Yves Klein: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P HC: lisatud Kategooria:Prantsuse kunstnikud |
P pisitoimetamine |
||
5. rida:
=== 1928–1953 ===
Yves Klein sündis 28. aprillil 1928 Prantsusmaal Nice'is. Tema vanemad Fred Klein ja Marie Raymond olid mõlemad kunstnikud. Tema isa viljeles [[maastikumaal]]e ja ema oli üks informalismi (''l'art informel'') kunstisuuna esindajaid. Samuti oli Marie Raymond tuntud kunsti- ja kirjandusmaailma esindajatele korraldatud õhtute poolest, mida ta viis läbi Pariisis aastatel 1946–1954.<ref name=":0">{{Netiviide|Autor=|URL=http://www.yvesklein.com/en/biographie-longue/|Pealkiri=www.yvesklein.com|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref> 1944. aastast kuni 1946. aastani õppis Klein koolides École Nationale de la Marine Marchande ja École Nationale des Langues Orientales. 1947 alustas ta judotreeninguid, mille käigus tutvus ta tulevaste eluaegsete sõprade poeet Claude Pascali ja kunstnik Armaniga. Sel perioodil alustas ta ka katsetusetega, mille tulemustena sündis
1948. aasta septembris reisis Klein Itaaliasse ja sealt tagasi kodumaale, kust 18. novembril lahkus sõjaväeteenistuse läbimiseks Saksamaale. Olles täitnud oma sõjaväelised kohustused, läks Klein 1950. aastal koos sõbra Claude Pascaliga Inglismaale. Londonis asus ta tööle raamivalmistaja Robert Savage'i juures. Järgmisena viisid teed Kleini ja ta sõbra Iirimaale, kus nad hakkavad võtma ratsutamistunde. 1949. ja 1950. aastatel teostas ta ka oma esimesed monokroomid, kasutades guašši, pastelli, paberit ja pappi, ning seadis nendest üles ka väikese väljapaneku oma toas enda sõpradele.<ref name=":0" />
1951 reisis Klein Hispaaniasse kavatsusega õppida hispaania keelt. Seal olles õpetas ta kohalikele nii prantsuse keelt kui ka judot. Oktoobris kolis ta Pariisi ja hakkas planeerima reisi Jaapanisse. 1952. aasta septembris ta sinna laevaga ka jõudis ning veetis seal kokku 15 kuud. Jaapanis olles jagas ta oma aega judo ja prantsuse keele tundide vahel, mida ta andis nii jaapanlastele kui ka ameeriklastele. 1953. aasta jaanuaris saavutas ta judos musta vöö taseme. Koos sõbra Harold Sharpiga alustavad nad dokumentaalfilmide tegemist judost, kus erinevad Jaapani meistrid judovõtetega üles astuvad. Samuti kirjutas Klein sel ajal ka judoraamatut. Detsembri lõpus lahkus ta Jaapanist ja suundus Pariisi, kuhu jõudis 1954. aasta veebruaris.
=== 1954–1957 ===
Pärast Euroopasse naasmist võttis Klein vastu õpetaja ja juhendaja töökoha [[Hispaania]] judoföderatsioonis [[Madrid]]is. 1954. aasta novembris avaldas ta kataloogi "Yves Peintures", mis koosnes monokroomide kollektsioonist. Iga monokroom esindas mingit linna, kus ta eelmiste aastate jooksul elanud on. Monokroomide eessõna koosneb teksti asemele mustadest joontest, mille autoriks on Claude Pascal. Detsembri alguses pöördus Klein tagasi Pariisi, kuhu ta ka pidama jäi.<ref name=":1" />
1955. aastal keeldusid abstraktsele kunstile pühendatud näituse "Salon des Nouvelles Réalités" korraldajad esitlemast Kleini monokroomi
1957. aastal jõudsid Kleini tööd paljudele näitustele. Jaanuaris toimus Milanos Apollinaire'i galeriis näitus
=== 1958–1960 ===
1958. aasta alguses võitis Klein rahvusvahelise meeskonna liikmena Gelsenkircheni teatri kaunistamiseks välja kuulutatud võistluse. Koos Kleiniga kuulusid meeskonda veel sakslased Norbert Kricke ja Paul Dierke ning inglane Robert Adams. Kleinile usaldati kuue monumentaalse paneeli dekoreerimine, milleks ta kasutas poolpehme reljeefi tehnikat. Samal ajal üritas Klein minna kaugemale traditsioonilistest kunstipiiridest, eksponeerides tühje näitusesaale ning alustades esimesi katsetusi elavate pintslite ehk oma modellidega. Nendest katsetustest arenesid lõpuks välja kuulsad antropomeetriad.<ref name=":0" />
1959. aasta alguses pidas Klein kõne Jean Tinguely näitusel Schmela galeriis [[Düsseldorf]]is, kus rääkis kunstnikevahelisest koostööst. Märtsis võttis ta osa näitusest
1960. aasta veebruaris esitles Klein oma uusi katsetusi. Ta kattis ühe modelli sinise värviga ja lasi tal oma keha jäljendi kanda suurele lõuendile. Seda eksperimenti olid tema kodus tunnistamas Pierre Restany, Rotraut Uecker ja Udo Kultermann. Restany hakkas nähtut nimetama antropomeetriaks. Märtsi alguses näitas Klein antropomeetriat esmakordselt avalikult, esitades seda valitud publikule Kaasaegse Kunsti Galeriis (Galerie d'Art Contemporain) Pariisis. Sessioon algas
=== 1961–1962 ===
1961. aastal toimus Kleini loomingu retrospektiiv Haus Lange muuseumis Krefeldis [[Saksamaa]]l. Samuti leidis aset tema esimene isikunäitus New Yorgis Leo Castelli galeriis. Klein tegi sel aastal ka koostööd arhitekt Claude Parentiga. Ühiselt disainiti Chaillot' paleele purskkaevud veest ja tulest.<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://www.guggenheim.org/artwork/artist/yves-klein|Pealkiri=www.guggenheim.org|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>
1962. aasta 21. jaanuaril abiellus Yves Klein Rotraut Ueckeriga. Sel aastal võttis Klein oma sõprade Armani, Raysse'i ja Pascali kipsvormid, et neist portreereljeefid teha. Samuti võttis ta osa Pariisi dekoratiivkunsti muuseumis toimuvast näitusest
== Looming ==
=== Monokroomid ===
Otsus kasutada värvi kui puhast vormi ja vabalt hõljuva tundlikkuse väljendust, tuli väga varases puntiks Kleini karjääris, kutsudes teda hülgama jooni ja piirama kontuure kui vangistust formaalsetes ja psühholoogilistes probleemides ning tuginema ainult vaimu tajumisele.<ref>{{Raamatuviide|autor=Weitemeier, Hannah|pealkiri=Yves Klein|aasta=2016|koht=Köln|kirjastus=Taschen|lehekülg=8}}</ref> Kuigi tema esimesed monokroomid olid valminud juba 1949. ja 1950. aastal, siis avalikkuse ette tõi ta need 1954. aastal. Kollektsioon kandis pealkirja "Yves Peintures" ja koosnes eri värvi monokroomidest, mis kõik esindasid ühte linna, kus Klein eelmiste aastate jooksul oli elanud. 1955 valmis monokroom
=== Sinine periood ===
1957. aastal sisenes Klein sinisesse perioodi, avastades enda jaoks värvi, millest sai kunstniku kuulsaim tunnusmärk. ''International Klein Blue'' – ultramariinsinine, mille Klein saavutas keemiliste ühendite abil. Klein oli inspireeritud looma IKB pärast otsinguid leidmaks sinist tooni, mis tõhusalt avaks lõputu tühja ruumi, hävitades maa ja taeva jagunemise. 1960. aastal ta selle värvi ka patenteeris. 1957. aastal korraldas ta Apollinaire'i galeriis näituse
=== Tühjus ===
1958. aastal korraldas Klein Iris Clerti galeriis näituse, kus ta otsustas esitleda mitte miskit ehk tühjust. Ta eemaldas väikesest galeriiruumist kogu mööbli ning veetis nelikümmend kaheksa tundi seda ruumi valgeks värvides. Üle 3000 külastaja väisas näitust, sisenedes tühja ruumi kas individuaalselt või väikestes gruppides. Külastajatele pakuti siniseid kokteile, mis olid spetsiaalselt näituse jaoks valmistatud. Kokkuvõttes möödus kogu näitus väga edukalt ja publik tundis end inspireeritult idee värskusest.<ref>{{Raamatuviide|autor=Weitemeier, Hannah|pealkiri=Yves Klein|aasta=2016|koht=Köln|kirjastus=Taschen|lehekülg=32}}</ref>
=== Antropomeetriad ===
1958. aastal hakkas Klein kasutama paljaid modelle
=== Kuld ja tulemaalingud ===
1960. aastal ilmusid Kleini monokroomidesse, skulptuuridesse ja käsnreljeefidesse uued värvid. Kõige suurema väljakutse esitas talle kuld, millega töötamiseks vajalikke tehnikaid õppis ta juba 1949. aastal Londonis. Esimene kullast monokroomide esitlus toimus 1960 Pariisis dekoratiivkunsti muuseumis. Kulla kõrvale hakkas ta asetama ka sinist ja roosat värvi, millest sündis kolme värvi kombinatsioon, mis kunstniku sõnul on tuletatud tuleleegi südames esinevatest värvidest.<ref>{{Raamatuviide|autor=Weitemeier, Hannah|pealkiri=Yves Klein|aasta=2016|koht=Köln|kirjastus=Taschen|lehekülg=70}}</ref> Klein hakkas tulele otsima kohta ka oma loomingus. Nii sündis 1961. aastal tulemaalingute seeria, mille käigus põletas Klein leegiheitjaga lõuenditele figuure.
== Pärand ==
Yves Klein oli kahtlemata 1950.–1960. aastate Euroopa kunstielu radikaal, kelle looming ja elustiil sümboliseerib tänini prantsuse avangardi irriteerivat hoiakut kodanliku publikuga suhtlemisel ja kaasajale kiirelt reageerivate uute käitumisstrateegiate ja retoorikate plahvatuslikku arengut. Tal õnnestus elektriseerida kogu Pariisi kunstielu, hinnates ümber hingematva kiirusega traditsioonilise kunsti väärtused. Tänasel päeval kuuldes tema nime, mõtleme kohe värvilistele monokroomidele, intensiivsele sinisele toonile, mida tunneme rahvusvahelise Kleini sinisena ja värviga kaetud modellide kehadega kaunistatud lõuenditele. Oma lühikese elu jooksul suutis ta luua märkimisväärse pärandi, mis sai eeskujuks ''performance''-kunsti ja minimalismi tekkele. Kleini loomingu mõjust annavad märku ka kõrged hinnad, millega tema teoseid kunstiturul on ostetud. Näiteks 2013. aastal osteti tema skulptuur, mis on valmistatud sinise pigmendiga immutatud naturaalsetest käsnadest, kahekümne kahe miljoni dollariga. Tema monokroomide puhul on teoste hinnad varieerunud 4–21 miljoni vahel. 2006. aastal kuulus Kleini teos
==Viited==
|