Pius II: erinevus redaktsioonide vahel

|Sünnikuupäev = [[18. oktoober]] [[1405]]

|Sünnikoht = [[Pienza|Corsignano]]

|Surmakoht = [[Ancona]]

}}

 

 

Enea Silvio Piccolomini sündis [[Siena|Siena linnriigile]]le kuuluvas [[Pienza|Corsignanos]], mille ta lasi hiljem nimetada ümber Pienzaks. Tema vanemad olid vaesunud aadlik Silvio Piccolomini, kes suguvõsa pärimuse järgi põlvnes [[Romulus]]est, ja Vittoria Fortiguerra. Enea Piccolomini oli pere 18 ([[Salvador Miranda]] järgi 21) lapsest vanim. Ta pidi perekonna viletsa majandusliku olukorra tõttu aitama nooruses harida oma vanemate [[mõis]]a [[põld]]e Corsignano lähedal.

Piccolomini sai alghariduse ühelt [[preester|preestrilt]]. Ta astus 18-aastasena [[Siena ülikool]]i ning õppis seal [[õigusteadus]]t, olles ''[[Catholic Encyclopedia]]'' järgi usin üliõpilane, ehkki ei järginud sugugi laitmatut eluviisi. Seejärel asus ta [[õpetaja]]na elama Sienasse. [[Siena Bernardino]] [[jutlus]]ed mõjutasid teda ja palvetades [[1425]] selle [[pühak]]u haual, avastas ta kutsumuse [[klooster|kloostrieluks]], kuid sõprade mõjutusel loobus ta sellest kavatsusest.

 

[[Francesco Filelfo]] eeskujust innustatuna õppis Piccolomini [[1429]]–[[1431]] [[Firenze ülikool]]is [[klassikaline filoloogia|klassikalist filoloogia]]t ja [[poeesia]]t. Seejärel reisis ta [[Bologna]]s, [[Ferrara]]s ja [[Milano]]s, kuid naasis sugulaste tungival palvel Sienasse juuraõpinguid jätkama.

 

 

Piccolomini lahkus Capranica juurest madala palga tõttu ja asus [[Freisingi piiskop]]i [[Nicodemo della Scala]], [[Novara piiskop]]i [[Bartolomeo Visconti]] ja kardinal [[Niccolò Albergati]] teenistusse, kes oli paavsti [[legaat]] kirikukogul. Piccolomini saatis kardinal Albergatit mitmel reisil, sealhulgas [[Arras]]i kongressile, kus [[1435]] arutati [[Burgundia hertsogiriik|Burgundia]] ja [[Prantsusmaa]] vahelise rahulepingu sõlmimist.

 

 

Kui Piccolomini [[Basel]]isse naasis, oli kardinal Albergati sealt juba lahkunud. Tänu oma [[humanism|humanistlikule]] haridusele ja kõnemehevõimetele sai ta [[ilmik]]una kirikukogul selliseid tähtsaid ameteid nagu ''scriptore'', abbreviaator ja peaabbreviaator. Ta toetas [[Savoia hertsog]]i [[Felix V|Amedeo VIII]] seadmist [[vastupaavst]]iks, sest kirikukogu oli paavsti ametist tagandanud. Piccolomini oli tema paavstiksvalimisel tseremooniameistriks. Ta kuulus delegatsiooni, mis eskortis Felix V Baselisse. Ta sai [[5. november|5. novembril]] [[1439]] Felix V sekretäriks, kaitses tema ametisse seadmist ja tunnustas Baseli kirikukogu õigusi paavsti poolt kokku kutsutud [[Firenze kirikukogu]] vastu, kuhu paavsti pooldajad olid siirdunud.

1447 toimunud [[konklaav]]il osales ta lihtametnikuna. Ta osales paavst [[Nicolaus V]] kroonimisel [[19. märts]]il 1447, kus ta kandis [[protsessioon]]il paavsti ees [[rist]]i. Nicolaus V määras ta [[17. aprill]]il 1447 [[Trieste piiskop]]iks ja ta pühitseti piiskopiks [[15. august]]il 1447. Piccolomini osales seejärel Friedrich III saatkonna koosseisus Milanos ja oli Friedrich III saadik [[Aschaffenburg]]i riigipäeval. [[24. oktoober|24. oktoobril]] [[1449]] määrati ta [[Siena piiskop]]iks ja paavst kinnitas selle otsuse [[23. september|23. septembril]] [[1450]]. 1450 [[juubeliaasta]] puhul siirdus ta Rooma.

 

 

Piccolomini jäi Friedrichi diplomaatilisi ülesandeid täitma [[1455]]. aastani. Ta osales [[1454]] Frankfurdi riigipäeval ja 1455 Wiener Neustadti riigipäeval. [[August]]is 1455 suundus ta keisri saatkonnaga Rooma, et näidata Saksamaa kuulekust uuele paavstile [[Calixtus III]]-le. Tal oli kaasas keisri ja [[Ladislaus Postumus]]e soovituskiri enda nimetamiseks kardinaliks, kuid paavst määras kardinaliks oma sugulased, sealhulgas õepoja, tulevase paavsti [[Aleksander VI]]. Piccolomini viibis 1455–[[1456]] [[Veneetsia]]s. Ta sai paavstlikuks kirjakirjutajaks ja [[aprill]]is 1456 oli ta Siena saatkonna koosseisus Napoli kuninga juures. [[17. detsember|17. detsembril]] 1456 määras Calixtus III ta [[Santa Sabina]] kardinalpreestriks. Vastav [[tseremoonia]] toimus [[18. detsember|18. detsembril]]. [[26. jaanuar]]il [[1457]] sai ta [[camerlengo]]ks ja [[12. august]]il 1457 [[Ermlandi piiskop|Ermlandi vürstpiiskop]]iks.

 

==1458. aasta konklaav==

Pius II valiti paavstiks [[19. august]]il 1458 pärast kolm päeva kestnud konklaavi ja krooniti [[3. september|3. septembril]] kardinal [[Prospero Colonna]] poolt. Oma nime valikul lähtus Pius II humanistlikest vaadetest, valides nime 'vaga' [[Aeneas]]e (Enea) järgi. Sellega tõi ta [[paavstlus]]es taaskasutusse uue nime, mida viimati tegi [[Lucius II]]. Seejuures on nime taaskasutuselevõtu vahemik [[Pius I]] ja Pius II vahel paavstluses pikim.

 

 

Konklaavi 1 voorus said Piccolomini ja Calandrini 5 häält. Kardinal Barbo veenis [[Itaalia]] kardinale hääletama Piccolomini poolt, mistõttu 2 voorus saavutas Piccolomini 9 häält ja järgmises voorus osutus ta valituks. Konklaavi viimases voorus osales 18 [[kardinal]]i.

 

==Türgi-vastase ristisõja organiseerimine==

Pius II jätkas oma eelkäija poliitikat, organiseerides [[ristisõda|ristisõja]] [[Osmanite riik|türklaste]] vastu, kes [[Konstantinoopoli vallutamine|1453 olid vallutanud Konstantinoopol]]i. Selle idee eest oli ta võidelnud juba [[Nicolaus V]] teenistuses, sest 1453. aasta sündmused vapustasid teda hingeliselt sügavalt.

 

Kui levisid kuuldused, et [[Türgi sultan|sultan]] [[Mehmet II]] kahtleb [[islam]]is, saatis paavst talle sõja ärahoidmiseks kirja pakkumisega, et sultan saab [[kristlus]]e vastuvõtmisel Idamaade keisriks. See ettepanek lükati tagasi, kuid teise versiooni järgi ei saatnudki paavst seda kirja ära.

 

 

==Osalus Napoli troonipärilustülis==

[[Prantsusmaa kuningas]] [[Louis XI]] loobus [[1461]] vastuolulistest [[Bourges'i pragmaatiline sanktsioonid|pragmaatiliste sanktsioonide]] otsustest, mis piirasid paavsti võimu Prantsusmaal. Sellega soovis kuningas saada paavsti poolehoidu Anjou René toetuseks, kuid kui Pius II jäi oma otsusele kindlaks, taastas Louis XI [[Pariisi ülikool]]i ja parlamentide protestidele toetudes need [[sanktsioon]]id kuninglike korraldustega.

 

Pius II püüdis olla vahendajaks [[Kolmeteistaastane sõda|Kolmeteistaastases sõjas]] [[Poola kuningriik|Poola]] ja [[Saksa Ordu]] vahel ning kui see ei õnnestunud, siis [[ekskommunikatsioon|ekskommunitseeris]] ta [[Poola kuningas|Poola kuninga]] [[Kazimierz IV]] ning [[Preisimaa]] elanikud, kes võitlesid Saksa ordu vastu.

 

 

==Mainzi peapiiskopi tagandamine==

 

==Kontsiliarismivastane dekreet==

Pius võitles paavsti otsustamisvõimu eest vaimulikes ja ilmalikes küsimustes. [[18. jaanuar]]il [[1460]], päev enne Mantova kongressilt lahkumist, avaldas Pius II [[dekreet|dekreedi]] (teistel andmetel bulla) ''[[Execrabilis]]'', mis oli suunatud kontsiliarismiliikumise vastu. Ta mõistis hukka paavsti [[apellatsioon]]id oikumeenilisele kirikukogule ning kuulutas ketserlikuks õpetuse, mille kohaselt oikumeenilised kirikukogud on paavstide suhtes ülimuslikud.

 

Pius II saatis [[7. juuni]]l 1460 [[Saksa-Rooma keiser|keisrile]] lahendamiseks [[Tallinn|tallinlanna]] Wendula Vrese ja [[Stockholm]]i elaniku Brigitte Medeborgi vahelise kohtuasja.

 

 

Ta taunis [[9. märts]]il 1464 Magdeburgi ja Riia peapiiskoppidele saadetud kirjas Uppsala peapiiskopi vangistamist.

 

==Suhted kiriku institutsioonidega==

 

'''[[Benediktiinid]]'''

==Teoloogilised vaidlused==

[[Pilt:Ferdinand_Hetteš_-_České_poselství_před_papežem.jpg|pisi|[[Hussiidid|Hussiitide]] saadikud paavsti juures.]].

 

Vastased apelleerisid Piuse varasemale kontsiliarismile. Oma positsiooni selgitamiseks andis Pius seetõttu 1463 välja bulla ''''[[In minoribus agentes]]'''' (seal ütleb ta: "Saatke välja Aeneas, võtke vastu Pius").

 

==Siena Katariina kanoniseerimine==

 

==Uued piiskopkonnad==

*1460 [[Itaalia]]s [[Rossano piiskopkond]]

*[[6. detsember]] 1461 [[Sloveenia]]s [[Ljubljana piiskopkond]]

*[[13. august]] 1462 rajas Itaalias Pienza ja Montalcino piiskopkonnad

 

##Francesco Todeschini-Piccolomini (Pius III)

##[[Burkhard Weisbriach]]

##[[Louis d'Albret]]

##[[Giacomo Ammannati-Piccolomini]]

"Kosmograafia" oli mõeldud maailma [[geograafia|geograafilise]] ja [[etnograafia|etnograafilise]] kirjeldusena. Sellest jõudis ta kirjutada ainult peatükid "Euroopast" ja "Aasiast". See töö tugines peamiselt klassikalistele [[kosmograaf]]idele. Tema teost kasutas hiljem [[Christoph Kolumbus]] oma reiside planeerimisel.

 

 

Pius II on kirjutanud ka hulga kõnesid, mida on peetud [[ilukõne]]de eeskujudeks.

===Teosed===

*[[1426]]–[[1428]] ''''Cinthia''''

*[[1440]] ''''Commentarius de rebus Basileae gestis''''

*1440 ''''Libellus dialogorum de generalis concilii auctoritate et gestis Basileensium''''

*1444 ''''De natura et cura equorum''''

*1444 ''''Chrysis''''

*1444 ''''De curialium miseris''''

*1450 ''''De liberorum educatione''''

*[[1453]] ''''Historia gothorum''''

*[[1455]] ''''Dialogus''''

*[[1456]] ''''Commentarii in libros Antonii Panormitae Poetae de dictis et factis Alphonsi regis''''

*1458 ''''De Europa''''

*1458 ''''Historia Boemica''''

 

==Surm==

 

Ta maeti algul [[Rooma Peetri kirik|Peetruse kirik]]usse, [[süda]] aga Anconasse. [[1614]] viidi tema säilmed üle [[Sant'Andrea della Valle]] kirikusse Roomas.