Sotsialistlik õigussüsteem: erinevus redaktsioonide vahel

'''Sotsialistlik õigussüsteem''' (inglise keelesingl ''socialist legal system'', vene keelesvn ''социалистическая правовая система'') on iseseisev [[õigussüsteem]], mis tekkis pärast 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni Nõukogude Venemaal ([[Nõukogude Liit|NSVL]]) ja pärast teist maailmasõda teistes riikides, mis pooldasid sotsialistlikku süsteemi.<ref>Большой юридический словарь''. —'' М''.'': Инфра''-''М''.'' 2003''.'' 5. osa, „СОД“-„СПО“.</ref>

NSV Liidus tekkis uus õigus peaaegu tundmata endise Tsaari-Venemaa ja lääneriikide õiguspõhimõtteid ning norme. Peamiseks allikaks oli alguses esinejate revolutsiooniline loometegevus, mis põhines [[Karl Marx|Karl Marxi]] ja [[Friedrich Engels]]<nowiki/>i õpetusel, ja hiljem normatiivsed õigusaktid, mille kohta kuulutati, et need väljendavad kommunistliku kogu rahva tahet. Praktikas aga puudusid tõhusad mehhanismid, materiaalsed ja juriidilised garantiid nende tegelikuks rakendamiseks. Enamikus teistes riikides võttis uus valitsus vastu hulga vanade õigusaktide sätteid, peamiselt koodekseid, ja mõne muudatusega on need juba pikka aega olnud praegused õigusallikad.<ref name=":0">А. Головистикова, Ю. Дмитриев. Проблемы теории государства и права. Москва, 2005, lk 320 - 328320–328.</ref>

Erisus väljendub ka selles, et Nõukogude õiguses puudus jaotus avalikuks ja eraõiguseks. Riigi sekkumine ühiskonna eluvaldkondadesse tõi kaasa [[Eraõigus|eraõiguse]] kadumise ja [[avaliku õiguse]] domineerimise. Paljud tsiviilõiguslikud institutsioonid, sealhulgas omandiinstitutsioon (vene keeles ''институт собственности''), on omandanud avalik-õigusliku olemuse. Kriminaal- ja haldusõiguses kaitsti esmajärjekorras riigivara, kehtis eraettevõtlusega tegelemise keeld, valuutatehingud ning kaubanduslik vahendamine oli ka keelatud.<ref>С. Алексеев, С. Архипов. Теория государства и права. Москва, 2005, lk 446 – 447446–447.</ref>