Tšuktši keel: erinevus redaktsioonide vahel

'''Tšuktši keel''' (tšuktši keeles ''ԓыгъоравэтԓьэн йиԓыйиԓ'') on [[tšuktši-kamtšadali keeled|tšuktši-kamtšadali keelte]] hulka kuuluv [[paleoaasia keel]], mida kõnelevad [[tšuktšid]] [[Tšuktšimaa]]l.

 

 

[[2010]]. aasta rahvaloenduse andmetel valdas [[Venemaa]]l tšuktši keelt 5095 inimest, kuigi tšuktšiks pidas ennast umbes 16 000 inimest.

Tšuktši keel on UNESCO punase raamatu hinnangul tõsiselt ohustatud keel.

 

Tšuktši keel liigitatakse tšuktši-kamtšadali keelte hulka, ning selle lähimad sugulaskeeled on [[Korjaki keel|korjaki]] ja [[alutori keel]].

 

Tšuktši keel jaguneb ida-, lääne- ja lõunamurderühmaks. Erinevused murrete vahel ei ole suured.

 

Tšuktši häälikusüsteem koosneb 6 täishäälikust ja 14 kaashäälikust. Helilised klusiilid puuduvad. Kaashäälikuühendid ei ole sõna alguses ja lõpus lubatud, sõna keskel võib olla vaid kahest kaashäälikust koosnev kaashäälikuühend.

 

Tšuktši keel on [[Polüsünteetiline keel|polüsünteetiline]], [[inkorporatsioon|inkorporeeriv]], [[Aglutinatiivne keel|aglutinatiivne]] ja [[ergatiiv-absolutiivne keel]], tüvele võivad liituda prefiksid ja sufiksid.

 

Sõnajärg lauses on üsna vaba, aga tavalisem on [[SOV]].

 

Esimene tšuktšikeelne raamat ilmus juba 1823. aastal, kuid kirjakeel loodi alles 1931. aastal, esialgu ladina kirjal põhinev, 1937. aastast mindi üle kirillitsapõhisele kirjasüsteemile. Kirjakeele aluseks võeti idamurderühma kuuluv ueleni murre.