Elektrolüütilise dissotsiatsiooni teooria: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
toim
KS~etwiki (arutelu | kaastöö)
nagu arutelus otsustatud...
1. rida:
'''Elektrolüütilise dissotsiatsiooni teooria''' on tänapäeval üldist tunnustust leidnud teooria, mille kohaselt [[Iooniline side|iooniliste sidemetega]] ühendite lahustumise mehhanismiks [[Polaarne lahusti|polaarsetes lahustites]] on [[elektrolüütiline dissotsiatsioon]].
[[Elektrolüüt]]ide [[lahus]]tumisel [[vesi|vees]] jagunevad [[molekul]]id vastasnimeliselt [[elektrilaeng|laetud]] [[osake]]steks – [[ioon]]ideks. Et lahuses on liikuvad laenguga osakesed, [[elektrijuhtivus]] sellised lahused [[elekter|elektrit]], mistõttu tekib [[elektrivool]]. Seda ioonideks jagunemise protsessi nimetatakse '''elektrolüütiliseks dissotsiatsiooniks'''.
 
 
Elektrolüütilise dissotsiatsiooni ulatust iseloomustab [[dissotsiatsiooniaste]] ehk ioonideks lagunenud ([[ioniseerumine|ioniseerunud]]) molekulide ([[valemühik]]ute) arvu suhe lahuses olevate molekulide (valemühikute) üldarvusse.
Elektrolüütilise dissotsiatsiooni teooria alusepanijaks oli [[Rootsi]] keemik [[Svante August Arrhenius]], kes sai selle eest [[1903]]
aastal [[Nobeli keemiaauhind|Nobeli keemiapreemia]].
 
{{täienda}}
 
[[Category:Füüsikaline keemia]]