Ava peamenüü

Muudatused

Eemaldatud 203 baiti ,  4 kuu eest
P
pisitoimetamine
|Sünnikuupäev = [[18. oktoober]] [[1405]]
|Sünnikoht = [[Pienza|Corsignano]]
|Surmakuupäev = [[14. august]] [[1464]]
|Surmakoht = [[Ancona]]
}}
 
'''Pius II''' ('''Enea Silvio Piccolomini''' või ladinapäraselt '''Aeneas Sylvius''', [[18. oktoober]] [[1405]][[14. august]] [[1464]]) oli [[paavst]] [[1458]]–1464. Ta oli 210. paavst.
 
Enea Silvio Piccolomini sündis [[Siena|Siena linnriigile]]le kuuluvas [[Pienza|Corsignanos]], mille ta lasi hiljem nimetada ümber Pienzaks. Tema vanemad olid vaesunud aadlik Silvio Piccolomini, kes suguvõsa pärimuse järgi põlvnes [[Romulus]]est, ja Vittoria Fortiguerra. Enea Piccolomini oli pere 18 ([[Salvador Miranda]] järgi 21) lapsest vanim. Ta pidi perekonna viletsa majandusliku olukorra tõttu aitama nooruses harida oma vanemate [[mõis]]a [[põld]]e Corsignano lähedal.
[[Pilt:Dom_Fassade3-_s.jpg|pisi|leftvasakul|Pienza katedraal. Pius II pühitses katedraali [[29. august]]il [[1462]].]]
Piccolomini sai alghariduse ühelt [[preester|preestrilt]]. Ta astus 18-aastasena [[Siena ülikool]]i ning õppis seal [[õigusteadus]]t, olles ''[[Catholic Encyclopedia]]'' järgi usin üliõpilane, ehkki ei järginud sugugi laitmatut eluviisi. Seejärel asus ta [[õpetaja]]na elama Sienasse. [[Siena Bernardino]] [[jutlus]]ed mõjutasid teda ja palvetades [[1425]] selle [[pühak]]u haual, avastas ta kutsumuse [[klooster|kloostrieluks]], kuid sõprade mõjutusel loobus ta sellest kavatsusest.
 
[[Francesco Filelfo]] eeskujust innustatuna õppis Piccolomini [[1429]]–[[1431]] [[Firenze ülikool]]is [[klassikaline filoloogia|klassikalist filoloogia]]t ja [[poeesia]]t. Seejärel reisis ta [[Bologna]]s, [[Ferrara]]s ja [[Milano]]s, kuid naasis sugulaste tungival palvel Sienasse juuraõpinguid jätkama.
 
Teel [[Baseli oikumeeniline kirikukogu|Baseli oikumeenilisele kirikukogu]]le läks 1431 Sienast läbi [[Fermo piiskop]] [[Domenico Capranica]], kes kutsus Piccolomini oma [[sekretär]]ina kirikukogule kaasa. Pärast seiklusrikast reisi jõudsid nad [[1432]] kohale. Nad taunisid [[kontsiliarism|kontsiliaristidena]] paavst [[Eugenius IV]] poliitikat. Peale selle ei tunnustanud Eugenius IV Capranica [[kardinal|kardinalitiitlit]]itiitlit.
 
Piccolomini lahkus Capranica juurest madala palga tõttu ja asus [[Freisingi piiskop]]i [[Nicodemo della Scala]], [[Novara piiskop]]i [[Bartolomeo Visconti]] ja kardinal [[Niccolò Albergati]] teenistusse, kes oli paavsti [[legaat]] kirikukogul. Piccolomini saatis kardinal Albergatit mitmel reisil, sealhulgas [[Arras]]i kongressile, kus [[1435]] arutati [[Burgundia hertsogiriik|Burgundia]] ja [[Prantsusmaa]] vahelise rahulepingu sõlmimist.
 
Aastal 1435 saatis kardinal Albergati ta salajase ülesandega [[Šotimaa]]le. Piccolomini külastas seiklusrikka missiooni käigus ka [[Inglismaa]]d. Ühel väga tormisel laevasõidul tõotas ta juhul, kui jõuab elusana randa, kõndida jalgsi sadamast kuni lähima Jumalaema kirikuni. Ta maabus [[Dunbar]]is ning kõndis sealt läbi [[jää]] ja [[lumi|lume]] [[Whitekirk]]i. Sellest [[palverännak]]ust said alguse [[podagra|podagrahood]]hood, mille käes ta kannatas elu lõpuni.
 
Kui Piccolomini [[Basel]]isse naasis, oli kardinal Albergati sealt juba lahkunud. Tänu oma [[humanism|humanistlikule]] haridusele ja kõnemehevõimetele sai ta [[ilmik]]una kirikukogul selliseid tähtsaid ameteid nagu ''scriptore'', abbreviaator ja peaabbreviaator. Ta toetas [[Savoia hertsog]]i [[Felix V|Amedeo VIII]] seadmist [[vastupaavst]]iks, sest kirikukogu oli paavsti ametist tagandanud. Piccolomini oli tema paavstiksvalimisel tseremooniameistriks. Ta kuulus delegatsiooni, mis eskortis Felix V Baselisse. Ta sai [[5. november|5. novembril]] [[1439]] Felix V sekretäriks, kaitses tema ametisse seadmist ja tunnustas Baseli kirikukogu õigusi paavsti poolt kokku kutsutud [[Firenze kirikukogu]] vastu, kuhu paavsti pooldajad olid siirdunud.
1447 toimunud [[konklaav]]il osales ta lihtametnikuna. Ta osales paavst [[Nicolaus V]] kroonimisel [[19. märts]]il 1447, kus ta kandis [[protsessioon]]il paavsti ees [[rist]]i. Nicolaus V määras ta [[17. aprill]]il 1447 [[Trieste piiskop]]iks ja ta pühitseti piiskopiks [[15. august]]il 1447. Piccolomini osales seejärel Friedrich III saatkonna koosseisus Milanos ja oli Friedrich III saadik [[Aschaffenburg]]i riigipäeval. [[24. oktoober|24. oktoobril]] [[1449]] määrati ta [[Siena piiskop]]iks ja paavst kinnitas selle otsuse [[23. september|23. septembril]] [[1450]]. 1450 [[juubeliaasta]] puhul siirdus ta Rooma.
 
Aastal 1450 saadeti Piccolomini kuningas Friedrichi saadikuna pidama läbirääkimisi Friedrichi [[abielu|abiellumiseks]] [[Napoli kuningriik|Napoli]] printsessi [[Napoli Leonora|Leonora]]ga. Missioon õnnestus ja [[1451]] saatis Friedrich ta [[Böömimaa]]le, kus ta sõlmis leppe [[hussiidid|hussiitide]] juhi [[Jiří Poděbradyst|Jiříga Podebradyst]]. Aastal [[1452]] saatis ta Friedrichit sõidul Rooma, kus Friedrich abiellus Leonoraga ja krooniti keisriks ning [[roomlaste kuningas|roomlaste kuningaks]]. Seejärel siirdus ta keisri kaaskonna koosseisus [[Austria]]sse.
 
Piccolomini jäi Friedrichi diplomaatilisi ülesandeid täitma [[1455]]. aastani. Ta osales [[1454]] Frankfurdi riigipäeval ja 1455 Wiener Neustadti riigipäeval. [[August]]is 1455 suundus ta keisri saatkonnaga Rooma, et näidata Saksamaa kuulekust uuele paavstile [[Calixtus III]]-le. Tal oli kaasas keisri ja [[Ladislaus Postumus]]e soovituskiri enda nimetamiseks kardinaliks, kuid paavst määras kardinaliks oma sugulased, sealhulgas õepoja, tulevase paavsti [[Aleksander VI]]. Piccolomini viibis 1455–[[1456]] [[Veneetsia]]s. Ta sai paavstlikuks kirjakirjutajaks ja [[aprill]]is 1456 oli ta Siena saatkonna koosseisus Napoli kuninga juures. [[17. detsember|17. detsembril]] 1456 määras Calixtus III ta [[Santa Sabina]] kardinalpreestriks. Vastav [[tseremoonia]] toimus [[18. detsember|18. detsembril]]. [[26. jaanuar]]il [[1457]] sai ta [[camerlengo]]ks ja [[12. august]]il 1457 [[Ermlandi piiskop|Ermlandi vürstpiiskop]]iks.
 
==1458. aasta konklaav==
[[Pilt:C_o_a_Pio_II.svg|pisi|Pius II vapp.]]
Pius II valiti paavstiks [[19. august]]il 1458 pärast kolm päeva kestnud konklaavi ja krooniti [[3. september|3. septembril]] kardinal [[Prospero Colonna]] poolt. Oma nime valikul lähtus Pius II humanistlikest vaadetest, valides nime 'vaga' [[Aeneas]]e (Enea) järgi. Sellega tõi ta [[paavstlus]]es taaskasutusse uue nime, mida viimati tegi [[Lucius II]]. Seejuures on nime taaskasutuselevõtu vahemik [[Pius I]] ja Pius II vahel paavstluses pikim.
 
Calixtus III suri [[6. august]]il [[1458]]. [[10. august]]il kogunesid kardinalid [[Vatikani paavstipalee]]s [[konklaav]]ile. [[Roueni piiskop]] ja [[Ostia peapiiskop]] [[Guillaume d'Estouteville]] näis olevat kindel soosik, kuigi ta oli prantslane ja tema iseloomu peeti vastuoluliseks. Teiseks mõjukaks kandidaadiks oli kardinal [[Domenico Capranica]], kes aga suri [[14. august]]ilaugustil.
 
Konklaavi 1 voorus said Piccolomini ja Calandrini 5 häält. Kardinal Barbo veenis [[Itaalia]] kardinale hääletama Piccolomini poolt, mistõttu 2 voorus saavutas Piccolomini 9 häält ja järgmises voorus osutus ta valituks. Konklaavi viimases voorus osales 18 [[kardinal]]i.
 
==Türgi-vastase ristisõja organiseerimine==
[[Pilt:Pintoricchio 014.jpg|pisi|Paavst Pius II saabub [[Ancona]]sse. [[Pinturicchio]] (?), 1502–1507. [[Fresko]] [[Siena toomkirik]]u raamatukogus. Detail.]]
Pius II jätkas oma eelkäija poliitikat, organiseerides [[ristisõda|ristisõja]] [[Osmanite riik|türklaste]] vastu, kes [[Konstantinoopoli vallutamine|1453 olid vallutanud Konstantinoopol]]i. Selle idee eest oli ta võidelnud juba [[Nicolaus V]] teenistuses, sest 1453. aasta sündmused vapustasid teda hingeliselt sügavalt.
 
Kui levisid kuuldused, et [[Türgi sultan|sultan]] [[Mehmet II]] kahtleb [[islam]]is, saatis paavst talle sõja ärahoidmiseks kirja pakkumisega, et sultan saab [[kristlus]]e vastuvõtmisel Idamaade keisriks. See ettepanek lükati tagasi, kuid teise versiooni järgi ei saatnudki paavst seda kirja ära.
 
Aastal [[1463]] kutsus Pius II uuesti alustama ristisõda, mida ta kavatses seekord isiklikult juhtida. Veneetsia ja Ungari lubasid paavsti sõjas toetada. [[18. juuni]]l [[1464]] võttis ta Roomast kaasa [[Peetruse rist]]i ja siirdus ristisõdijate kogunemispaigaks määratud [[Ancona]]sse, kust ta leidis eest vaid väikese seltskonna. Kui Veneetsia laevastik lõpuks saabus, nägi haigestunud paavst seda ainult aknast. Sõjakäik jäi paavsti surma tõttu ära.
 
==Osalus Napoli troonipärilustülis==
[[Prantsusmaa kuningas]] [[Louis XI]] loobus [[1461]] vastuolulistest [[Bourges'i pragmaatiline sanktsioonid|pragmaatiliste sanktsioonide]] otsustest, mis piirasid paavsti võimu Prantsusmaal. Sellega soovis kuningas saada paavsti poolehoidu Anjou René toetuseks, kuid kui Pius II jäi oma otsusele kindlaks, taastas Louis XI [[Pariisi ülikool]]i ja parlamentide protestidele toetudes need [[sanktsioon]]id kuninglike korraldustega.
 
==Suhted Poolaga <ref name="ReferenceA">'''Friedrich Georg von Bunge''', ''"Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten"''.</ref>==
Pius II püüdis olla vahendajaks [[Kolmeteistaastane sõda|Kolmeteistaastases sõjas]] [[Poola kuningriik|Poola]] ja [[Saksa Ordu]] vahel ning kui see ei õnnestunud, siis [[ekskommunikatsioon|ekskommunitseeris]] ta [[Poola kuningas|Poola kuninga]] [[Kazimierz IV]] ning [[Preisimaa]] elanikud, kes võitlesid Saksa ordu vastu.
 
 
==Mainzi peapiiskopi tagandamine==
Pius II tagandas [[1461]] [[Mainzi peapiiskop]]i [[Diether von Isenburg]]i, kes soovis koos Böömimaa kuninga [[Jiří Poděbradyst|Jiříga]] kukutada Saksa-Rooma keisrit Friedrich III-t. Diether ei allunud paavsti otsusele, apelleerides kirikukogule, ning see tõi kaasa kodusõja. Dietheri asemele määrati peapiiskopiks [[Adolf II Nassaust]].
 
==Kontsiliarismivastane dekreet==
Pius võitles paavsti otsustamisvõimu eest vaimulikes ja ilmalikes küsimustes. [[18. jaanuar]]il [[1460]], päev enne Mantova kongressilt lahkumist, avaldas Pius II [[dekreet|dekreedi]] (teistel andmetel bulla) ''[[Execrabilis]]'', mis oli suunatud kontsiliarismiliikumise vastu. Ta mõistis hukka paavsti [[apellatsioon]]id oikumeenilisele kirikukogule ning kuulutas ketserlikuks õpetuse, mille kohaselt oikumeenilised kirikukogud on paavstide suhtes ülimuslikud.
 
==Pius II ja [[Eesti]] <ref>'''Friedrich Georg von Bunge''', ''name="Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst RegestenReferenceA"''.</ref>==
Pius II saatis [[7. juuni]]l 1460 [[Saksa-Rooma keiser|keisrile]] lahendamiseks [[Tallinn|tallinlanna]] Wendula Vrese ja [[Stockholm]]i elaniku Brigitte Medeborgi vahelise kohtuasja.
 
Ta volitas [[1. veebruar]]il [[1463]] [[Riia peapiiskop]]pi [[Silvester Stodewescher]]it [[visitatsioon|visiteerima]] [[Riia]] frantsisklaste [[klooster|kloostrit]].
 
Ta taunis [[9. märts]]il 1464 Magdeburgi ja Riia peapiiskoppidele saadetud kirjas Uppsala peapiiskopi vangistamist.
 
==Suhted kiriku institutsioonidega==
Pius II määras [[1463]] ametisolevate abbreviaatorite arvuks 24. Ta moodustas komisjoni kuuria reformimiseks ja püüdis taastada kloostridistsipliini.
 
'''[[Benediktiinid]]'''
==Teoloogilised vaidlused==
[[Pilt:Ferdinand_Hetteš_-_České_poselství_před_papežem.jpg|pisi|[[Hussiidid|Hussiitide]] saadikud paavsti juures.]].
Pius II püüdis maha suruda [[valdeslased|valdeslaste]] ja [[hussiidid|hussiitide]] liikumist. Ta tühistas [[Baseli kompaktaadid]], mis olid lubanud [[Böömimaa]]l [[armulaud|armulaua]] koos karikaga (''[[sub utraque specie]]''; [[utrakvism]]). Need plaanid põrkusid vastuseisule Böömimaal. [[Jiří Poděbradyst|Jiří]] oli salajasel kroonimisel vandunud taastada oma kuningriigis ühtsus Roomaga jumalateenimise viisides. Kuningat usaldades oli paavst tal aidanud tagasi saada katoliiklikku Breslau ([[Wrocław]]) linna. Aastal [[1461]] aga lubas Jiří oma alamatele Baseli kompaktaatide säilitamist. Aastal [[1462]] saabus Rooma saatkond, mis taotles Baseli kompaktaatide heakskiitmist. Pius ei nõustunud sellega, kuid läbirääkimistel ei jõutud enne Piuse surma mingi kokkuleppeni.
 
Vastased apelleerisid Piuse varasemale kontsiliarismile. Oma positsiooni selgitamiseks andis Pius seetõttu 1463 välja bulla ''''[[In minoribus agentes]]'''' (seal ütleb ta: "Saatke välja Aeneas, võtke vastu Pius").
 
==Siena Katariina kanoniseerimine==
Pius II kanoniseeris [[29. juuni]]l [[1461]] [[Siena Katariina]].
 
==Uued piiskopkonnad==
*1460 [[Itaalia]]s [[Rossano piiskopkond]]
*[[6. detsember]] 1461 [[Sloveenia]]s [[Ljubljana piiskopkond]]
*[[1462]] eraldas Itaalias Belluno ja Feltre piiskopkonnad
*[[13. august]] 1462 rajas Itaalias Pienza ja Montalcino piiskopkonnad
 
##Francesco Todeschini-Piccolomini (Pius III)
##[[Burkhard Weisbriach]]
#konsistoorium [[18. detsember]] [[1461]]
##[[Louis d'Albret]]
##[[Giacomo Ammannati-Piccolomini]]
"Kosmograafia" oli mõeldud maailma [[geograafia|geograafilise]] ja [[etnograafia|etnograafilise]] kirjeldusena. Sellest jõudis ta kirjutada ainult peatükid "Euroopast" ja "Aasiast". See töö tugines peamiselt klassikalistele [[kosmograaf]]idele. Tema teost kasutas hiljem [[Christoph Kolumbus]] oma reiside planeerimisel.
 
Kaasaegsed imetlesid väga teda kui poeeti. Tema maine ilukirjanikuna tuleneb siiski suurelt jaolt tema "Eurialusest ja Lucretiast". Ta kirjutas ka [[komöödia|komöödiai]]did, millest on säilinud vaid üks.
 
Pius II on kirjutanud ka hulga kõnesid, mida on peetud [[ilukõne]]de eeskujudeks.
===Teosed===
*[[1426]]–[[1428]] ''''Cinthia''''
*[[1435]] ''''Nimphilexis''''
*[[1440]] ''''Commentarius de rebus Basileae gestis''''
*1440 ''''Libellus dialogorum de generalis concilii auctoritate et gestis Basileensium''''
*[[1443]] ''''Pentalogus''''
*[[1444]] ''''Eurialus et Lucretia'''' ("''De duobus amantibus historia''", "Lugu kahest armastajast")
*1444 ''''De natura et cura equorum''''
*1444 ''''Chrysis''''
*1444 ''''De curialium miseris''''
*[[1446]] ''''De ortu et authoritateRomani Imperii''''
*[[1450]] ''''De viris aetate sua claris''''
*1450 ''''De liberorum educatione''''
*[[1453]] ''''Historia gothorum''''
*[[1454]] ''''Historia de Ratisbonensi Dieta''''
*[[1455]] ''''Dialogus''''
*[[1456]] ''''Commentarii in libros Antonii Panormitae Poetae de dictis et factis Alphonsi regis''''
*1458 ''''De Europa''''
*1458 ''''Historia Boemica''''
*[[1461]] ''''Cosmographia'''': ("''De Europa''", "''De Asia''")
*[[1463]] ''''Supra Decades Blondi Epitome''''
*[[1464]] (avaldati [[1584]]): ''''Pii II Commentarii rerum memorabilium, quae temporibus suis contigerunt'''' ("Pius II märkmed mälestusväärestest asjadest, mis tema ajal juhtusid")
 
==Surm==
Pius II suri [[14. august]]ilaugustil [[1464]] kella 23 paiku [[Ancona]]s palavikku, olles siirdumas ristisõjale türklaste vastu. Juba [[18. juuni]]l [[Rooma]]st siirdudes oli paavst haiglane.
 
Ta maeti algul [[Rooma Peetri kirik|Peetruse kirik]]usse, [[süda]] aga Anconasse. [[1614]] viidi tema säilmed üle [[Sant'Andrea della Valle]] kirikusse Roomas.
75 611

muudatust