Russalka (monument): erinevus redaktsioonide vahel

[[Pilt:Rusalka Memorial-Leo-setä.jpg|thumbpisi|Russalka mälestussammas Kadriorus.]]

Uppunud Russalka leiti üles alles 110 aastat hiljem, [[Eesti Meremuuseum]]i käivitatud otsingutel [[2003]]. aasta juulis. Laev oli [[vöör]]ipidi 30 meetri ulatuses põhjamudasse tunginud ja seisis peaaegu püstloodis 74 meetri sügavusel.

19. septembril (vkj 7. septembril) [[1899]] algatasid [[Tallinna Püha Siimeoni ja Naisprohvet Hanna kirik|Siimeoni kirikus]] meremeeste hingepalvest osavõtjad mõtte püstitada hukkunud meremeestele mälestussammas. [[Tallinn]]aTallinna sadama ülem [[kontradmiral]] P. Wulff rääkis sellest mõttest mereministeeriumi juhatajale [[Peterburi]]s, kes selle heaks kiitis. Ta esitas [[keiser]] [[Nikolai II]]-le palve lubada samba püstitamiseks korraldada üleriigiline korjandus. Jaanuaris [[1900]] sai Wulff [[Venemaa keisririigi Mereministeeriumi Mereväe peastaap|mereväe peastaabist]] teate, et korjanduse korraldamine on lubatud. Moodustati vastav komitee Wulffi juhtimisel. Sama aasta aprillis alustati korjandust. See osutus edukaks ka eestlaste hulgas. Üle riigi saadi kokku 61 000 rubla.

[[1901]]. aasta alguseks valmis komitee palgatud arhitektil [[Nikolai Thamm noorem|Nikolai Thammel]] mälestusmärgi kavand. Töö teostamine usaldati [[skulptor]] [[Amandus Adamson]]ileAdamsonile. Adamsonil valmis mälestussamba mudel ühe kuu jooksul. Ingli kuju modelliks kasutas Adamson oma 22-aastast majapidajannat [[Julie-Lisette Rootsit]], kellest sai hiljem [[Tiit Made]] vanaema. [[11. juuli]]l [[1901]] esitas kontradmiral Wulff samba kavandi keisrile, kes selle heaks kiitis, nagu ka samba paigutamise koha Tallinnas: [[Kadrioru loss]]i eest algava [[promenaad]]i tipus, mere ääres. Et sammas hästi mõjule pääseks, tuli linnavalitsusel osta kaupmees Pfaffilt 1500 rubla eest juurde täiendavalt mereäärset maad. Adamsonile maksti kavandi elluviimise eest 10 000 rubla, arhitekt N. Thamm sai 2000 rubla, 9000 rubla maksti Peterburi tehasele Morand [[ingel|ingli]] kuju, reljeefi ja teiste pronksdetailide valamise eest ning 20 000 rubla [[Soome]] firmale [[Granit]] raudkivide eest. Tallinna 1. gildi kaupmees [[Christian Rotermann]] võttis aga enda kanda kõik samba aluse valmistamisega kaasnenud kulud. Russalka mälestussamba püstitamine läks kokku maksma 67 159 rubla.

[[Pilt:Rusalka memorial through Kadriorg park, Tallinn.JPG|pisi|leftvasakul|Mälestusmärk Kadrioru pargi poolt.]]

Samba nurgakivi pandi pidulikult [[20. september|20. septembril]] (vkj 7. septembril) [[1901]].<ref name="EP">[http://dea.nlib.ee/fullview.php?pid=s388597&nid=253208&frameset=1 Russalka mälestusesammas] [[Eesti Postimees]], 12. september 1902, lk 454–455.</ref> 1901. aasta juulis alustatud monumendi graniitosa ehitamine võttis aega terve aasta. [[2. august]]il ( vkj 20. juulil) [[1902]] pandi kohale ingli pronkskuju ning kolm päeva hiljem vaatas samba üle isiklikult keiser Nikolai II koos [[suurvürst]]ist kontradmiraliga. Mõlemad jäid väga rahule. Monument oli peaaegu valmis, kuigi tellingud olid veel eemaldamata. Tööd viidi kiiresti lõpule ning sammas avati suure pidulikkusega Russalka hukkumise üheksandal aastapäeval 7. septembril (uue kalendri järgi [[20. september|20. septembril]]) [[1902]].<ref name="EP2">[http://dea.nlib.ee/fullview.php?frameset=3&showset=1&wholepage=suur&pid=s1368512&nid=253208&con=0 Uuemad sõnumid. Üleüldised teated. Tallinnast. Russalka mälestusesamba avamine.] Eesti Postimees, 12. september 1902, lk 462–463.</ref>

Avamispidustused algasid kell 12.30. Juba hommikul kogunes rahvast murdu. Kooliõpilased olid tulnud klasside kaupa. Samba juurde oli üles rivistatud sõjavägi, lahel seisid sõjalaevad Mogutši, Kompass, Sekstan, Svetlana, Asja ja Artelštšik. Kohal olid vaimulikud, sadamaülem kontradmiral Wulff, [[Eestimaa kuberner]] [[kammerhärra]] [[Aleksei Bellegarde|Bellegarde]], [[Eestimaa rüütelkonna peameeste loend|Eestimaa rüütelkonna peamees]] [[parun]] [[Eduard Julius Alexander von Dellingshausen|von Dellingshausen]], [[Tallinna linnapea]] [[Karl Johan von Hueck|von Hueck]], mälestussamba komitee liikmed, hukkunud meremeeste omaksed ja teised kutsutud võõrad. Kell 12.30 saabusid kinnistes tõldades [[Venemaa keisririigi Mereministeerium|mereministeeriumi]] juhataja [[kindraladjutant]] [[admiral]] [[Pavel Tõrtow|Tõrtow]] ja [[Venemaa keisririigi Mereministeeriumi Mereväe peastaap|mereväe peastaabi]] ülem [[viitseadmiral]] [[Teodor Avellan|Avellan]] Peterburist Svetlana komandöri Nilovi ja kadunud Russalka komandöri venna, kontradmiral Jaenischi saatel. Pärast seda, kui mereministeeriumi juhataja oli paraadi komandörilt raporti vastu võtnud, käis ta tervitusmarsi saatel sõjaväelasi tervitades sõjaväerivi eest läbi. Siis asusid kõik aukandjad kooripuldi ette ja pöörasid pilgud mälestussamba poole. Tuli pühalik silmapilk. Sadamaülem Wulffi suust tuli käsk: "Kate maha!" ja marsi saatel langes kate samba ümbert. Sõjavägi andis au, orkester mängis keiserlikku "Kolj slaven naš gospodj" ja sõjalaevad tulistasid aupauke. Sellega oli mälestussammas avatud. Järgnes palvus, mida toimetasid [[Aleksander Nevski katedraal]]i vaimulikud: ülempreestrid Siimeon Popov ja [[Karp Tiisik]] ning kuus preestrit ja kaks diakonit. Palvuse järel tuli mälestussamba pühitsemine ja õnnesoovimine. Samba jalamile pandi rohkesti pärgi. Lõpuks toimus veel sõjaväeparaad ja siis läksid pidulised laiali. Kell 15.00 algas mereväe klubis pidulik einevõtmine ja sellega lõppes Russalka mälestuspäev.<ref name="EP2" />

[[2005]]. aastal andis [[Eesti Post]] välja Amandus Adamsoni 150. sünniaastapäevale pühendatud esimese päeva postkaardi (FDC), millel on kujutatud fragmenti Russalka mälestussambast.<ref>[http://post.ee/index.php?id=3549&prod_id=815 Amandus Adamson 150] post.ee (vaadatud 20.09.2013)</ref>