19. sajand Eestis: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P pisitoimetamine |
|||
132. rida:
[[1881]]. aastal võimule saanud keiser [[Aleksander III]] osutus karmikäeliseks vene rahvusluse soosijaks, kes püüdis ka seni Balti erikorda nautinud Balti provintside elukorralduse samastada Sise-Venemaa provintside omaga. Esialgu olidki venestusmeetmed ennekõike administratiivsed: ametikeeleks muudeti saksa keele asemel vene keel, [[kindralkuberner]]ideks määrati ainult venelasi, [[Eestimaa kubermangu kohtukorraldus|kohtu]]- ja [[Eestimaa kubermangu korrakaitse|politseikorraldus]] muudeti samaks [[Venemaa sisekubermangud]]ega ning täies ulatuses kehtestati ka Venemaa linnaseadus. Oluliselt kärbiti ka rüütelkondade osatähtsust, kuid neile jäi siiski ka jätkuvalt oluline roll provintside sisepoliitikas. [[1880. aastad|1880. aastate]] lõpust hakkas venestuspoliitika üha valusamalt tabama ka provintside põlisrahvaid. Rahvuslikke organisatsioone suleti või muudeti venemeelseteks. Ka eesti rahvuslaste suur unistus, [[Eesti Aleksandrikool]], avati [[1888]]. aastal venekeelsena. Selleks ajaks oli kogu algkoolivõrk samuti venekeelseks muudetud, saksa või eesti keeles võis õpetada ainult usuõpetust ja emakeelt. Samuti venestati kohanimesid, näiteks sai Tartu ametlikuks nimeks Jurjev (vene keeles Derpt asemel Jurjev ja saksa keeles Dorpati asemel Jurjew). Ka Tartu ülikoolis muudeti õppetöö [[1893]]. aastaks täielikult venekeelseks, mitmed tunnustatud saksa ja baltisaksa õpetlased lahkusid Saksamaale.
Eesti rahvuslikku liikumist olid juba enne venestuse algust tabanud mõningad tagasilöögid, peamiseks põhjuseks olid omavahelised vastuolud. Kuid alates [[1880. aastad|1880. aastate]] lõpust sattus see tõsisesse kriisi, kui venestuse tingimustes asuti rahvuslikke organisatsioone sulgema ja saksa keele kasutamisvõimaluste kõrval tunduvalt ka eesti keele oma piirati. Paljud rahvuslased pettusid ürituses, mõnest said venestuse pooldajad (näiteks [[Jakob Kõrv]]), teistest nihilistid ([[Ado Grenzstein]]). Venestusmeelsus eestlaste seas siiski eriti laialt ei levinud ning pigem hakati rohkem tähelepanu pöörama majandusele ning asjaajamisele vallavalitsustes, mis olid endiselt eestlaste käes, ka tegelikuks töökeeleks jäi seal eesti keel. Venestusaeg pakkus eestlastele ka teatud määral paremaid võimalusi eneseteostuseks, sest baltisaksa eriõigusi oli tunduvalt kärbitud. Nii said nad näiteks saada valitud linnavolikogudesse ja koguni proovida linnavalitsust enda kätte võtta. See õnnestus esimesena [[Valga (Liivimaa)|Valgas]]
19. sajandil lõpus massiliselt Euroopas tärganud kuurortide ja supelasutuste mood laienes ka Läänemere rannikualadele. Tallinnas, Kadriorus rajati 1861. aastal [[Kadrioru supelsalong]], 1881. aastal Bellevue supelsalong ja rajati ka [[kuursaal]]id [[Narva-Jõesuu kuursaal|Narva-Jõesuu]]s (1881–1882, [[Adolf Theodor Hahn]], hävis 1910), [[Kuressaare kuursaal|Kuressaare]]s (1889, [[Carl Lorenzen]]), [[Pärnu kuursaal|Pärnu]]s (1890, [[Hugo von Wolffeldt]] (1849–1907), hävis 1915), [[Haapsalu kuursaal|Haapsalus]] (proj. 1897, valmis 1905, [[Rudolf Otto von Knüpffer]]) jm.
| |||