Erinevus lehekülje "Märt Laarman" redaktsioonide vahel

resümee puudub
| Surmakoht =
| Rahvus = [[eestlane]]
| Tegevusala = maal,maalikunstnik graafikaja graafik, samuti eesti keele ja kirjanduse õpetaja
| Kunsti õppinud =
| Kunstivool = ekspressionism, kubism, realismi mõjud
Märt Laarman oli masinameister Kusta Laarmani ja tema naise Reeda esimene poeg. Tal oli kaks õde – [[Linda Viiding|Linda]] (tõlkija Linda Viiding) ja Leili – ning vend Peeter. Ta sündis Õisu mõisa saeveskis.
 
Märt Laarman õppis aastail [[1904]]–[[1907]] [[Araku]] (Kääriku) koolis [[Kaarli (Halliste)|Kaarli]]s ja [[1908]]–[[1912]] [[Otepää Haridusseltsi Progümnaasium]]is. [[1912]]. aastal astus Märt Laarman [[Rakvere Õpetajate Seminar|Rakvere Õpetajate Seminari,]]i, kus omandas [[Karl Merilaid-Schnell|Karl Friedrich SchnellSchnelli (MerilaidMerilaidi)]] juures esimesed kunstioskused. Pärast seminari lõpetamist 1914. aastal, õppis ta [[Tartu Ülikool]]is [[Lauri KettuneniKettunen]]i ning [[Johann Voldemar Veski]] täienduskursustel. 1920. aastal omandas ta gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja hariduse ning pidas seda ametit peamiselt Tallinna koolides [[1945]]. aastani.
 
Samal ajal ei loobunud ta kunagi kunstist, harides ennast näiteks 1920-ndatel. aastatel [[Ants Laikmaa ateljeekool]]is.<ref>[[Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon|EKBL - lk, 242]]</ref> Kõige selle kõrvalt jõudis Märt Laarman aastail [[1926]]–[[1927]] toimetada Eesti Kunsti aastaraamatut, [[1928]]. aastal [[Eesti Kunstnikkude Rühm]]a programmilist almanahhi «Uue Kunsti Raamat», aastail [[1928]]–[[1929]] noorsooajakirja [[Taie]] ning avaldada kunstikriitikat ajalehtedes ja ajakirjades [[Olion (ajakiri)|Olion]], [[Looming (ajakiri)|Looming]] ning [[Kunst ja Kirjandus]].
 
1923. aastal loodi Eesti Kunstnikkude Rühm, millega Märt Laarman samal aastal ühines ning oli seal nii juhtiv kunstnik kui ka teoreetik. 1925. aastal vahetas ta kui põhimõttekindlamana ja suuna propageerijana sõnaosavamana rühma juhatuse esimehe kohalt välja [[Jaan Vahtra]]. 1924. aastal esitas ta Eesti ja Läti kubistide ühisnäitusele (ametliku nimegapealkirjaga "Balti riikide vaheliselevaheline kunstinäituselekunstinäitus") Tallinnas oma puulõigete mapi "7" (1923), millele oli ise teinud [[Paspartuu (kunst)|paspartuud]] ja kaaned. Neis puulõigetes kõlas kaasaegse linna ja uudse tehniseeruva ühiskonna teema.<ref>Mai Levin. Esimesest eesti kunstpildilõikajast originaalestambi taassünnini. Näituse "Eesti graafika ajalugu 1860-1944" saatetekst, Eesti Kunstimuuseum, 2015</ref> Rühmituses valitses kubistlik-konstruktivistlik stiil, mis avaldub ka Laarmani 1923. aastal loodud puulõikes "Sadam". Kui ta noore kunstnikuna 1920.–1930. aastail eelistas kubismi ning suhteliselt kainet ja ratsionaalset stiili, siis hiljem tõi Märt Laarman eesti raamatukunsti tagasi emotsionaalse mõjujõu ja tundesügavuse. Tõestuseks võib tuua tema loodud Tuglase "Teoste"teoste [[puulõige|puulõikeid]], kus iga pisemgi detail on hingestatud, muutes need eriti kütkestavateks.
 
1951. aastal heideti Märt Laarman [[Eesti Kunstnike Liit|Kunstnike Liidust]] välja «"loomingulise küündimatuse ja passiivse hoiaku pärast ENSV Kunstnike Liidu üritustesse»". Liidu liikme staatus taastati siiski viis aastat hiljem.
 
1969. aastal sai Märt Laarman aunimetuse [[Eesti NSV teeneline kunstnik]].
 
== Looming ==
1920. aastate teine pool ja 1930. aastate esimene pool oli Märt Laarmani õitseaeg maalikunstnikuna. [[Eduard Viiralt]]i, [[Ado Vabbe]] ja [[Jaan Vahtra]] kõrval oli just Märt Laarman see, kes oma noorusliku innuga sekkus kunstiellu, tuues oma [[looming]]u ja sõnavõttudega sellesse värskust, innovaatilisust ja uudsust. Tema neil aastail loodud maalid ("Oleviste ja Niguliste" (1926), "Laud" (1928–1929), "Haige" (1930) ja "Õhtu" (1933)) kuuluvad kindlasti tolle aja eestiEesti maalikunsti paremikku. Need olid [[kubism|kubistlikud]] tööd, milles ei ole mingeid tundevälgatusi – kõik on kaine ja ratsionaalne. Neil aastail rikastas Märt Laarman oma ideedega eesti raamatu üsna konservatiivset stiili. Üks häid näiteid on kolme kunstniku ([[Arnold Akberg]], M. Laarman, [[Henrik Olvi]]) näituse kataloog aastal 1926, milles on ilmselgelt näha rühmituse [[Bauhaus]] mõjutusi. Senine aksiaalne kujundusprintsiip asendati asümmeetrilisega ning oluliseks sai kirja selgus ja lihtsus. Samal leheküljel võis leida kirjatüübi eri suurusi, horisontaalse kirjapildi vaheldumist vertikaalsega jms. Märt Laarman tõi ühena esimestest Eestis oma kujundustesse [[fotokunst]]i.
 
Oma loomingutee algupoolel on Märt Laarman öelnud: "Meil vaadatakse graafikale üldse nagu mingi teise järgu kunstile. Loomulikult see publiku suhtumine puulõikesse ja üldse graafikasse ei soodusta ta erilist õitselepuhkemist." Sel ajal oli ta üks väheseid Eesti graafikuid ning võiks olla üks kunstnikke, tänu kellele tekkis ja arenes Eesti paljundusgraafika. 1930. aastate teisel poolel pühendus Laarman bibliofiilsete raamatute tegemisele, [[eksliibris]]ele ja väikeses formaadis vabagraafikale. 1937. aastal ilmus Laarmanilt mapp "Kymme puulõike-eksliibrist käsitrykis I", 1940. aastal teine mapp, 1943. aastal kolmas. Aastal 1939 lõi ta puulõiked bibliofiilsetele raamatutele "Pikse palve" ([[Oskar Loorits]]a järelsõnaga), Hjalmar Gullbergi "Kolm laulu" (Märt Laarmani tõlkes) ja Laarmani enda "Kylmad ruba’iid".<ref>Mai Levin. Tipptegijad Tallinnas. Näituse "Eesti graafika ajalugu 1860-1944" saatetekst, Eesti Kunstimuuseum, 2015</ref>
1950. aastail tegeles Märt Laarman Friedebert Tuglase teoste kaheksa köite illustreerimisega, kuid suutis selle kõrvalt luua ka palju vabagraafilisi lehti, mida samuti peetakse eesti kunsti paremikku kuuluvaks.
 
1960. aastail tegeles Märt Laarman vabagraafika ja raamatukunstiga, kus pildid ja tekst olid [[linoollõige|linoollõikes]]. 1960ndate1960. aastate paiku hakkas Märt Laarman tegelema värvilise graafikaga, mille heaks näiteks on 1962. aastal loodud puulõikes "Sõudja".
 
=== Graafika ===