Redaktsioon: 13. juuni 2019, kell 07:41 redigeeri CommonsDelinker (arutelu \| kaastöö) 17 568 muudatust Fail Haydn_Piano_Sonata_No62_HobXVI-52_Mvt1.ogg on eemaldatud, sest kasutaja Racconish kustutas selle Commonsist. Põhjus: Failed license review; non-free license (F4). ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 1. juuli 2019, kell 09:51 redigeeri eemalda Iifar (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 76 120 muudatust P pisitoimetamine Märgis: AWB Uuem muudatus →
10. rida: }} '''Franz Joseph Haydn''' ([[31. märts]] [[1732]] [[Rohrau]] – [[31. mai]] [[1809]] [[Viin]]), rohkem tuntud kui '''Joseph Haydn''', oli [[Austria]] helilooja,<ref name="IVrvQ" /> üks [[klassitsism (muusika)\|klassitsismiajastu]] viljakamaid ja tähtsamaid komponiste, [[Viini klassikaline koolkond\|kolmest Viini klassikust]] vanim. Teda nimetatakse tihti [[sümfoonia]] ja [[keelpillikvartett (žanr)\|keelpillikvarteti]] isaks, sest andis nende žanrite arengusse olulise panuse. Haydn on olulisel kohal ka [[klaveritrio]] ja [[sonaadivorm]]i arengus.<ref name="c9UbC" /><ref name="LRTbe" /> 20. rida: == Elulugu == ===Lapsepõlv=== [[Pilt:WhereHaydnLived.PNG\|pisi~~\|right~~\|300px\|Tähtsamad kohad, kus Haydn elas või viibis lühemat aega. Kaardil on erinevate värvidega tähistatud Austria (roheline), Ungari (kollane) ja Slovakkia (roosa) territoorium tänapäeval.]] Joseph Haydn sündis Ungari piiri lähedal [[Rohrau]] külas. Tema isa [[Mathias Haydn]] oli tõllassepp ja Rohrau külavanem. Haydni ema Maria, neiupõlvenimega Koller, oli varem töötanud Harrachi krahvi kokana. Kumbki Haydni vanematest ei tundnud nooti, sellegipoolest oli Mathias innukas rahvamuusik, kes mängis iseõppijana harfi ja laulis. Haydn on hiljem meenutanud, et tema lapsepõlv oli väga muusikarohke: tihti lauldi perekeskis või koos naabritega.<ref name="vwTzY" /> Kui Haydni vanemad märkasid, et laps on muusikaliselt andekas, teadsid nad, et Rohrau külas tal tõsisemaid arenemisvõimalusi ei ole. Haydnite sugulane Johann Matthias Frankh, kes oli koorijuht ja koolmeister Hainburgis, oli nõus hakkama Josephit õpetama. Kuueaastaselt läkski Haydn 12 kilomeetrit eemal elava sugulase juurde elama ja õppima. Pärast seda ei elanud Haydn enam kunagi oma vanematega koos. Elu Frankhi majapidamises ei olnud kerge, enda meenutuste kohaselt oli ta tihti näljas<ref name="gO8Li" /> ja tema riided olid räpased.<ref name="iuviz" /> Haydn õppis seal nii [[klavessiin]]i kui ka [[viiul]]it ning oli sopran kohalikus kirikukooris. Kooris lauldes pälvis Haydn [[Viin]]i [[Püha Stephani katedraal]]i muusikajuhi [[Georg von Reutter]]i tähelepanu, kui viimane 1739. aastal Hainburgis uusi koorilauljaid otsimas käis.<ref name="QwSiD" /> Haydn läbis Reutteri juures edukalt katsed ning pärast mitme kuu pikkuseid õpinguid kolis ta 1740. aastal Viini. Haydnist sai järgmiseks üheksaks aastaks laulja Püha Stephani katedraali poistekooris. 32. rida: Nagu varem Frankhi juures, ei olnud ka Reutteri juures Haydni kõht alati täis. Haydn ütles hiljem oma biograafile Albert Christoph Diesile, et ta tahtis laulda võimalikult hästi, et saada esinemiskutseid aristokraatlikelt kuulajatelt. Nendel esinemistel said lauljad aga alati korralikult süüa.<ref name="Hh2RX" /> [[Pilt:Eduard Gurk Sankt Stephan.jpg\|pisi\|~~upright~~püsti\|[[Püha Stephani katedraal]] Viinis]] === Elu vabakutselisena === 41. rida: Koorilauljana ei olnud Haydn saanud piisavalt muusikateooria ja kompositsioonitunde. Kuivõrd Haydn sai sellest aru, hakkas ta ise lahendama kontrapunktiharjutusi [[Johann Joseph Fux]]i raamatust "Gradus ad Parnassum". Samuti uuris ta lähemalt [[Carl Philipp Emanuel Bach]]i teoseid, mis olid Haydni sõnul talle oluliseks eeskujuks.<ref name="Geiringer30" /> Kui Haydni oskused olid arenenud, hakkas ta tasapisi tuntust koguma. Esimene edu toonud teos oli koomiline ooper "Kõver kurat" ("Der krumme Teufel") Johann Joseph Felix Kurzi libretole. Pärast edukat esietendust 1753. aastal võtsid tsensorid selle ründava teksti tõttu varsti kavast maha. <ref name="73olP" /> Haydn avastas veel, et mitmed teosed, mille noodi oli ta kellelegi lihtsalt ära andnud, olid trükis avaldatud ja neid müüdi Viini muusikapoodides. Haydnil ilmselt selle vastu midagi ei olnud.<ref name="KjxaB" /> Aastatel 1754–1756 töötas ta lisamuusikuna Viini õukonnas, mängides näiteks ballidel või lauldes pühade ajal kapellis, kui muusikuid oli rohkem vaja.<ref name="bS5GO" /> Tuntuse kasvades leidis Haydn endale aristokraatliku toetaja, mis oli tolle aja muusikaelus äärmiselt oluline. Krahvinna Thun kutsus Haydni oma klaveri- ja lauluõpetajaks pärast seda, kui oli näinud ühte tema teost.<ref name="SjUsv" /> 1756. aastal töötas Haydn parun Carl Josef Fürnbergi alluvuses Weinzierlis, kus Haydn kirjutas oma esimese keelpillikvarteti. Fürnberg soovitas Haydnit krahv Morzinile, kelle alluvana töötas Haydn 1757. (mõnedel andmetel 1759.) aastal esmakordselt täiskoormusega.<ref name="NTGwX" /><ref name="mMKZ2" /><ref name="ugVGE" /><ref name="tbBUk" /> === Aastad kapellmeistrina === [[Pilt:Haydnportrait.jpg\|pisi\|~~upright~~püsti\|Portree aastast 1791 või 92, millel on kujutatud Haydnit umbes aastal 1770. Maali autor on [[Ludwig Guttenbrunn]]]] Haydn oli krahv Morzini alluvuses [[kapellmeister]]. Tema ülesanne oli juhatada krahvi väikest orkestrit ja kirjutada sellele sümfooniaid. 1760. aastal Haydn abiellus. Tema naine oli Maria Anna Aloysia Apollinia Keller (1729–1800), Haydni tegeliku armastatu Therese (sündinud aastal 1733) õde. Abielu oli väga õnnetu, kuid tol ajal ei olnud võimalik ka lahutada.<ref name="Ebv1H" /> Nad ei saanud ka lapsi ja mõlemad pidasid armukesi. Proua Haydni armuke oli kunstnik Ludwig Guttenbrunn, kes maalis Haydnist ka kõrvaloleva portree.<ref name="7CgSM" /> Joseph Haydn oli aastast 1779 pikas suhtes laulja [[Luigia Polzelli]]ga ning oli ilmselt ka tema poja Antonio isa.<ref name="mGozW" /> Varsti halvenes aga krahv Morzini majanduslik seis ja ta pidi muusikute ülalpidamisest loobuma. Kuid Haydn sai kiiresti uue tööpakkumise, kui 1761. aastal vajas asekapellmeistrit vürst Paul II Anton, rikka Esterházy perekonna pea. Asekapellmeistrina oli tema koormus suurem kui eakal kapellmeistril [[Gregor Werner]]il, kes hoolitses vaid kirikumuusika eest. Kui Werner 1766. aastal suri, sai Haydnist kapellmeister. [[Pilt:Fertőd - The Eszterházy Castle or Palace.jpg\|~~thumb~~pisi\|~~left~~vasakul\|Vaade Eszterházale]] Vürstid pidasid Haydnit õukonnaametnikuks: ta kandis mundrit ja käis vürsti perekonnaga nende kõikides paleedes kaasas. Kõige tihedamini resideeris perekond nende põlvest põlve päritud [[Esterházy loss]]is [[Eisenstadt]]is, hiljem aga uues, 1760. aastatel linnadest eemale ehitatud [[Esterháza]]s. Haydnil oli suur vastutus: ta pidi kirjutama muusikat, juhatama orkestrit, mängima kammeransamblites nii oma ülematele kui ka ülematega ja tooma lavale oopereid. Vaatamata suurele koormusele<ref name="YAqof" /> oli töö kunstilises mõttes Haydnile suurepärane.<ref name="R4YdI" /><ref name="l3pSn" /> Esterházy vürstid Paul Anton ning Nikolaus I olid muusikat tundvad inimesed, kes hindasid kõrgelt Haydni tööd ning andsid talle igapäevaselt kasutada oma väikse orkestri. Peaaegu 30 aasta jooksul, mil Haydn Esterházy õukonnas töötas, kirjutas ta väga palju teoseid ja tema helikeel arenes jõudsalt. [[Pilt:Nikolaus Esterhazy.jpg\|~~upright~~püsti\|pisi\|Vürst [[Nikolaus Esterházy]], Haydn kõige olulisem toetaja ja ülemus.]] 1779. aasta oli Haydni jaoks pöördeline, sest tema uues töölepingus oli tingimusi muudetud: kui varem olid kõik tema teosed olnud Esterházy perekonna vara, siis nüüd võis ta kirjutada ka teistele ning müüa oma loomingut kirjastajatele. Ta hakkas läbi rääkima mitmete kirjastuste, sealhulgas välismaistega. Varsti muutis Haydn ka oma žanrivalikut – järjest vähem kirjutas ta [[ooper]]eid, nende asemel aga keelpillikvartette ja sümfooniaid. 64. rida: Esterháza asus linnadest kaugel, mistõttu hakkas Haydn tundma end järjest eraldatumana ja üksildasemana.<ref name="K6XPq" /> Ta igatses Viini, kus elasid tema sõbrad.<ref name="AJzus" /> Eriti oluline oli Haydni jaoks see, et Viinis elas [[Maria Anna von Genzinger]] (1754–93), vürst Nikolausi ihuarsti abikaasa, kellega sidus Haydnit aastast 1789 lähedane ja hingeline suhe. Haydn kirjutas Genzingerile tihti, väljendades oma üksildust Esterházas ja oma rõõmu nendest mõnest korrast, kui ta sai Genzingeri Viinis külastada. Haydn kirjutas talle tihti ka hiljem Londonis elades. Armastatu varane surm 1793. aastal oli Haydnile tõsine löök. Tema Klaverivariatsioon f-moll, Hob XVII:6, on kirjutatud ilmselt Genzingeri surmast ajendatuna.<ref name="uu91p" /> [[Pilt:Mozart Lange.png\|~~upright~~püsti\|pisi\|Mozarti portree [[Joseph Lange]]lt.]] Teine Viini sõber oli [[Wolfgang Amadeus Mozart]], kellega Haydn kohtus esmakordselt umbes aastal 1784. Mitme kaasaegse, sealhulgas iiri tenori ja helilooja Michael Kelly sõnade kohaselt mängisid Haydn ja Mozart mõnikord koos keelpillikvartetis.<ref name="QI7Ja" /> Haydn oli Mozarti teostest vaimustuses ning rääkis neist kiitvalt ka teistele. Mozarti austust Haydni vastu tõestab aga kogumik Haydnile pühendatud kuuest keelpillikvartetist, mida tuntakse tänapäeval "Haydni kvartettidena". === Reisid Londonisse === 1790. aastal suri vürst Nikolaus ja tema mantlipärijaks sai poeg Anton. Järgides tolle aja kokkuhoiupoliitikat, koondas ta suurema osa oma õukonnamuusikutest.<ref name="7yxFj" /> Haydni vana töökoht jäi alles, talle maksti kärbitud 400-floriinist palka, millele lisandus vürst Nikolause määratud 1000-floriinine pension.<ref name="EqK1L" /> Kuna Haydnil oli nüüd õukonnas vähe teha, lasi Anton heliloojal reisida. Haydn võttis vastu pakkumise saksa [[impressaario]] Johann Peter Salomonilt ning läks Inglismaale, et kanda suure orkestriga ette oma uusi sümfooniaid. Nii esimene (1791–1792) kui ka teine reis (1794–1795) olid väga edukad. Publikut vooris Haydni kontsertidele ning nii helilooja tuntus kui ka materiaalne kindlustatus suurenesid. David Wyn Jonesi andmetel oli Londoni kontserdireiside puhaskasum 15 000 floriini. Pärast reise läks Haydnil endiselt hästi ning ta surma ajal hinnati tema varanduse väärtuseks 55 713 floriini. (Võrdluseks: maja Gumpendorfis, mille Haydn ostis 1793. aastal, maksis vaid 1370 floriini.<ref name="CiWip" />) Haydn nimetati ka [[Oxfordi Ülikool]]i audoktoriks. {{Tsitaat2\|Haydn juhatas kontserti isiklikult klaveri tagant. Kuulsa helilooja nägemine erutas ja rõõmustas publikut sedavõrd, et kontserte saatis inglise instrumentaalmuusika ajaloos enneolematu tähelepanu ja menu.<ref name="lUVpe" />\|inglise muusikaajaloolane [[Charles Burney]] oma mälestustes.}} 74. rida: Inglismaa ringreisid olid olulised ka muusikalise pärandi poolest. Nendeks reisideks on kirjutatud näiteks sümfooniad nr 94 ("Üllatussümfoonia"), 100 (Militaarsümfoonia) 103 ("Timpanipõrin") ja 104, "Rideri kvartett" (op 74, nr 3) ja 39. klaveritrio ("Mustlasrondo"). Ainus ebaõnnestumine oli ooper "L'anima del filosofo", mille Haydn kirjutas küll tellimustööna, kuid mis jäi intriigide tõttu ette kandmata.<ref name="dLZBs" /> Londonis olles sai Haydn endale palju uusi sõpru ja oli mõnda aega suhtes amatöörmuusik Rebecca Schroeteriga. [[Pilt:Beethoven Riedel 1801.jpg\|pisi\|~~upright~~püsti\|Beethoven noorena]] Kui Haydn 1790. aastal Londonisse sõitis, kohtus ta [[Bonn]]is noore [[Ludwig van Beethoven]]iga. Viini naastes järgnes talle ka Beethoven ja kuni teise Londoni reisini oli Beethoven tema õpilane.<ref name="Wc5rv" /> 91. rida: [[Pilt:Joseph Haydn Signature.svg\|pisi\|Haydni allkiri ühel tema teose käsikirjal. Haydn kasutas muusikaalaselt tihti itaalia keelt, nii ka siin. ''Di me giuseppe Haydn'' tähendab tõlkes "minult, Joseph Haydnilt"]] Haydnil oli tugev huumorimeel, mida on kuulda ka tema teostes.<ref name="A3x8h" /><ref name="0kY33" /> Haydnil oli palju sõpru ning teda tunti enamjaolt kui õnnelikku ja loomult rõõmsameelset inimest.<ref name="x6Iv1" />, kuid elu lõpus koges ta ka depressiooniperioode, nagu siis, kui noorelt suri tema sõber Maria Anna von Genzinger. Depressiivset Haydnit mäletas ka tema biograaf Albert Christoph Dies, kes külastas Haydnit korduvalt viimase kolme aasta jooksul enne helilooja surma. Haydn oli tõsine katoliiklane.<ref name="v4MsE" /> Tavaliselt kirjutas ta oma käsikirjade algusse "in nomine Domini" ("Issanda nimel") ja lõppu "Laus Deo" ("kiidetud olgu Issand").<ref name="c3OF4" /> 99. rida: Samas märgib Webster, et halastamatus äris on arusaadav, arvestades, kui raske oli Haydnil vaese vabakutselisena. Samuti tuleb tähelepanu pöörata sellele, et väljaspool ärimaailma, näiteks makstes sugulastele ja teenritele või toetades heategevuskontserte, oli Haydn helde mees.<ref name="ReferenceA" /> Haydn oli lühike, võimalik, et terve nooruse kestnud alatoitumise tõttu. Ta ei olnud ilus: sarnaselt paljude oma kaasaegsetega oli ta põdenud [[rõuged\|rõugeid]] ning tema nägu katsid selle haiguse armid. <ref name="LEkei" /> Haydni kaasaegne biograaf Albert Christoph Dies ei saanud aru, kuidas oli see võimalik, et teda armastasid nii paljud ilusad naised.<ref name="fmj1H" /> Tema nina oli suur ja konksus ning selle kuju oli polüübi (limaskestakasvaja) tõttu muutunud.<ref name="5i7hn" /> Polüüp oli 18. sajandil piinav ja kurnav tõbi ning aeg-ajalt pidi Haydn loobuma seetõttu komponeerimisest.<ref name="qB3l5" /> 129. rida: Haydni varased teosed jäävad aega, mil kõrgbaroki suurkujude [[Johann Sebastian Bach]]i ja [[Georg Friedrich Händel]]i muusika oli moest läinud. See oli avastuste ja ebaselguse periood, kus Haydn, kes oli sündinud 18 aastat enne Bachi surma, oli üks oma aja "muusikalistest maadeavastajatest".<ref name="ZV6oI" /> Oluliselt mõjutas Haydni loomingut aga tema vanem kaasaegne [[Carl Philipp Emanuel Bach]].<ref name="Geiringer30" /> Haydn kirjutas muusikat üle kuue aastakümne (umbes vahemikus 1749–1802). Selle aja jooksul muutus tema looming järk-järgult ja pidevalt keerukamaks, kuivõrd Haydn arenes enda kogemustele tuginedes ja võttis teistest heliloojatest eeskuju. 1760. aastate lõpu ja 1770. aastate alguses kirjutatud teostega sai temast [[Torm ja tung\|tormi ja tungi]] ("Sturm und Drang") stiili esindaja muusikas. Seda mõistet kasutati alguses vaid kirjanduses, kuigi sellele omane väljendusrikkus (muusikas eriti minoorsetes teostes) jõudis muusikasse enne (1760. aastate lõpus) kui kirjandusse (1770. aastate keskel). James Webster on kirjeldanud selle perioodi Haydni teoseid kui "pikemaid, kirglikumaid ja uljamaid".<ref name="wIcks" /> Selle aja tuntumad teosed on 44. ("Trauer") ja 45. sümfoonia ("Lahkumissümfoonia"), Klaverisonaat c-moll (Hob XVI/20, L. 33) ja kuus keelpillikvartetti op 20 ("Päikesekvartetid"), kõik kirjutatud vahemikus 1771–1772. Sel perioodil hakkas Haydn tundma huvi barokkstiilis fuugade vastu, nii lõppevad ka kolm "Päikesekvartetti" fuugaga. 145. rida: 1779. aastal sõlmitud lepingu kohaselt ei pidanud Haydn enam küsima oma tööandjalt luba teoste kirjastamiseks. See võis olla põhjus, miks ta pöördus just siis tagasi "tõsise muusika" juurde. Kõige selgemalt näitab Haydni loomingu muutust 1781. aastal ilmunud kuus keelpillikvartetti op 33, kui Haydn kirjutas teoste potentsiaalsetele kirjastajatele, et need on komponeeritud "uut ja täiesti erilist moodi".<ref name="o5FYU" /> Ameerika pianisti ja muusikateoreetiku Charles Roseni väitel ei olnud see vaid kaupmehelik jutt, vaid Haydn mõtles seda tõsiselt, sest ka teosed näitavad Haydni komponeerimistehnika muutust. Neile on omane vormiterviklikkus, kus muusikalised motiivid järgnevad üksteisele vormi lõhkumata, ja [[kontrapunkt]], kus iga partii säilitab oma sõltumatuse.<ref name="w5ZEG" /> 1790. aastatel arenes eelkõige tänu Inglismaa reisidele välja Haydni "populaarne stiil", kus ta kirjutas teoseid, mis olid eeldatavalt publiku seas populaarsed, kuid milles säilis akadeemiline ja range stiil. <ref name="rvoHA" /> Oluline elemendina kasutas Haydn oma "populaarse stiili" teostes rahvaviise või kirjutas ise rahvaviisisarnaseid meloodiad. Haydn nägi vaeva, et leida nende meloodiate jaoks sobilik koht, milleks said näiteks ekspositsiooni lõpp või viimaste osade algus.<ref name="aG1wZ" /> "Populaarses stiilis" on Haydn kirjutanud praktiliselt kõik oma hilised teosed, sealhulgas kõik 12 Londoni sümfooniat, hilised keelpillikvartetid ja klaveritriod ning oratooriumid "Loomine" ja "Aastaajad". [[Pilt:HaydnsHouseInVienna.PNG\|pisi\|Maja Viinis, kus Haydn elas oma viimastel aastatel. Nüüd on seal Haydni majamuuseum]] 151. rida: === Haydni teoste kataloogid === Haydni teosed on ühte loendisse, Hobokeni kataloogi kogunud Anthony van Hoboken. Selles loendis on igal teosel oma number, mida nimetatakse "Hobokeni numbriks" ning kasutatakse koos lühendiga kujul "Hob või H., žanrit kajastav kategoorianumber ja teose järjekorranumber selles kategoorias", näiteks Hob I/45. Ka keelpillikvartettidel on Hobokeni numbrid, kuid tavaliselt kasutatakse nende asemel oopusenumbreid, sest korraga välja antud kuuest teosest koosnevad grupid on ühise oopusenumbri all. Nii on näiteks Keelpillikvartett op 76, nr 3 kolmas kvartett kuuest, mis anti 1799. aastal välja oopusenumbriga 76. ===Teoste loetelu=== 209. rida: ==Viited ja märkused== {{viited\|1=2\|allikad= <ref name="Geiringer30">Geiringer, lk 30</ref>▼ <ref name="ReferenceA">[[New Grove]], internetiväljaanne, "Haydn, Joseph", kuues lõik</ref>▼ <ref name="IVrvQ">Webster and Feder, 2001</ref> <ref name="c9UbC">Rosen, lk 43–54</ref> 227. rida ⟶ 225. rida: <ref name="3EVNP">Larsen, lk 8</ref> <ref name="A3xiM">Rita Steblini artikkel "Haydns Orgeldienste in der damaligen Gräfl. Haugwitzischen Kapelle" ajakirjas Wiener Geschichtsblätter 65/2000, lk 124–34.</ref> ▲<ref name="Geiringer30">Geiringer, lk 30</ref> <ref name="73olP">Geiringer, lk 30–32</ref> ▲<ref name="ReferenceA">[[New Grove]], internetiväljaanne, "Haydn, Joseph", kuues lõik</ref> <ref name="KjxaB">Griesinger, lk 15</ref> <ref name="bS5GO">The New Grove Dictionary of Music and Musicians (2001), 11. köide, lk 265)</ref> 304. rida: {{Klassitsism}} {{A-klassi artikkel}} {{JÄRJESTA:Haydn, Joseph}} [[Kategooria:Klassitsismiajastu heliloojad]]

Joseph Haydn: erinevus redaktsioonide vahel