Tšeremissi sõjad: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
5. rida:
| pildiallkiri =
| aeg = [[1552]]–[[1585]]
| koht = Tänapäeva [[Marimaa]], [[Tatarstan]], [[Tšuvaššia]], [[Nižni Novgorodi oblast]], [[Kirovi oblast]]
| koordinaadid =
| kaart =
16. rida:
| seis =
| osaline1 = [[Moskva tsaaririik]]<br>[[Marid|Mäemarid]] ([[1546]]–[[1581]])
| osaline2 = [[Marid|Niidumarid]]<br>[[Marid|Mäemarid]] ([[1581]]–[[1585]])<br>[[Tatarlased]]<br>[[Udmurdid]]<br>[[Baškiirid]]<br>[[Handid]],[[mansid]] ([[1581]])
| osaline3 =
| väejuht1 = [[Vene tsaar]] [[Ivan Julm]],<br> [[Fjodor I]],<br> [[Ivan Mstislavski]],<br> [[Mihhail Glinski]],<br> [[Andrei Mihhailovitš Kurbski]],<br> [[Dmitri Ivanovitš]]
| väejuht2 = [[Poltõš]],<br> [[Mamitš-Berdei]],<br> [[Katšak]],<br> [[Usein]],<br> Sarõi-Batõr,<br> Jantšura,<br> Ahmed Vapper, <br> Aleka Tšeremisin
| väejuht3 =
| jõud1 =
37. rida:
Nende sõdade käigus üritasid marid peatada Vene invasiooni [[Volgamaa|Volga-]] ja [[Marimaa|Marimaale]], samuti üritati taastada [[Kaasani khaaniriik|Kaasani khaaniriiki]].
Tšeremissi sõdu peetakse
== Eellugu ==
[[Kuldhord|Kuldhordi]] lagunedes tekkis mitmeid khaaniriike, üheks neist oli Kaasani khaaniriik ([[1438]] - [[1552]]), mille koosseisu kuulusid ka tatarlaste poolt alistatud marid. Maride positsioon oli khaaniriigis küllaltki kõrge, vene kroonikad on maininud neid khaani delegatsioonides ja lähikondsete seas. <ref>http://www.suri.ee/il/97/2/mari.html</ref> Khaaniriigis omasid maride pealikud (''кugõza`d'') suurt poliitilist [[autonoomia|autonoomiat]], samuti said nad rahus praktiseerida [[Mari põlisusund|oma usku]].<ref>https://realnoevremya.ru/articles/45892</ref>tatarlased ei sekkunud eriti maride siseasjadesse ja nii polegi ajalooallikad ega rahva mälu säilitanud maride-tatarlaste konflikte. Vene kroonikad poleks selliseid fakte mainimata jätnud. Seepärast pole midagi imestada, et Kaasani vallutamisel oli marid linna ühed peamised kaitsjad.<ref>http://www.suri.ee/il/97/2/mari.html</ref>
Maride alistamine Vene riigi poolt algas [[15. sajand]]il, mil [[Ivan III]] kehtestas Kaasanis [[Moskva]] [[protektoraadi]]. Kaasanis toimunud võimuvõitluse tulemusena sai riigi etteotsa [[Sahhib-Girei]], kellest sai [[Osmanite riik|Türgi]] vasall. Teravnesid suhted Kaasani ja Moskva vahel, mis viisid pidevate vastastikuste sõjakäikudeni ja milles maridel oli arvestatavalt oluline osa. Tõsisemaks ja kriitilisemaks muutusid Moskva ja Kaasani vahelised suhted 1540. aastatel, mil Moskva peaideoloog [[Ivan Peresvetov]] põhjendas Kaasani vallutamise vajalikkust järgnevalt:
(1) Vene riik peab kindlustama oma piire;
(2) tuleb lõpetada tatarlaste rünnakud;
(3) tuleb avada kaubatee, Kaasan on tähtis kaubalinn;
(4) Kaasani khaaniriik on vaja panna andamit maksma, sest nende maa on kasulik.
Samal ajal teravnes võimuvõitlus Kaasanis, khaani poolt ametisse määratud krimmitatarlastest ametnikud röövisid ja vägivallatsesid, toimus ülestõus, mis 1546 julmalt maha suruti.
Muidugi mõjutas Kaasanis toimunud võimuvõitlus ning põhiliselt venelaste ja tatarlaste vastastikused sõjakäigud khaaniriigi poolt alistatud rahvaste suhtumist Kaasanisse. Eriti rängalt mõjusid sõjakäigud [[Volga]] jõe vasakul kaldal elanud rahvastele, kelle maad rüüstamiste läbi rohkem kannatasid. Seega pole midagi imestada, et nähes Vene riigi tugevnemist, läks mäemaride [[vürst]] [[Akpars]] 1546 oma kaaskonnaga Moskvasse ja palus oma maade võtmist tsaaririigi koossseisu. Samuti lubas ta aidata Moskvat Kaasani vallutamisel. Selle peale saadeti Moskvast olukorda mäemaride juures uurima üks vürstidest, kes võttis 100 mäemaride vanemate poega pantvangi.
[[1547]] osalesid mäemarid Kaasani vastases sõjakäigus. 1551 asutas Ivan Julm Kaasani lähedal [[Svijazk]]i linna, kus mäeinimesed (''gornõi ljud'') andsid truudusevande. Samal aastal võeti Moskvas vastu otsus, mis vabastas mäemarid Kaasanile maksumaksmise kohustusest, neile anti maksusoodustusi ja kohustati alluma Svijazkile. [[1551]] sai Kaasani khaaniriigi etteotsa Moskva-meelne khaan [[ Šig Alei]], khaaniriigi kõrgeim seadusandlik organ [[kurultai]] nõudis aga mäepoole tagasivallutamist. Moskva tegi nüüd ettepaneku, et khaan võiks kutsuda Kaasanisse olukorda lahendama Vene väed, millest khaan aga keeldus. Khaan püüdis leida oma neutraalsele positsioonile kohalike ülikute toetust, kuid see osutus keeruliseks, sest ta oli Moskva poolt võimule aidatud, lõpuks ta põgenes. Uueks khaaniks sai [[Jediger]], kindel Türgi suuna pooldaja. Kaasani vallutamine oli seega otsustatud. Augustis oli Ivan Julm oma 150 000 mehega Kaasani all, linna kaitses ligi 75 000 meest, kellest 20 000 olid marid. Pärast verist võitlust vallutati linn 1552. aasta oktoobris. Maride ja udmutide esindajad andsid Kaasanis truudusevande ja lubasid maksta maksu, mis määrati sama suur kui khaani ajal. Ivan Julm pöördus tagasi, jättes Kaasanisse ja Svijazskisse [[Garnison|garnisonid]], kelle toetusel alustati maksukogumist. 1552. aasta [[Detsember|detsembris]] lõid marid osa maksukogujaid maha, mille peale Svijazski kindluse komandant [[Boris Saltõkov]] poos üles 72 maha löömises süüdistatud mari<ref>https://realnoevremya.ru/articles/45892</ref><ref>http://www.suri.ee/il/97/2/mari.html</ref><ref>http://www.marihistory.ru/index.php?option=com_content&view=article&id=1420:-s-&catid=55:2011-01-01-19-28-54&Itemid=140</ref>. Kasvas rahulolematus, marid hakkasid röövima vene kaupmehi.
== Esimene Tšeremissi sõda (1552-1557) ==
Saltõkov saatis korda majja lööma kaks 800-mehelist sõjasalka, mis mõlemad puruks löödi. Ülestõusnud rajasid praeguse [[Arsk]]i linna lähedale kindluse nimega ''Mež''. [[1553]]. aasta märtsis asus Saltõkov ise 2000 mehe eesotsas ülestõusnuid karistama, kuid sai lüüa. Kiirelt suuskadel liikunud marid ja udmurdid piirasid ümber venelaste väesalga, kellest 406 sai surma, 200 langes vangi, nende seas ka Saltõkov ise. Marid saatsid kõikjale laiali saadikud, kes õhutasid rahvast ülestõusule.
Ülestõusnuid juhtinud ja türklastega häid sidemeid omanud [[Mamitš Berdei]] saatis [[Astrahani khaaniriik|Astrahani]] khaanile Saltõkovi riided ja palus khaanil määrata oma poeg Kaasani valitsejaks "khaaniks".<ref>http://www.suri.ee/il/97/2/mari.html</ref> [[Khaan]]i tiitlit said [[mongolid|mongoli]]-tatari tava järgi aga omistada endale ainult need, kes põlgnesid [[Tšingis Khaan]]ist<ref>https://realnoevremya.ru/articles/45892</ref>.Oma poja asemel saatis khaan 1554. aastal [[Nogai hord|Nogai]] khaani poja Ali Akrami koos 300 sõdalasega. Nii vähene toetus oli maridele muidugi teatav pettumus, kuid vaatamata sellele kuulutati Ali maride valitsejaks.
1553. aasta [[aprill]]is toimus Volga ja [[Vjatka]] jõe vahel ligi 20 lahingut ülestõusnud maride ja suurte vene väesalkade vahel. Otsustavat edu venelased ei saavutanud, küll aga vallutasid nad ülestõusnute keskuseks olnud Meži, samuti Malmõši kindluse (osa allikaid väidab, et see toimus 1556), kus marisid olevat juhtinud [[Poltõš]] (rahvapäraselt Boltuš).Tema langemise päeva, [[26. aprill]]i peavadki marid oma [[Mari Kangelase päev|Kangelase Päevaks]].<ref>http://www.suri.ee/il/97/2/mari.html</ref>
[[1554]] sai ülestõusnute pealinnaks Tšalõm, mille täpset asukohta pole leitud. Küll aga on teada, et see asus Volga jõe kaldal. Mamitš-Berdei jätkas võitlust, tema väesalga suuruseks arvatakse 3000 meest. Põhiliselt rööviti mööda jõge liikunud kaubavoore ja püüti mõjutada mäemarisid osalema ülestõusus. Tõsi, põhiliseks mõjutusvahendiks oli mäemari külade rüüstamine.
[[1556]]. aasta alguses kutsus üks mäemaride juhtidest, [[Altõš]], Mamitš-Berdei enda juurde ettekäändega, et mäemarid kavatsevad samuti ülestõusnutega ühineda. Berdei tuligi paarisaja mehega, Altõš võttis nad aga reeturlikult kinni ja saatis Moskvasse, kus ta hukati. <ref>Bakhtin A.G., XV — XVI centuries. in the history of the Mari Territory. Yoshkar-Ola, 1998.<ref>
Juhtunust teada saanud Berdei sõdalased lõid selle peale maha oma valitseja Ali Akrami, panid tema pea teiba otsa ja ütlesid: ".... ''me võtsime sind tsaariks, et sa meid kaitseksid. Aga sina ei aidanud meid, vaid sõid ja jõid. Troonigu nüüd su pea kõrgel teiba otsas''."
Peale neid sündmusi vallutasid venelased Tšalõmi, maride juhtimist jätkas Ahmed, hüüdnimega Vapper. Paraku löödi maride vägi 1557 puruks, Ahmed langes vangi ja tapeti. Sellega lõppes Tšeremissi sõdade esimene ja võitluslikum etapp, mis hävitas ligi poole maridest allutas marid Vene riigile. Marimaa oli laastatud, maksud aga samad, mis Kaasani valitsuse ajal. Vaid mäemarid said oma ustava meelsuse eest väärikat tasu, nad vabastati aastateks maksudest.
== Teine tšeremissi sõda (1571-1574)==
| |||