Loomade vangistus: erinevus redaktsioonide vahel

Vangistuses elavatel loomadel, eriti kodustamata loomadel, võivad vahel areneda korduvad ja otstarbetud motoorsed käitumishäired, näiteks enese hammustamine, sihitult ringilonkimine ja liigne enesehooldamine. Neid käitumishäireid tekitavad nii stress kui ka igavus. Paljud loomade hoiupaigad, eriti loomaaiad ja sarnased asutused, üritavad just selliseid stereotüüpseid käitumishäireid vähendada loomade elupaiga rikastamisega.

Ennast vigastavate tegude põhjuseid on vangistuses elavate primaatide puhul palju uuritud. Nii sotsiaalsed kui ka mittesotsiaalsed tegurid võivad selliseid käitumishäireid põhjustada. Sotsiaalsete tegurite alla kuuluvad muutused grupi koosseisus, stress, teiste grupiliikmete agressioon ja eraldatus grupist.<ref name="springer" /> Sotsiaalne isolatsioon, eriti varajases eas, on tähtis riskitegur.<ref name="tandfonline" /> Uuringud on näidanud, et kuigi ka ema kasvatatud [[Reesusmakaak|reesusmakaakidelreesusmakaak]]idel esinevad mõningad ennast vigastavad käitumishäired<ref name="hNiCH" />, siis ilma emata kasvanud ahvidel on selliste ebanormaalsete käitumishäirete esinemised oluliselt sagedasemad<ref name="tandfonline" />. Mittesotsiaalsete tegurite alla kuuluvad ilmastikuolud, inimkontakt, väiksemad vigastused ja ärritajad ning sagedased loomaaiakülastajad.<ref name="springer" /> Näiteks tõestas üks uuring, et loomaaiakülastajate sagedus on positiivselt korrelatsioonis gorillade akende peksmisega. Kui külastajaid oli vähem, käitusid gorillad ka rahulikumalt. Vangistuses elavad loomad ei saa tihtipeale külastajate tähelepanu eest põgeneda ning sealt tulenev stress koos looduslike elamistingimuste puudumisega võivad viia ennast vigastavate käitumishäirete kujunemiseni.<ref name="JACZ4" />

Kodustatud loomade (nt kasside ja koerte) ning kodustamata loomade (nt [[roomajad]]) vahel on olulisi erinevusi. Bioloogiliselt on koerad ja kassid, ning ka teised laialdaselt kodustatud liigid nagu hobused ja kariloomad, geneetiliselt eelkohanenud ning neil on õpitavad tunnused, mis muudavad nad sobilikuks kooseluks inimestega. Vastupidiselt koertele-kassidele, on roomajatel väga vähe tunnuseid, mis soodustaks kooselu inimestega ning neil on tugevalt kinnistunud bioloogilised, käitumuslikud ning psühholoogilised tunnused, mis aitavad neil oma looduslikus keskkonnas ellu jääda.

Erinevalt koertest ja kassidest veedab enamus vangistuses olevad roomajad oma elu väikestes, piiratud ning kehva sisustusega [[Terrarium|terrariumitesterrarium]]ites. Samuti on roomajad palju tundlikumad ja nõudlikumad teiste kunstlike keskkonnatingimuste suhtes. Need tingimused on temperatuur, õhuniiskus, valgus, õhuvool ning sisustus. See, et liikidel on kindlad nõudmised ellujäämistingimustele, seletab osaliselt seda, miks paljude roomajate eluiga on vangistuses lühem. Ekslikult arvatakse, et roomajad on paiksed loomad ning ei liigu väga palju ringi, seega tunnevad nad ennast turvalisemalt väikestes keskkondades. Tegelikkuses on aga roomajate elupaigad päris suured. Näiteks on paljude väikeste sisalike kodupiirkond üle ühe hektari, [[karpkilpkonn|karpkilpkonnadel]]adel kuni 40 hektarit ja näiteks [[merikilpkonnad|merikilpkonnade]]e rändeteede pikkused ulatuvad tuhandete kilomeetriteni. Väiksemad liigid ja noorloomad vajavad tavaliselt kas sama palju või rohkemgi ruumi kui suuremad liigid ning täiskasvanud loomad. Kuna väiksemad liigid on tihtipeale putuktoidulised, siis vajavad nad tihemini süüa ning suuremat maa-ala, et oma aktiivseid saakloomi küttida. Olenemata nendest erinevustest on kõik roomajad aktiivsed, sh [[püüton|püütonid]]id, keda ekslikult peetakse paikseteks. Mõne liigi isendid, eriti suured lihasööjad nagu [[varaan|varaanid]]id ja püütonid, võivad pärast suuremat toidukorda mingiteks perioodideks muutuda paikseks, kuid need on mööduvad faasid ning selle põhjal ei tohiks otsustada looma aktiivsusmustrite või eluruumi suuruse vajaduste üle. Nagu teistel loomadel, on ka roomajatel vaja varju, kuhu nad saaksid ennast peita, kui end ohustatuna tunnevad. Seega, kui terraarium on liiga väike, pole loomal kuhugi põgeneda ning see on looma jaoks võrdne lõksus olemisega.

Üks oluline tegur roomajate hoidmisel on temperatuur. Kuna roomajad on [[Poikilotermia|kõigusoojased]], siis nende kehatemperatuur sõltub otseselt keskkonnatemperatuurist ja on oluline, et loomal oleks tagatud õige küttekeha ja valgus. Stressiolukordades võivad aga roomajad end liialt üle soojendada või siis tekitada endal alajahtumist. Eriti haiged või vigased loomad otsivad tihtipeale optimaalsest madalamat või väga külma temperatuuri. Osal juhtudel on see positiivne, sest madalamad temperatuurid võivad pärssida mikroobide arengut, kuid liiga stressis loomad võivad end niimoodi surnuks külmetada, kuna neil pole piisavalt energiat, et otsida uuesti soojemat kohta.<ref name="RDRIw" /> <ref name="2NLvp" />

Ohud kaasnevad ka eksootiliste loomade pidamisega. Pole harv juhus, kui kodus peetavad loomad põgenevad või inimesed enam lihtsalt ei soovi või ei ole võimelised looma kodus pidama ning seejärel lasevad looma vabadusse. See aga võib tekitada väga suuri ökoloogilisi probleeme. [[Florida|Floridas]]s [[Evergladesi Looduspark|Evergladesi looduspargis]] on juhtunud just selline olukord: kodust põgenenud või vabaks lastud püütonid on muutunud invasiivseks liigiks. Kokkupuudete arv inimeste ja nende hiiglaslike madude vahel Evergladesi Looduspargis on sel sajandil tõusnud ning juba praegu on näha nende roomajate mõju kohalikule elukeskkonnale. Olles tippkiskjad, pole neil looduslikke vaenlasi ning Evergladesi park on neile väga sobiv elupaik. Nad paljunevad takistamatult ja oma toitumisega hävitavad kohalikke liike nagu jänesed, metskitsed, pesukarud, ning ka linnud. Kuna nad on väga suured, ei ole ka ameerika alligaatorid nende eest kaitstud. Oma aplusega on nad mitu kohalikku liiki ohustatuks muutnud ja tulevikus võib osa liike nende tõttu välja surra.<ref name="KDvSM" />