri=Goya|aasta=1985|koht=Hispaania, Barcelona|kirjastus=Editorial Escudo de Oro|lehekülg=4}}</ref>

[[Fail:Francisco José de Goya y Lucientes - The sleep of reason produces monsters (No. 43), from Los Caprichos - Google Art Project.jpg|vasakul|pisi|333x333px|"[[Los Caprichos/The sleep of reason produces monsters|Los Caprichos / The sleep of reason produces monsters]]", u 1799, Metropolitan Museum of Modern Art, New York|alt=]]

1776. aastal valmis Goya menukas 80-osaline graafikaseeria "Kapriisid" ("[[Los Caprichos]]"). EsimeneEsimese trükktrüki avaldatiavaldas kunstniku pooltkunstnik 1799. aastal täies mahus albumina ja avalikkust teavitati sellest ajakirjas Diario de Madrid 6. veebruaril 1799. Goya tõi välja teadaandes välja, et seeria sisuline pool ei puuduta kedagi isiklikult, vaid pigem keskendub esteetilise ja poliitkorra propaganda suhtele.

Seeria oli range ühiskonnakriitilise alatooniga ja põhjustas rohkelt kõneainet, kuna sisaldas ajastule omase sõjalise poliitkorra pilkamist ja kritiseerimist. Kogumik mõjutas rahvast oluliselt ja seetõttu eemaldati kohe müügilt. Tänu hispaania kuningale Carlos IV käsule pääses Goya [[inkvisitsioon]]i käest<ref>{{Netiviide|Autor=Frank I. Heckes|URL=https://www.ngv.vic.gov.au/essay/goyas-caprichos/|Pealkiri=Goya's Caprichos|Väljaanne=NGV|Aeg=1978|Kasutatud=}}</ref>.

1780. aastal maalis ta teose "[[Jeesuse ristilöömine|Kristuse ristilöömine]]" ning selle teosega valiti ta San Fernando kunstiakadeemia liikmeks,. sama asutuse,Sama misasutus lükkas kunstniku tema varajases nooruses kaks korda tagasi. TemaGoya loomingus oli romantilisi jooni, kuid stiili omapärasus ja iseseisvus ei võimalda teda ühegi stiiliga teda lõplikult seostada. Ta alustas rokokoolike portreedega, hilisemates töödes jõudis aga armutu tõetruuduse ja võimsate fantaasiapiltide loomiseni. Ta oli nii kuulus, et võis endale lubada maalidel varjamatult esile tuua kuningliku perekonna piiratust, rumalust ja inetust.<ref name=":1" />

1792. aastal haigestus Goya raskelt, mille tagajärjel jäi ta kurdiks. Tänapäeval kahtlustatakse, et see oli mürgistus, mille põhjustas värvipigmentides kasutatav plii. Elu lõpul jäi ta ka pimedaks. 1798. aastal esitati talle tellimus maalida San Antonio de la Floridasse freskod, mis sarnanesid märkimisväärselt Goya varasema loominguga<ref name=":0" />[[Prantsusmaa|.]]Ta oli sügavalt mõjutatud sõjalisest terrorist ning süngeid muljeid sõjast Prantsuse vägedega kujutas ta graafikasarjas "Sõjakoledused".<ref name=":4" />

1819–1823 valmis Goya pintslist 14-osaline maaliseeria, mida tänapäeval nimetatakse "mustadeks maalideks". Teosed olid peamiselt maalitud Goya maamaja seintele Madridis. Teoste täpset valmimisaega on keeruline dateerida, sest Goya eluajal ei oleolnud teadaolevalt kedagi, kes oleks näinud teoseidneid oma silmaga näinud.

Maalid olid omapärased, sest kajastasid hüsteerilist, kummituslikku ja kõhedat tooni, mis väljendas kunstniku hirmu vaimuhaiguse ja poliitilise terrori ees. Kunstnik ei ole märkinud teostele pealkirju, kuid mitmed kunstiajaloolased on analüüsi põhjal teinud oma järeldusi ja nimetanudkunstiteostele nimed kunstiteosedandnud: "Atropos", "Dos viejos comiendo sopa", "Duelo a garrotazos", "El aquelarre", "Hombres leyendo", "Judith y Holofernes", "Peregrinación a la fuente de San Isidro", "Dos mujeres y un hombre", "Perro semihundido", "Saturno devorando a su hijo", "La Leocadia" ja "Fantastic Vision".<ref>{{Netiviide|Autor=Arthur Lubow|URL=https://www.nytimes.com/2003/07/27/magazine/the-secret-of-the-black-paintings.html|Pealkiri=The Secret of the Black Paintings|Väljaanne=The New York Times Magazine|Aeg=2003|Kasutatud=2018}}</ref><gallery>

Samal aastal, kui tema püüdlus taastada liberaalne valitsuskord luhtus, lahkus Goya vabatahtlikult Prantsusmaalt ning suundus Bordeaux’sse, kus ta elas ja töötas kuni elupäevade lõpuni. Leocadia Weiss, kes oli kunstniku kauge sugulane, hoolitses Goya eest tema Bordeaux' kodus, kui Bayeu suri. Ta veetis oma elu Goya Quinta del Sordo villas koos oma tütrega kuni 1824. aastani. Arvatakse, et naise ja kunstniku vahel võis olla romantiline suhe, kuid pigem jagasid nad sentimentaalset platoonilist suhet.<ref>{{Raamatuviide|autor=Gassier, Pierre|pealkiri=Goya: A Biographical and Critical Study.|aasta=1955|koht=New York|kirjastus=Skira|lehekülg=103}}</ref>

Goya suri 16. aprill 1828 Bordeaux's 82-aastasena insulti. Tänapäeval on suur osa tema teostest [[Madrid]]is [[Prado muuseum]]is.<ref>{{Raamatuviide|autor=Connell, Evan S|pealkiri=Francisco Goya: A Life|aasta=2004|koht=New York|kirjastus=Counterpoint|lehekülg=235}}</ref><gallery mode="packed">

* "Goya: Crazy Like a Genius"<ref>[https://vimeo.com/112175714 Goya: Crazy Like a Genius]</ref> (2007), dokumentaalfilm, režissöör Ian MacMillan (1999), directed by Bigas Luna and based on the novel by Antonio Larreta