Herbert Raidna: erinevus redaktsioonide vahel

:''Kõike ei jõua kokku lugeda. Me kaotasime kümneid ja kümneid tuhandeid inimesi. Selle kõige taustal on ka mõistetav, et Eesti ohvitseride hävitamine kadus üldiste kaotuste ja ohvrite hulka, moodustades osakese ühisest tervikust. Ohvitsere oli selleks liiga vähe, et neid esiplaanile tõsta. Surmas on kõik võrdsed. Kuid eraldi võetuna leian nad siiski seda väärt olevat, et kirjutada neist raamat. Nad teeb eriliseks see, et neil ei lubatud täita oma kohust.''"''<ref>{{Raamatuviide|autor=Ülo Uluots|pealkiri=Nad täitsid käsku|aasta=1999|koht=Tallinn|kirjastus=Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit|lehekülg=}}</ref>

 

Raidna hukati Norilskis Norillagis koos veel 39 sõjaeelse Eesti ohvitseriga, keda süüdistati Nõukogude riigi vastase vandenõu organiseerimises. Algselt oli vandenõus süüdistatute nimekirjas 41 meest, kuid üks (Helmut Andreas Piisa, 1901-1941) suri Norillagis enne kohtuotsuse täideviimist. Süüdistuse kohaselt olid kolonel Raidna ja tema lähedased sõbrad kolonelid Ahman, Raud, Vernik, Karing, Tombak ja Lango kavandatava riigipöörde (Eesti aladel Nõukogude võimu kukutamise) organisaatorid, Raidna oli mitmete meeste tunnistuste kohaselt selle initsiaator. Esimesena mainis ülekuulamistel Nõukogude vastast vandenõud, selles osalejaid ja Raidna rolli selle organiseerimises augustis 1941 Moskvas üle kuulatud Brede, Raidna kuulati esimest korda üle alles 11. septembril 1941. Ülekuulamisprotokollide kohaselt ootasid mehed sakslaste rünnakut NSV Liidule (mille kavandamisest endise luureosakonna ohvitserid olid juba teadlikud), et samal hetkel viia läbi riigipööre ja võtta Eesti riigi valitsemine eestlastele tagasi. Plaani kohaselt kavatseti vastavalt olukorra arenemisele ühineda kas Suur-Soomega (koos Karjalaga) või Suur-Saksamaaga. Plaan sai konkreetsema kuju novembris 1940, mil 22. laskurkorpuse staabi ohvitserid koliti endisesse Sõjaministeeriumi hoonesse ja nõukogude korra vastaselt meelestatud mehed töötasid kas samades või lähestikku asuvates kabinettides, kus oli võimalus asja omavahel (sageli Raidna kabinetis) arutada. Selleks ajaks jõuti veendumusele, et üksi nad riigipöördega hakkama ei saa ja abi tuleb otsida ka väljastpoolt, suure tõenäosusega Saksamaalt, kelle sõjalised jõud olid nagunii ida poole teel. Riigipöörde plaanist olid lisaks nimetatud meestele ülekuulamisprotokollide ja tunnistajate ütluste kohaselt teadlikud ka laialisaadetud Kaitseliidu endine ülem kindralmajor [[Jaan Maide]], kes pidi organiseerima vajalikuks hetkeks lojaalsed mehed ja punastest puutumata jäänud relvad; Raidna lähedased sõbrad kolonel [[Mart Tuisk]], kindralmajor [[Johannes Soodla]] ja kindralmajor [[Herbert Brede]], tollane Saksa saadik Eestis [[Hans Frohwein]], Eesti esindaja Berliinis [[Rudolf Möllerson]], saatkonnaga ühendust pidanud major [[Nikolai Riiberk]], Raidna lähedane sõber kolonel [[Ludvig Jakobsen]], Raidna koolivennad Reaalkoolist major [[Ain Mere]] ja diplomaadist poliitik [[Karl Selter]], jpt. Viimane pidi plaani õnnestumise korral riigi juhtimise enda peale võtma. NKVD kaastööliste ja agentide hilisemate tunnistuste kohaselt jälgiti paljusid kõrgemaid ohvitsere üle Eesti juba 1939. aastast, süüdistusmaterjali hakati koguma pärast atesteerimist Punaarmees 1940, lisandusid salakaebused ohvitseride nõukogude-vastase tegevuse kohta (nt Brede koduabiline Michelson, 140. laskurpolgust vabatahtlikult end agendiks pakkunud K. Aid (snd 1918, agent "Kadak"), väidetavalt ka 180. laskurdiviisi staabi 1. osakonna ülema asetäitja [[Ain Mere|Mere]] ehk oktoobris 1940 värvatud agent "Müller", kuigi Mere tegutses hiljem täpselt ohvitseride kokkulepitud plaani kohaselt sakslaste poolele üle minnes ja venelastele palju kahju tekitades). Ohvitserid küüditati umbes nädalapäevad enne sakslaste rünnakut juunis 1941.