Eesti keskaegsed kivilinnused: erinevus redaktsioonide vahel

Aastasajad ja sõjad on keskaegsete kaitseehitiste hulgas suurt laastamistööd teinud. Praeguseks teadaolevalt on tänapäevasel Eesti territooriumil olnud üle 90 kivilinnuse, kusjuures paljude mõisahoonete, mida Eestis oli mõisaajastu lõpuks üle 1000, keldrid ja vundamendid võivad veel sisaldada väikeste vasallilinnuste kivimüüre. Sealjuures on paljud mõisad ka kadunud või oma asukohti vahetanud. Uuemate andmete valguses kõigub juba ainuüksi vasallilinnuste arv 59-84 vahel<ref>https://www.sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/eesti-keskaegsed-moisahooned-ja-vaikelinnused/ Sirp 5. mai 2017, Eesti keskaegsed mõisahooned ja väikelinnused, Mihkelname="XfzKX" Mäesalu</ref>.

[[Ordu]]le kuulus [[Eesti]] aladel otsealluvana 17 linnust, lisaks 2 Tallinna piiskopi linnust, 1 kloosterlinnus ja 2 kloostrite majanduslinnust, lisaks on vasallilinnuseid teada ligi 31, lisaks 13 oletatavat võimalikku kindlustatud mõisamaja. [[Tartu piiskop]]ile kuulus 7 piiskopilinnust, samuti ka Kärkna klooster, lisaks on teada piiskopkonnas 11 vasallilinnust ja oletatakse veel 3 olemasolu. [[Saare-Lääne piiskop]]ile kuulus 5 piiskopilinnust ja vasallidele oli läänistatud 16 väikelinnust, lisaks kahtlustatakse veel vähemalt 7 olemasolu ning oli üks kloostri majanduslinnus<ref>Ants Hein,name="b9RGn" Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk 24-25, ISBN 978-9949-38-861-5</ref>. Taanlaste kasutada oli omal ajal 3 suuremat kivilinnust ja vähemalt üks väiksem eestlaste oma, lisaks oli 1 linnusklooster ja 1 kloostri majanduslinnus, mis kõik hiljem ordule üle läksid. Tähtsamaid ja tugevamaid linnuseid oli üle 30, vähemalt 60 tuli linnuskloostreid ja vasallilinnuseid. Eestlaste varasemale asualale [[Sakala|Sakala maakonna]] lõunaosas, mis praegu jääb [[Läti Vabariik|Läti Vabariigi]] territooriumile, jäi veel lisaks 3 linnust – 2 ordulinnust ja üks ordu vasallilinnus. Oli ka mitmeid linnuseid mis rajati piiskopi poolt ja läänistati hiljem välja vasallidele või jäid piiskopi ja vasalli ühiskasutusse, samuti ehitasid mitmeid linnuseid koos piiskopid ja ordu, mõni anti ordu poolt piiskopimeestele üle, mõni jäi samuti ühiskasutusse.

Pärast [[Madisepäeva lahing]]ut [[1217]]. aasta septembri lõpus elasid kõigis [[Sakala]] (ja ka [[Ugandi]]) maakonna linnustes, sealhulgas ka pealinnuses – [[Viljandi muinaslinnus]]es – koos eestlastega ka mõõgavennad, [[Riia piiskop]]i preestrid ja saksa kaupmehed. Linnus oli ühisvalduses kuni 29. jaanuarini [[1222]], mil eestlased selle oma valdusse võtsid. Selle aja jooksul korraldati koos sakslastega palju sõjaretki Venemaale. Linnust juhtis foogt [[Moritz (Viljandi foogt)|Mauritius]], kes kogus ka maakonnast makse. Linnus ehitati üles ja kindlustati tugevasti, nagu [[kroonik]] eraldi ära märgib; relvastuse ja moona hoidmiseks kaevati keldreid ja püstitati aitasid ning [[jumalateenistus]]te jaoks ehitati ka [[Kirik (pühakoda)|kirik]]. Nagu [[kroonika]] tekstist üsna üheselt aru saada, asus see linnuses. See pidi olema kivikirik, sest ülestõusupäeval ei saanud eestlased seda põlema panna, vaid pidid seal sees palvetavate ja end sinna sulgenud sakslastega pikalt tingima ning nad välja meelitama<ref>Henriku Liivimaaname="PkdJh" Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, lk 229, 233</ref>. Arheoloogiliste uuringutega pole seda veel tõestatud, kuid see võis olla üks esimestest tõenäolistest linnuse kiviehitistest Eestis.

[[1206]]. aastal purjetas [[Taani kuningas]] [[Valdemar II]] koos [[Lundi peapiiskop]]i [[Anders Sunesen]]iga [[Saaremaa]]le, kättemaksuks saarlaste kolm aastat varem [[Skåne maakond|Skånesse]] tehtud rüüsteretke eest, ning hakkas seal ehitama linnust. Viimane ehitati kiiruga ja puidust, ning keegi taanlastest ei julgenud ehitise ebakindluse tõttu sinna pärast peaväe lahkumist jääda, siis oli kuningas sunnitud poolelioleva rajatise põlema süütama. Peapiiskop Anders käis aga pärast seda [[Riia]]s, kus arutas [[piiskop Albert]]iga Liivimaa [[misjon]]iseerimise üle<ref>Henriku Liivimaaname="TaOPS" Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, lk 51</ref>. Selle puitlinnuse asupaik ei ole teada.

[[1219]]. aasta kevadel tuli Valdemar II koos suure sõjaväe ja õukonnaga, kuhu kuulusid [[Lundi peapiiskop]] ja hilisem asehaldur [[Anders Sunesen]], piiskop [[Nicolaus (Schleswigi piiskop)|Nicolaus]], kantsler ja [[Roskilde piiskop]] [[Petrus Jacobi]], [[Riia]]s pühitsetud [[Eestimaa piiskop]] [[Theoderich (Eestimaa piiskop)|Theoderic]] ning [[Rügen]]i ja [[Pommer]]i slaavi vürst [[Vitslav I]], laevadega Eestit vallutama ja maabus [[Tallinna laht|Tallinna lahes]] ning hõivas tühjalt seisva rävalaste [[Lindanise linnus]]e [[Toompea]]l (''Castrum Lyndanisse''). Kohe hakati tugipunkti rajama, vana puitlinnus kisti maha ja alustati oma plaani järgi uue ehitamist (''Castrum Danorum''). Suurem laager püstitati tõenäoliselt praeguse all-linna (Vanalinna) kohale, püstitatava linnuse ja sadamas seisvate [[koge]]de vahele. Ilmselt kindlustati hilisemal Toompeal asunud ordulinnuse suurune ala ümbertringi väikse valli ja madala kivimüüriga ja ida poole kaevati kaitsekraav. Osaliselt oli linnus puidust – ilmselt linnuses olevad elu ja majandushooned ning kaitsemüüri kõrgem osa. Sama aasta septembriks pidi linnus olema niipalju valmis, et mahajäävad ametnikud, ristimist läbi viima hakkavad preestrid, piiskopid ja kaitsemeeskond said sisse kolida. Kuningas ise naasis Taani<ref>Henriku Liivimaaname="s0LfU" Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, lk 193</ref>, kuid käis järgnevatel aastatel sageli Liivimaal ja Tallinnas.

[[1222]]. aasta kevadel saabus Valdemar II uuesti suure sõjaväe ja sõjalaevadega Eestisse, sedapuhku Saaremaad vallutama ja uut linnust rajama. Linnuse asukohta ei ole siiamaani suudetud kindlaks teha, kuid uued uurimused paigutavad selle [[Soela väin]]a lõunarannale [[Triigi poolsaar]]ele. Maapinna struktuuri järgi arvatakse tegemist olevat olnud suuremõõtmelise ovaalse kastell-linnusega.<ref>https://www.meiemaa.ee/index.php?content name=artiklid&sub=28&artid=81457"kkUdd" Taani kuninga kivilinnus Saaremaal, Jaan Laas, 2018. a.</ref> Kuninga kaaskonnas oli ka [[Saksa-Rooma riik|Püha Rooma riigi]] kuurvürst ja peamarssal, [[Lauenburg]]i krahv Albert ([[Albrecht I (Saksimaa)|Albrecht I von Sachsen]]), kellega koos võideldi saarlaste vastu ja hoiti nad kontrolli all. Kuningat külastas seal ka [[Riia piiskop]] [[Albert von Buxhövden]] koos ordumeister [[Volquin]]i ja [[orduvend]]adega, et arutada alluvussuhteid Liivimaal. Kuningas lubas [[Mõõgavendade ordu]]le tagastada [[Sakala]] ja [[Ugandi]] maakonnad. Vastutasuks jäi uude linnusesse taanlastele appi Alberti vend piiskop Theodoric koos mõnede orduvendadega. Kuningas viis kiiruga lõpule kastelli ringmüüri ehituse, jättis sinna kaitsemeeskonna ja pöördus tagasi Taani.<ref name="Henriku Liivimaa Kroonika 1982">Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, lk 231</ref>

Pärast kuninga lahkumist kogusid saarlased [[malev]]a kokku, piirasid linnuse sisse ja hakkasid seda [[patarell]]idest laskma. Linnuses polnud jõutud ehitada veel mingeid hooneid ja piiratavatel polnud kusagile varjuda. Taanlased alistusid, enamikul lubati lahkuda, osa jäid pantvangi. Saarlased lammutasid linnuse maha ja "ei jätnud kivi kivi peale".<ref name="Henriku Liivimaa Kroonika 1982" /> Ilmselt polnud mört, kui seda sideainena kasutati, jõudnud veel kuivada ja kivistuda. Lubimördil läheb selleks tunduvalt kauem aega kui tsementmördil. Samuti ei saanud linnusemüürid eriti kõrged olla, tavalise lubimördiga saab laduda ühe suve jooksul maksimaalselt 1,5&nbsp;m kõrguse müüri. Vastasel korral vajub ta iseenese raskuse all laiali. Või siis vähe kõrgema müüri korral peavad kivid olema väga hästi tahutud ja kokku sobitatud.

1220. aastatel ja ilmselt ka hiljem oli taanlaste ja eestlaste ühisvalduses ka XI–XIV sajandini kasutuses olnud [[Varbola Jaanilinn]] e. kivist [[Varbola linnus]] (''Castrum Warbole'')<ref>Henriku Liivimaaname="ePVuy" Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, lk 233</ref>, mis asetses muistse [[Harjumaa|Harju]] maakonna läänenurgas vastu [[Läänemaa|Lääne]] ja [[Revala|Rävala maakondade]] piire. 1222 elasid seal kõrvuti eestlastega ka taani kaupmehed ja preestrid. Pindala ja kaitsevalli võimsuse poolest kuulub Varbola tugevamate Eesti muinaslinnuste hulka. 2&nbsp;ha suurust õue ümbritseb 580&nbsp;m pikkune ringvall, mille laius oli pealt kuni 3&nbsp;m ja alt 30&nbsp;m ning kõrgus oli välisservast kuni 10&nbsp;m, seest 6&nbsp;m. Sellise müüri ehitamiseks tuli lahti murda, kohale vedada ja paika laduda ümmarguselt 100 000 kuupmeetrit paekivi<ref>https://raplamaa.ee/turismi-objektid/varbola-linnus/ Varbolaname="HsMqy" linnus, Raplamaa</ref> ehk siis mõne hinnangu järgi üle 200 000 hobusekoorma. See arvamus on ilmselge liialdus. Kuna linnus asetseb 3–4&nbsp;m kõrgusel paest aluspõhjakõrgendikul, siis tahuti ja murti kõrgendiku servi lihtsalt järsemaks ja sügavamaks ning saadud materjal laoti kohapeal kuivmüüritisena valliks üles. Süvendamisest tekkis ka midagi vallikraavitaolist (10&nbsp;m laiune) vähemalt linnuse lääne-, ida- ja kaguküljele. Linnuseala oli põhja-lõunasuunaliselt kergelt ovaalse kujuga ja ebakorrapäraselt jooksev kaitsemüür järgis ilmselt kõrgendiku kuju. Paekivimüüri peal oli mitme meetri kõrgune palkidest rinnatis. Linnusel oli ka 2 puitpostidega toestatud ja kiviseintega vooderdatud väravat lääne- ja idaküljel, linnuse sees oli üle 90 puitelamu ja täpselt linnuseala keskel asetses 13&nbsp;m sügavune kaev<ref>http://www.varbolapuu.com/varbolamaalinnus.html Varbolaname="qBVHP" Maalinnus</ref>. [[1212]] üritas linnust vallutada ka [[Novgorod]]i vürst [[Mstislav Uljas]], kuid eestlased ostsid end hõbedaga piiramisest vabaks. Kuigi kaitsevalli seinad ei olnud mördiga seotud, võib Varbolat lugeda siiski kivilinnuste hulka kuuluvaks. Linnuse läänepoolset viimast väravaehitist on dateeritud veel XIII sajandi III veerandisse.

Hilisema kivist [[Rakvere linnus]]e kohal 110&nbsp;m üle merepinna asuval [[Rakvere Vallimägi|Vallimäel]] paiknes varem üks suuremaid muinaseesti linnuseid, [[Tarvanpää linnus]] (''Tharwanpe'', "tarva pea"<ref>Paul Alvre.name="arf1P" Eesti ja liivi keeleaines Henriku Liivimaa kroonikas, III : Kohanimed. Keel ja Kirjandus, 1985, nr 2, lk 96–99</ref>), mida tunti juba 12. sajandil Tarvanpea nime all. Taanlased asusid selle kohale oma kantsi rajama arvatavasti 13. sajandi II veerandil, kasutades algul eestlaste poolt rajatud valli ja puitpalissaadi. Siis rajati ka esimesed kivihooned, millest vanimatena on säilinud kahe poolkeldri katked hilisema pealinnuse edelanurgas. [[1226]]. aastal külastas Tarvanpää linnust [[paavsti legaat]] [[Modena Wilhelm]]<ref>Henriku Liivimaaname="1QTUl" kroonika. Tõlkinud Richard Kleis, toimetanud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat, 1982. Peatükk XXIX 7, lk 262–263</ref>.

XIII sajandi I poolest pärinevad esimesed teated [[Ida-Harjumaa]]l [[Pudisoo jõgi|Pudisoo jõe]] seljandikul asuva [[Kolga mõis]]a maade kohta, kui need kuulusid [[Eestimaa hertsogkond]]a valitsenud Taani kuninga [[Valdemar II]] pojale hertsog [[Knud Valdemarsen]]ile<ref>Paul Johansen,name="ePMZ7" Estlandliste, lk 784</ref>. [[1230]]–[[1519]] kuulus muinasaegses [[Rävala maakond|Rävala maakonna]] [[Rebala kihelkond|Rebala kihelkonnas]] asunud mõis [[tsistertslaste ordu]] [[1164]]. aastal asutatud [[Ojamaa]] [[Roma klooster|Roma mungakloostrile]]. [[1298]] on mõisat esmamainitud, kuid kivihoonete ehituse algus pole teada. Keskaegne kloostri majandusmõis oli välja ehitatud kivist [[Kolga linnus]]ena (''Kolk'')<ref>http://www.mois.ee/harju/kolga.shtml Eestiname="IUmIt" mõisaportaal</ref>, mis kujutas endast tornilaadset majalinnust, milliseid veel XV sajandini püstitati ja millele hiliskeskajal lisati nurka kaitseks ümar suurtükitorn<ref>Armin Tuulse.name="6HPxg" Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 288</ref>. Linnus jäi varemetesse Liivi sõjas ning arvatavasti lammutati uuemate mõisahoonete ehitamisel 17. sajandil. [[Reformatsioon]]i ajal oli kloostri [[abt]] Johannes Bohnsack sunnitud [[Eestimaa]]l asuvad valdused [[Rootsi]]s võimule tulnud Taani ja Norra kuningas [[Christian II]]-le loovutama. Suured Kolga alad läksid Taani riigile, kes maid (kuni Liivi sõja alguseni välja rentis). [[1528]]. aastast oli omanikuks Taani ja Norra kuningas [[Frederik I]] teener [[Hans Natzmar]]<ref>http://ais.ra.ee/index.php?module name=202&op=4&tyyp=2&otsing_id=20100411185735996459&kokku=89&id=124031774939&f=1&active=6&sess_id=26fcb25567f305d9388b0a6bb0fed86a"7xrSm" AIS-arhiivi infosüsteem</ref>, [[Liivi sõda|Liivi sõja]] ajal oli mõisa rentnikuks Taani kuninga läänimees [[Christoph von Münchhausen]]. Liivi sõjas langes Kolga venelaste kätte, kes selle 1558. aasta augustis maha põletasid<ref>Johann Renner, name="Liivimaa ajalugu 1556–1561E9Hl8", Olion, Tallinn, 2006, tõlge Ivar Leimus, lk 61, ISBN 5-460-00216-8</ref>.

[[1224]]. aastal jõudsid ka sakslased esimeste suurejooneliste kivilinnuste ehituse alguseni Eestis. [[Tartu piiskop]] [[Hermann von Buxhövden|Hermann I]] hakkas esmalt ehitama [[Lõuna-Eesti]]sse [[Ugandi]]sse "karupea"-kujulisele edela-kirdesuunalisele [[Otepää muinaslinnus]]e mäele [[Otepää piiskopilinnus]]t (''Odenpäh'') (tõenäoliselt siiski juba [[1223]]<ref>https://books.google.fi/books?id name=JUECAAAAYAAJ&rview=1&pg=RA5-PA22&redir_esc=y#v=onepage&q&f=false"n75CP" Hagemeisters Geschichte II, Riga 1836, lk 22</ref>, kuna ta oma kaaskonnaga seal viibis, kuid Tartusse edasi liikuda ei saanud<ref name="ReferenceA">Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, lk 253–255</ref>.) ja siis kohe järgi [[Tartu piiskopilinnus]]t (''Dorpat''). Mõõgavennad tegid meister [[Volquin]]i juhtimisel algust [[Viljandi ordulinnus]]ega (''Fellin'')<ref name="ReferenceA" />, mis kujutas endast ilmselt Kaevumäel olevast hilisemast Liivi ordu rajatud pea- ja I eeslinnusest väiksemat ja lihtsamat laagerkastelli. Otepääl olles läänistas piiskop ka temale valitseda antud Ugandi maakonnast 5 kihelkonda oma õukonna suursugustele rüütlitele – oma vennale [[Theoderich de Ropa]]le [[Otepää]], õemehele [[Engelbert von Tiesenhausen]]ile [[Puhja]], [[Johann von Dolen]]ile [[Rannu]], Helmoldile [[Lüneburg]]ist (arvatavasti hilisemad [[Rosen]]id) [[Sangaste]] ja [[Karula]] ning omale ja oma toompraostist vennale [[Rothmar von Buxhövden]]ile jättis [[Tarbatu]]. Suured läänistused andsid võimaluse linnuste tekkeks.

[[1225]]. aastal valmis [[Tartu piiskop]]il Otepää linnuse selle esialgsel kujul. See oli esimene kivikindlus Lõuna-Eestis ja see oli ehitatud maakividest vundamentide ja tellistest kaitsemüüridega. Samal aastal külastas [[Otepää]]d paavsti legaat (katoliku kirikupea volinik välisriigis) [[Modena Wilhelm]], kes märkis siin tugeva linnuse ja kahe kiriku olemasolu.<ref>[[Heino Mägi]]: name="Otepää ajaloost 2010. aastal8zC8Q", ''[http://www.otepaa.ee/ot/290%20OT%20nr.%202.pdf Otepää Teataja]'', lk 8, 29. jaanuar 2010</ref> Oletatavasti valmis esimesena kas linnuse ringmüür või peatorn. Linnuse üldkavatis järgis ilmselt varasema muinaseestlaste linnuse oma. Igal juhul ehitati kõigepealt välja üksnes ülemisel platool paiknev osa, mille jäänused on tõenäoliselt üks vanimaid Lõuna-Eesti [[telliskivi]]ehitisi. 13. sajandi lõpul ümbritseti [[ringmüür]]iga ka alumine platoo, mis sel moel kujunes jällegi eeslinnuseks. Veel hilisemal ajal poolitati eeslinnus vahemüüri ja torni abil. Linnus asus looduslikult väga hästi kaitstud kohas: pealinnus asus 40 meetri kõrgusel ümbritsevast maapinnast, eeslinnus sellest u 20 meetrit madalamal.

[[1226]] alustas piiskop [[Hermann von Buxhövden|Hermann I von Buxhövden]] baltisaksa ajaloolaste teadetel Ugandi maakonna lõunaossa [[Kirumpää piiskopilinnus]]e ehitust<ref>https://books.google.ee/books?id name=JUECAAAAYAAJ&printsec=frontcover&rview=1&redir_esc=y#v=onepage&q=Kirchspiel%20P%C3%B6lwe&f=false Hagemeisters Geschichte, II köide, lk"p7cql" 47</ref>. Algne linnusetorn pidi tegutsema ka kui tollipunkt Pihkva vürstiriigi suunal.

[[1228]]. aastal määras Riia piiskop Saare (hilisem Saare-Lääne) piiskopkoda juhtima piiskop [[Gottfried]]i, kellel aga vasallid kiiresti üle pea kasvasid. Juhust kasutades haaras [[stiftifoogt]] [[Johannes de Lode]] endale suured maavaldused hilisemates Kullamaa ja Märjamaa kihelkondades ning asus elama talle määratud ja [[1230]]. aasta paiku ehitatud [[Kullamaa vasallilinnus]]esse (''Castrum Goldenbeke''), mis siis 1234. aastal järgnevalt paavsti legaadi [[Modena Wilhelm]]i käsul mõõgavendade poolt vallutati ja hävitati. Vasallilinnus ise oli ilmselt enamjaolt puidust ja arvatakse, et ümberehitatud vanast juba [[1220]]. kasutusel olnud Läänemaa eestlaste muinaslinnusest Rohumäel. [[Kullamaa]]l olevat linnust kasutati võimu- ja valitsuskeskusena kohe pärast läänlaste alistamist nii Riia piiskopi vasallide, taanlaste, paavsti legaadi asehalduri magister Johannese kui ka hiljem piiskop Gotfriedi meeste poolt. Linnus jäi alguses mõõgavendade kätte, kuid [[1236]]. aasta paavsti korraldusega tagastas ordu Kullamaa linnuse paavsti legaadile. Rohumäe linnus asetseb 220&nbsp;m Kullamaa kirikust loode pool asuval kuni 9&nbsp;m kõrgusel ovaalsel liivakünkal, mille künkalae pindala on u 2000 m². Vall oli tõenäoliselt ehitatud kividest, liivast ja kruusast ning toestatud palkkonstruktsioonidega. Linnamäel on tuvastatud üsna paks kultuurkiht, mis sisaldab sütt, tukke, loomaluid, savinõukilde ja 11.-12. sajandi leide. [[1974]]. aastal teostas tolleaegne Vabariiklik Restaureerimisvalitsus Jaan Tamme juhatusel "Rohumäel" väliuurimisi. Selgus, et lnnusevallil on olnud küll mõne kivikihi paksune kivimüür, kuid Johannes de Lode linnust seal asunud pole. Ka ei osutunud linnuse õuel olev süvend kaevuasemeks.<ref>http://laanemaa.arheoloogia.info/muistised/kullamaa-linnus Arheoloogiga Läänemaaname="Kr0Zx" radadel</ref>

1228 kuulus [[Halliste jõgi|Halliste jõe]] ürgoru põhjakaldal asetsev [[Karksi muinaslinnus]] (''Karkus'') ordule alluvana juba Viljandi komtuurkonna foogtkonda. 1248. aasta ürikuis on mainitud [[Karksi foogtkond]]a, kuhu kuulusid Karksi, Halliste, Paistu, Saarde kihelkond ja Ruhja. Tollal asusid sakslased tõenäoliselt kohalike vanasse palkidest muinaslinnusesse ja kohendasid seda endi jaoks vähe ümber<ref>E. Laid,name="kBdgP" Uusi andmeid Eesti muinaslinnadest, Ajalooline Ajakiri 1933, nr 1, lk 16</ref>. Puitlinnus, mis hiljem ehitati ümber kivist pealinnuseks, oli edela-kirdesuunalise ristküliku kujuline ja selle nurgad olid põhiilmakaarte suundades. Muinaslinnuse ala ulatus pole siiski täpselt teada, sest ka hiljem kagu poole väljaehitatud vaba laagerkastelli tüüpi eeslinnuse ala kaitsemüür järgis mäe nõlva kulgemist. Sakslaste asumist sakalaste vanadesse linnustesse ja nende tugevdamist mainib juba [[Läti Hendrik]] oma kroonikas. Algul oldi linnustes eestlastega koos, kuid pärast viimaste ülestõusu ja mässu ning kokkumängu venelastega [[1223]]. aastal jäeti eestlased kõrvale. Siinkohal erinevad ristisõdijate eestlastega sõlmitud alistumislepingud saarlaste, kurelaste, Kuramaa liivlaste ja osaliselt ka semgalitega sõlmitud alistumislepingutest selle poolest, et kui eestlaste juures võeti nende vanad puitlinnused kasutusele ja elati alguses koos ning ehitati need hiljem ümber kivilinnusteks, siis teiste hõimude ja rahvaste juures jäid neile nende vanad puitlinnused alles ning ristisõdijad ehitasid omale kohe uued linnused paralleelselt sinna kõrvale.

[[1230]]. aastaiks valmis arvatavasti Tartu piiskopilinnuse peahoone oma algsel ja ilmselt ka enam-vähem lõplikul kujul<ref name="konspekt">[https://web.archive.org/web/20110809230611/http://pri.kypsiseladu.ee/index.php?title=Keskaja_arheoloogia Keskaja arheoloogia], konspekt Ain Mäesalu loengust Tartu Ülikoolis (FLAJ.01.067)</ref>. Tartu piiskopilinnus, nagu enamik keskaegseid Euroopa linnuseid, koosnes kahest osast: piiskopi [[resident]]sina rajatud pealinnusest ning sõjaväge ja [[teenija]]id majutavast [[eeslinnus]]est. Pealinnus asetses Toomemäe idaservas eestlaste muinaslinnuse koha peal, ning koosnes idatornist (linnuse peatornist ehk nn Piiskopitornist), kus asetsesid tõenäoliselt piiskopi enda eluruumid ja sellest lääne poole jäävast kahekorruselisest palee- või lossitiivast, milles asus kapiitlisaal. Ülejäänud Toomemäest, kus olid [[Tartu toomkirik|toomkirik]] ja [[toomhärra]]de majad, eraldas seda mägedevahelises looduslikus [[vagumus]]es sillaga [[vallikraav]], mille kohal on [[1760]].–[[1770]]. aastatel rajatud [[Püssirohukelder]]. Üle vagumuse kulgesid müürid, mis ühendasid pealinnuse eeslinnusega. Linnuse sisemüüri liini pidi, väravate kohal, kulges pea- ja eeslinnust ühendav [[viadukt]], mis lõppes torniga. Viadukti all asuvatest väravatest viis kaartee linnusest [[Riia värav]]ateni. Eeslinnusest linna pääsemiseks oli [[Toomevärav]]<ref>[[Kalle Kroon]].name="92e0W" [http://www.horisont.ee/node/1881 Käsu Hansu aegne Tartu Rootsi Kuninglikus Armeemuuseumis], [[Horisont (ajakiri)|Horisont]], 4/2012</ref>.

Peatselt pärast Tartusse linnuse rajamist ja linna ehitamise algust oli eelkõige Venemaa poolt tuleva ohu vastu vaja hakata kindlustama ka residentsi n-ö perimeetrit. Peaaegu samal ajal rajati nii lääne poole piki Emajõge ülesvoolu kui ka ida poole allavoolu piiskop [[Hermann von Buxhövden]]i ajal kaks kindlustatud punkti. Siinjuures on huvitav asjaolu, et mõlemad väljavalitud paigad asusid Tartu piiskopilinnusest otsejoones 11&nbsp;km kaugusel.<ref>http://balticmaps.eu/?lang name=lv&centerx=658951.5076338616&centery=6476464.974840016&zoom=5&layer=map&ls=c Balticmaps, Eesti"3M7MM" kaart</ref>

[[1233]]. aastal püstitati ilmselt vana puittorni asemele tugevam vahitorn [[Vana-Kastre piiskopilinnus]]e näol ka ida poole, Emajõest 2 saksa miili (u 14&nbsp;km) allavoolu.<ref>http://www.folklore.ee/tagused/nr27/kalda.htm Siinpoolname="KcqMA" jõge-sealpool jõge, Mare Kalda; Eduard Philipp Körber, 1837; 277</ref> Tegemist oli tornlinnusega (''Oldenthorn'') Emajõe (Embecke) lõunakaldal, millele hiljem lisati ka eeslinnus. Ilmselt oli seal ka tollipunkt, veel enne kui ida poole jõe põhjakaldale püstitati lisaks kaasaegsem tõkkepalkide ja kettidega varustatud [[Uue-Kastre piiskopilinnus]]. Linnuse külje alla, sellest ida poole tekkis ka asula, mis juba paarkümmend aastat hiljem langes venelaste rünnaku ohvriks.<ref>https://register.muinas.ee/public.php?menuID name=archivalmaterial&action=view&id=4400"rJfMU" Kultuurimälestiste riiklik register, ajalooline õiend</ref>

Mõõgavendade ehitatud Viljandi ordulinnus võis olla [[Sigulda ordulinnus]]e (''Segewold'') sarnane reeglipärane kastell. Nagu Siguldas, nii asetses ka Viljandis valdustorn Pikk Hermann flankeerivalt kastelli loodenurgal. Väravatorni asemel oli ilmselt ainult väravaava ja polnud ka ilmselt eeslinnust, kuna hilisema pealinnuse asukohas Kaevumäel polnud erinevalt Siguldast selleks lihtsalt ruumi. Kastellis asusid ka kirik ja palee provintsiaalmagistrile ja kapiitlile. Nagu näitab ühe algse kaitsetorni – nn Villu keldri asukoht, paiknesid tornid seespool kaitsemüüri neile n-ö toetudes. Kaitsemüüri vastu olid püstitatud ka ilmselt puidust majandushooned. Omaette küsimus on veel pealinnuse künka järsul lõunanõlval olevate erakordselt paksude maakivimüüride ehitusaja ja otstarbe selgitamine.<ref>Armin Tuulse.name="WadRi" Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 55–57</ref> Täpsema ettekujutuse saamiseks tuleb tundma õppida mõõgavendade varasemate linnuste – Holmi, Riia, Sigulda ja Võnnu põhiplaane.

Aastatel [[1238]]–[[1242]] ehitati kivist [[Lihula linnus]] (''Leal'') koostöös Saare-Lääne piiskopi [[Heinrich I (Saare-Lääne piiskop)|Heinrich I]] ja Liivi ordu meistri [[Dietrich von Grüningen]]i vahel.<ref name="Armin Tuulse 1942">Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 73</ref> Kumbki pidi saama pool linnust, piiskopimeestele pidi jääma ka idaküljel asetsev linnuse peavärav ja valdustorn, ordu seda omale ehitada ei tohtinud.

[[Pilt:Traniata. Транята (XVIII).jpg|pisi|vasakul|Suurvürst [[Treniota]], piltkujutis XVIII sajandist<ref>http://www.pawet.net Kultura Wielkiego Księstwa Litewskiego. Analizy і obrazy. Kraków, 2006. S.name="H2f03" 835</ref>]]

[[1251]]. aastal hakkas piiskop Heinrich I [[Sauga jõgi|Sauga jõe]] (Pärnjõe) suudmesse kiriku juurde ehitama [[Vana-Pärnu piiskopilinnus]]t (''Alt-Pernau''). Arvatavasti koostöö orduvendadega Lihulas alati ei laabunud ja piiskopi eraelu oli häiritud. Uus koht oli sadamaks soodne, varjuline läänetuulte eest ja asus suure Pihkvasse mineva veetee ääres. Seal ristus veeteega ka Riiast Tallinna minev rannaäärne maantee. Baltisaksa ajaloolaste arvates alustati [[Püha Tooma kirik]]u<ref>http://www.eelk.ee/~eelk96/tekstid/ajalugu.htm Ajalugu-EELK<name="fH4EA" /ref> ehitamist hilisemale linnusealale juba [[1234]], varsti pärast uue piiskopi ametissepühitsemist. Võimalik, et see oli algselt [[Soontagana]] kihelkonnakirikuks mõeldud, sest hiljem kasutati seda kui Audru kihelkonnakiriku eellast. 1251 sai sellest toomkirik ja kuna samal ajal ka kompleksi 12 munka-toomhärrat said sisse kolida, siis pidi kloostrilaadse klausuuri ehitusega juba varem algust tehtud olema<ref name="Armin Tuulse 1942" />. [[Carl Russwurm]]i rekonstruktsiooni järgi oli põhja-lõunasuunalisel ristkülikukujulisel rangel kastellil välja ehitatud 3 tiiba ja ehitis oli veel lisaks ümbritsetud kaitsemüüriga, mis jõe ääres järgis kalda joont<ref>C. Russwurm,name="mgdAq" Nachrichten über Alt-Pernau, Reval 1880, lk 8-11</ref>. Hiljem oli see eeskujuks ehitatavale Haapsalu piiskopilinnuse kastellile. [[1263]]. aastal vallutasid selle kastell-linnuse aga Vana-Liivimaa vastu sõda pidava [[Žemaitija]] (Samogetia) suurvürsti [[Treniota]] juhtimisel leedulased, kes selle ka maha põletasid. Tuli hakata uuesti otsima turvalisemat asukohta piiskopkonna residentslinnusele ja toomkapiitlile. Kirik remonditi hiljem küll ära, kuid tugevat kivilinnust Vana-Pärnusse enam välja ei ehitatud. Teiselpool Pärnu ja Sauga jõge asuvad maad (kunagine Läänemaa) oli piiskop sunnitud tema sõjaliste teenete eest ordule loovutama. Veel XX sajandi 40ndateni nimetati Pärnu [[Ülejõe linnaosa]] "Bremerseiteks" selle kunagise kuuluvuse tõttu "breemenlastele" ehk piiskopimeestele.

Ka taanlased kindlustasid ennast Põhja-Eestis edasi. [[1252]]. aastal on mainitud Rakvere linnuse (hilisem [[Rakvere ordulinnus]]) olemasolu.<ref>Urkundenbuch I,name="SiIwf" Bunge, 239</ref> Tegemist oli kas väikese [[kastell]]i või majalinnusega, mis asetses vanas eestlaste muinasaegses [[Tarvanpää linnus]]es. [[1267]]. aastal piirasid seda juba venelased.

Juba 1254. aasal tehti otsus rajada Liivi ordu ja Saare-Lääne piiskopi ühisjõul Hiiumaale mingi kindlustus (''munitio'')<ref>F. G.name="kiWEl" Bunge, LUB, VI köide, Riga 1873, nr 2736</ref>. Kas otsus ka teoks tehti, ei ole teada, kuna XIV ja XV sajandi dokumendid seal linnusest ei räägi. Võimalik, et ehitustöid alustati, kuid need jäid pooleli. Igatahes XVI sajandiks oli ordumaadele [[Pühalepa kihelkond]]a mere äärde püstitatud [[Valipe vasallilinnus]] (algselt ''Jürgensburg'')<ref>Ants Hein,name="30DTy" Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk 44</ref>. Linnus asetses 2,2 km Pühalepa kirikust kagus ja oli külgedega põhiilmakaarte suundades.

[[1255]]. aasta ja [[1290]]. aastate vahel ehitati [[Pöide ordulinnus]] (''Peude'') Saare-Lääne ordumaade [[Saaremaa foogt]]ile. Paiga kindlustamine on seotud ordufoogti resideerimisega Saaremaal. Saarlaste lepingutes orduga [[1241]] ja 1255 nimetatakse foogti kohtupidamist. 1255. aasta lepingus sätestati ka kohtupidamise ajavahemik, samas pole päris selge, kus foogt sel ajal peatus. Kohanime Pöide mainitakse esimest korda juba [[1245]], [[Pöide foogt]]i 1290. Linnus oli sel ajal arvatavasti juba olemas, nimelt tuleb 1290. aasta ürikust välja, et Pöide ordupiirkond toetas majanduslikult juba teisi ordupiirkondi Kuramaal. Ajalooürikutes on mainitud tornlinnust, mille kõrval oli suur kirik ja mida osaliselt ümbritses ka kaitsemüür. Linnus paiknes kirikust põhja pool, linnusest pääses kirikusse nii põhjaportaali kaudu kui ka teisel korrusel asuva rõdu kaudu. [[Jüriöö ülestõus]]u ajal saarlased hävitasid selle linnuse.<ref name="Armin Tuulse 1942" /> Ordu linnust enam edasi ei kasutanud, uus ordukeskus rajati Maasilinna.

[[1260]]. aastat peavad baltisaksa ajaloolased [[Konguta vasallilinnus]]e (''Kongota'') rajamisdaatumiks [[Wolter von Tiesenhausen]]i poolt<ref>https://books.google.ee/books?id name=TKpKAAAAcAAJ&printsec=titlepage&hl=en#v=onepage&q=Congota&f=false"arQfA" Die gegenwärtige Verfassung..., August W. Hupel, lk 471</ref>, kes oli arvatavasti piiskopkonna esimese läänisaaja Engelberti poeg. Ilmselt püstitati algul mingi torn või väike majalinnus, mida siis aegamööda suuremaks kastelliks välja ehitati, mida ümbritsesid igast küljest allikatest toituvad vallikraavid. Linnust on esmamainitud ühes pärandusürikus alles [[1415]]. Linnuses elas koos mitmeid põlvkondi ja sugulasi Tiesenhauseneid. Linnuse külje alla tekkis ka alevik e "Hakelwerk". Künka kuju järgi otsustades oli tegemist nelinurkse kastelliga põhjapindalaga 54*67 meetrit<ref>https://register.muinas.ee/public.php?menuID name=archivalmaterial&action=view&id=4398"EtUj8" KRR, Suure-Konguta vasallilinnus, ajalooline õiend</ref>, mille küljed olid suunatud põhiilmakaarte suundades<ref>https://xgis.maaamet.ee/maps/XGis?app_id name=UU82A&user_id=at&LANG=1&WIDTH=1066&HEIGHT=628&zlevel=10,634846.6796875,6456572.7539063&setlegend=SHYBR_ALUS01_82A=0,SHYBR_ALUS13_82A=1"XvaeZ" Maa-ameti geoportaal</ref>.

[[1264]] – XIII sajandi keskpaika või teist poolt on mõned ajaloolased pidanud Läänemaal piiskopi kindlustatud mõisate [[Vigala vasallilinnus]]e (''Fickel'') ja [[Velise vasallilinnus]]e (''Felx'') asutamisajaks. Hiljem läänistati need [[Uexküll]]ide rüütlisuguvõsale<ref>Mihkel Aitsam,name="xkuJm" Vigala kihelkonna ajalugu</ref>. Arvestades näiteks Vigala strateegilist paiknemist [[Enge jõgi|Enge jõe]] lõunakaldal täpselt Läänemaa keskel ja teede sõlmpunktiks olemist, on see vägagi loogiline. Läänemaa poolitas kaheks [[Kasari jõgi]] koos oma arvukate veerohkete lisajõgedega ja Vigala linnuse juurest viis kivisild üle jõe. Ajaloolase [[Arndt]]i dateeringu järgi ehitas Vigalasse [[1292]]. aastal linnuse piiskop [[Heinrich II (Saare-Lääne piiskop)|Heinrich II]], hiljem valitses seda toomhärra von Üxküll, ajaloolane [[Nyenstädt]] lisab, et seal ka omal ajal klooster võis asuda<ref name="books.google.ee">https://books.google.ee/books?id=fz5RAAAAcAAJ&pg=PA8&lpg=PA8&dq=Schloss+Fickel+Arndt&source=bl&ots=ghZL2jv8ux&sig=CM4j81-TsrczgVYxdjkG8Hu5hcs&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwih6uWw5MXfAhWBKywKHWv2B-sQ6AEwBnoECAQQAQ#v=onepage&q=Schloss%20Fickel%20Arndt&f=false MONUMENTA LIVONIAE ANTIQUAE, Chronik, oder älteste Livländische Geschichte und Collectanea, oder die Ritter Rechte des Fürstentum Ehsten, Moritz Brandis, Riga und Leipzig 1842, lk 8</ref>. Vigala pealinnuseks oli massiivne kuni 4&nbsp;m paksuste müüridega neljakandiline valdustorn, mille keldrikorruse laevõlvid toetusid sarnaselt Pöide ja Väo linnustega tugevale keskpiilarile. Selle torni püstitamise tõenäoline aeg on XIV sajandi lõpp või XV sajandi algus<ref>Armin Tuulse.name="6NNM8" Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 119-121</ref>. Asukohaplaneeringu järgi saab Vigalat nimetada ka vesilinnuseks, kuna ühe rootsiaegse kirjelduse järgi olla see ümbritsetud topeltvallikraavidega ja tänu veskipaisule sai neis veetaset ka reguleerida. 1264. aastat on ajaloolane Arndt pidanud Velise linnuse (''Felx'') rajamisaastaks piiskop [[Hermann I (Saare-Lääne piiskop)|Hermann I]] poolt. Veliset iseloomustatakse kui Üxküllide väikest lossikest (''Schlösslein'')<ref name="books.google.ee" />. Ka Velise linnuse asukoht Velise jõe lõunakaldal oli tähtis – sealt läks Pärnust ja Vigalast tulev maantee üle jõe läbi Haimre mõisa Märjamaa ja Tallinna poole. Väikse kindlustatud mõisamaja rajamine sinna pole võimatu. Nõukogude ajal olevat seal lähedal Velise jõe põhjakaldal ühest künkast kruusa võttes leitud vallist korrapäraselt asetsenud põlenud palgiotsi, mis võib viidata seal kunagise muinaslinnuse asukohale. Mitme Läänemaa vana puitlinnuse, nagu näiteks [[Maianpata muinaslinnus]]e asukoht on veel teadmata. Samuti oletavad Uexküllide suguvõsa uurijad, et Vigala linnuse rajas Velise vasallilinnuse valdaja üks poegadest. Seejärel kujunes Vigala linnusest Lääne-Eesti Uexküllide üks olulisemaid tugipunkte, kes oli laialdase piirkonna suurim vasallisuguvõsa.

[[1265]]. aastal, ordumeister [[Konrad von Mandern]]i ajal, on esmakordselt mainitud [[Pärnu ordulinnus]]t (Uus-Pärnu) ja sealset komtuuri.<ref>Karl vonname="FjwI2" Löwis of Menar, Burgenlexikon, lk 91</ref> Linnust oli tarvis sadama turvamiseks, kuid see oli ka suunatud eelpost kaitseks Saare-Lääne piiskopkonna ja taanlaste Põhja-Eesti vastu.<ref>Armin Tuulse.name="GQoi7" Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 134</ref> Linnus asus Pärnu jõe (tollase Emajõe) suudmes selle lõunakaldal, ja seda hakati tõenäoliselt ehitama vahetult pärast piiskopikeskuse hävitamist Vana-Pärnus. Kui enne seda ilmselt pelgas ordu Riia piiskopi pahameelt otse Saare-Lääne piiskopi residentsi vastu ehitatava konkureeriva keskuse ja sadama pärast, siis nüüd see takistus kadus. Uus-Pärnu, mida alguses kutsuti ka "Uueks Emajõe linnuseks "(''Nienslott tor Embecke''), jäi tükiks ajaks ka Liivi ordu ainukeseks sadamaks Läänemere ääres. [[1253]]. aastal sai ordu küll Kuramaal omale suure Venta jõe suudme, kuid sealsete sõjakate kuralaste ja semgalite tegevuse tõttu oli selle sadamakoha kasutuselevõtt ja linnuse ehitamine sinna ääretult komplitseeritud ja jõudis lõpule alles [[1290]]. aastal, mil on mainitud [[Kuldiga ordulinnus]]ele alluvat [[Vindavi komtuur]]i. Ka jäi see sadamakoht kaugele ordu Liivimaa keskmaa tuumikaladest ja toimis seetõttu rohkem paikkondliku sadamana. Millalgi XIII sajandi II poolel sai ordu oma valdusse ka Pärnu jõe põhjakalda kuni Sauga jõe ja Vana-Pärnuni, kuid nimetus "Bremerseite" e breemenlaste (piiskopimeeste) poolne kallas jäi Pärnu Ülejõele alles kuni II maailmasõjani.

Samal 1265. aastal hakkas ordumeister ehitama ka [[Alempois]]i kihelkonna idapiirile vastu [[Järvamaa]]d [[Paide ordulinnus]]t. Viimane oli mõeldud [[Järva foogt]]i residentsiks, kuid [[Stensby leping]]u järgi Taaniga ei tohtinud ordul Järvas linnuseid olla. [[Paide Vallimägi|Paide Vallimäele]] püstitati esmajärjekorras kõrge tornlinnus – ''[[bergfried]]''. Mandern ehitas oma ametisoleku kolme aasta ajal ka Semgalliasse Lätis [[Miitavi ordulinnus]]e ja tugipunkti Kuramaale Embutesse, mis hiljem sealsele piiskopile vahetuskaubana üle anti ([[Embūte piiskopilinnus]]). Pikka aega oletati, et esimese kaitserajatisena ehitati Vallimäele kaheksakandiline tornlinnus, kuid 1980. aastatel läbiviidud arheoloogilised uuringud näitasid, et torni vundament külgnes müüri vundamendiga, mis näitas, et torn ei pruukinud olla esimene ehitis. Torn oli umbes 30&nbsp;m kõrgune ja selle müürid olid kuni 3&nbsp;m paksused. Põhiliseks ehitusmaterjaliks oli kohalik ja hea kvaliteediga paekivi. Tõenäoliselt asusid linnuse territooriumil ka ajutised puitehitised, kuna tornlinnus polnud sobilik püsivaks elupaigaks<ref>Janno Tamme name="Paide ordulinnusswr3x"; artikkel kogumikust "Paide-Eestimaa süda" Paide. 1991</ref>. Torn oli esialgu kuuekorruseline. Alumist korrust kasutati keldri või aidana. Torni teist korrust katsid kilpkaartele toetuvad võlvid ja seda võidi kasutada ajutiste eluruumidena.

1265. aastasse dateeritakse baltisaksa ajaloolaste poolt ka [[Helme ordulinnus]]e asutamine. Vana ajaarvamise järgi oli ehitajaks pikaaegne Sigulda komtuur ja viitsemeister [[Georg]] (Jürgen von Eichstädt),<ref>https://books.google.ee/books?id name=JUECAAAAYAAJ&printsec=frontcover&source=gbs_ge_summary_r&hl=et#v=snippet&q=Kirchspiel%20Wolmar&f=false Hagemeisters Geschichte, lk"u1yf8" 178</ref> kuid parandatud valitsusaastate järgi jäi ka see linnus Manderni aega. Tegemist oli Kagu-Sakalas Helmes põhja-lõunasuunalisel ovaalsel linnusekünkal asuva torn- või majalinnuste gruppi kuuluva loodusega seotud mantelringmüürlinnusega. Ehituslikult põhiplaanilt, müürilao iseloomu ja tuginemise järgi mantelmüüri kaitsele kuulusid samasse gruppi ka [[Läti]]s asuvad [[Ruhja ordulinnus]] ja [[Trikata ordulinnus]], mis on ehitataud samal ajajärgul.

[[1272]]. aastat annavad baltisaksa ajaloolased [[Viljandi komtuur]]ile alluva põhjapoolse [[Sakala]] ja Nurmekunna haldamiseks asutatud [[Põltsamaa ordulinnus]]e ehitusdaatumina.<ref>https://books.google.ee/books?id name=JUECAAAAYAAJ&printsec=frontcover&source=gbs_ge_summary_r&hl=et#v=snippet&q=Kirchspiel%20Wolmar&f=false Hagemeisters Geschichte, lk"6MNrS" 189</ref> Ehitajana on vana ajaarvamise järgi antud ordumeister [[Otto von Lauterberg]] (von Rodenstein), kuid praeguse parandatud valitsemisdateeringu järgi toimus see meister [[Walter von Nordeck]]i valitsusajal. Ilmselt oli Viljandi komtuurkonnas põhijõud tollal suunatud Viljandi linnuse konvendihoone ehitusele, kuid mingi etapi lõppedes sai osa müürimeistreid suunata ka järgnevatele objektidele sealjuures Viljandi linnust eeskujuks võttes. Ühe torniga Põltsamaa konvendihoone põhiplaani asend on sama, mis Viljandil, ainult palju väiksem ja tagasihoidlikum. Ja värav asus põhjaseina (põhjakirde) asemel edelaseinas, kuid samuti otse valdustorni kõrval ja selle kaitse all.

[[1277]]. aasta kohta kinnitavad ürikud,<ref>Armin Tuulse.name="5QcVi" Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 65</ref> et Taani kuninga asehaldur Tallinnas [[Eylard de Oberge]] nimetas end Eesti, Narva ja Tallinna komandandiks (''capitaneus per Estoniam, Narwiam atque Revaliam''). [[1294]]. aastal põletas Novgorodi vürsti väesalk Narva linnuse. Praeguse linnuse vanimad osad pärinevad umbes [[1300]]. aastast, mil taanlased alustasid kastellilaadse kantsi rajamist senise puitlinnuse asemele. Selle loodenurgas kõrgus neljanurgeline torn – praeguse Pika Hermanni torni eellane.

[[1279]]. aastaks sai Saare-Lääne piiskopkonnas piiskop [[Hermann I]] sisse õnnistada piiskopkonna toomkiriku koos esialgse väikse laagerkastelliga, mis moodustasid [[Haapsalu piiskopilinnus]]e.<ref>Armin Tuulse.name="BIbvy" Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 196</ref> Pärast Vana-Pärnu piiskopilinnuse purustamist 1263 ehitama hakatud toomkiriku müürid on üheaegsed põhja pool selle kõrval oleva algse kastell-linnuse müüridega ning sellest kasvas välja hilisem konvendihoonelaadne pealinnus. Hiljem ehitatai pealinnuse ümber välja ka kaks eeslinnust. Laagerkastell oli võimas paekiviehitis, põhja-lõunasuunalise ristküliku kujuga ja selle seinad asetsesid põhiilmakaarte suundades, kerge nihkega päripäeva. Selle kaitseehitise otseseks eeskujuks oli Vana-Pärnu linnus – piiskopi varasem residents.

Samal, 1279. aastal asutas Tartu piiskop [[Friedrich von Haseldorf]] piiskopkonna idapiiri paremaks kindlustamiseks ja Emajõe veetee täiendavaks kontrolliks [[Uue-Kastre piiskopilinnus]]e<ref>https://books.google.ee/books?id name=TKpKAAAAcAAJ&printsec=titlepage&hl=en#v=onepage&q=Warbeck&f=false"YtuFg" Die gegenwärtige Werfassung ..., Riga 1789, August W. Hupel, lk 476</ref>, mis asus 12,5&nbsp;km (1,5 miili) Vana-Kastre piiskopilinnusest Emajõge mööda Peipsi poole, [[Emajõe Suursoo]] alguses. Algselt oli ta väike kindlustatud punkt, tõenäoliselt nelinurkne tornlinnus, mis hiljem ülejäänud hooneploki lisandudes jäi flankeerivaks lääne-loodetorniks. Kompleksi jõepoolne osa oli tugevatel palkparvedel, nagu enamus Tartu linnagi ja see oli ümbritsetud vallikraavidega. Lõpuks tulirelvade ajastul XVI sajandi algul püstitati linnuse kagu-idanurka vastu jõge ümmargune suurtükitorn. Ka oli lääne poole rajatud ilmselt enamjaolt puidust eellinnus, mis oli samuti vallikraavidega ümbritsetud. [[1342]] tegid venelased sõjaretke mööda Emajõge Tartu piiskopkonda. Et nad Uue-Kastret ei maininud, siis on tänapäeval arvatud, et linnust seal veel mingilgi kujul ei eksisteerinudki<ref>https://register.muinas.ee/public.php?menuID name=archivalmaterial&action=view&id=4396"mceP1" KRR, Uue-Kastre linnus, ajalooline õiend, lk 2–3</ref>. [[1392]] on linnust ürikuliselt esmamainitud, kui Hansa ametimeeste ja novgorodlaste vahelises lepingus on kirjeldatud tollitõkkepalke linnuse vastas Emajõel<ref>Bunge, Urkundenbuchname="v9pqz" III, ürik 1330</ref>.

Juba [[1281]] aastal on olemas olnud väike kabel [[Padise]]l, mille ehitasid tsistertslastest mungad [[Dünamünde]] kloostrist oma millalgi XIII sajandil soetatud maadele taanlase Põhja-Eestis<ref>Bunge, Urkundenbuchname="Dhbl5" III, jagu 475a</ref>. Tõenäoliselt vaadati juba siis ringi võimaliku uue kloostri asukoha suhtes. XIII sajandi lõpuks teravnesid omavahelised suhted Liivi ordu ja [[Riia peapiiskop]]i ning [[Riia]] linna vahel – põhjuseks ordu jõu ja võimu suur kasv ning hegemooniataotlused Vana-Liivimaal. Ordu oli [[1290]]. aastateks vallutanud paganatelt kristlastele kogu tollase Liivimaa (viimasena semgalid ja osad kurelased) ning taotles nüüd vaevale viidates ka juhtrolli konföderatsioonis. Ordu oli pidevalt laiendanud ka piiskopkondade arvelt oma maavaldusi ja survestas samuti Riia linna endale alluma. Ordu oli enda valdusse saanud millalgi XIII sajandi I poolel algselt Riia piiskopile kuulunud Bukulti veskilinnuse (hilisem [[Ādaži ordulinnus]]), viidates arvatavasti ammusele maadejaotusele piiskop Albertiga, mille järgi Koiva vasakkallas pidi jääma ordule. Ordu ihkas nüüd ilmselt laiendada oma maavaldusi strateegilistel eesmärkidel Koiva ja Väina jõgede vahel kuni Liivi laheni välja. Selleks tuli enda valdusse saada veel Väina suudmes asuv [[Dünamünde klooster]]. [[1260]]ndatel oli kloostri abt Wilhelm andnud Riia linnale lubaduse, et kloostri maad Väina suudmes müüakse vaid linnale. Siiski õnnestus ordul oma eesmärk saavutada ja XIII–XIV sajandi vahetusel klooster koos kõige täiega ära osta. Mis oli ka ilmselt üks [[1297]]–[[1330]] kestnud kodusõja põhjustest.

[[1282]] on kirjalikes allikates esmakordselt mainitud Järvamaa vanimat, [[Järva foogt]]ile Halthole alluvat [[Albu mõis]]at (''Alp''). See asus Tallinna–Paide maantee ääres ja seda on keskajal mitmeid kordi kasutatud nõupidamiskohana ja orduametnike võõrastemajana<ref>LUB, H.name="d15Sp" Hildebrand, Riia, Moskva 1884, nr 929</ref>. Kivist mõisahoone asus seal juba vähemalt XIV sajandil. [[1558]]. aastal Paidet piirama asudes valisid Vene väed selle vana foogtiresidentsi oma laagripaigaks, kuid põletasid hiljem maha. Mõisa keldriruumides avastati 2 põlengukihti<ref>http://mois.albu.ee/ Albuname="MP3l0" mõis</ref>. Mõisa härrastemaja asub väikse künka otsas [[Ambla jõgi|Ambla jõe]] ääres ja oli ilmselt välja ehitatud väikelinnusena. [[1998]]–[[2000]] toimunud restaureerimistööde käigus avastati keldritest ka keskaegseid müüriosi<ref>Ants Hein,name="jypSA" Albu, lisandeid ühe XVIII sajandi mõisamaja portreele, Kunst.ee 2004, nr 1, lk 82</ref>. Kui keskaegne põhiplaan ühtib praeguse härrastemaja asetusega siis jäid ka tollal seisnud ehitise nurgad põhiilmakaarte suundades. Keldrikorrusel asuvad silindervõlvi ja neljakandilistele piilaritele toetuvate ristservjoonvõlvidega arhailised ruumid.

[[1287]] pani sama Tartu piiskop Friedrich baltisaksa ajaloouurijate arvates aluse ka Valgast 20&nbsp;km kirdes asuvale [[Sangaste piiskopilinnus]]ele või kindlustatud lauamõisale. Linnus asus ühel künkal, mida kõigis suundades peale idanurga ümbritsesid järved.<ref>https://books.google.ee/books?id name=TKpKAAAAcAAJ&printsec=titlepage&hl=en#v=onepage&q=Sagnitz&f=false Die gegenwärtige Werfassung ..., Riga 1789, August W. Hupel, lk"1egUe" 480</ref> Kõrgendik moodustas peaaegu ruudukujulise, u 120&nbsp;m küljepikkustega tasase platoo, mille nurgad olid traditsiooniliselt põhiilmakaarte suundades.

[[1288]]. aastat peavad baltisaksa ajaloolased [[Rannu vasallilinnus]]e tekkimisajaks Võrtsjärve lähedale. Ehitajad peavad olema Dolenid, kuna terve see kihelkond oli 1224. aastal neile läänistatud.<ref>https://books.google.ee/books?id name=JUECAAAAYAAJ&printsec=frontcover&rview=1&redir_esc=y#v=onepage&q=Randen&f=false Hagemeisters Geschichte, lk"jfTyV" 13–14</ref> Ilmselt võis seal siis olla eestlaste vana puitlinnus. Liivi sõja ajaks oli välja ehitatud kastell, mis kasutas ka vallikraavide veekaitset.

[[1305]]. aastal, keset kodusõda, müüdi tsistertslaste poolt ordule maha Väina (Daugava) jõesuus asuv [[Dünamünde klooster]] (Daugavgriva, Väinasuu) koos kloostrimaadega selle ümbruses. Mungad ise kolisid [[Padise]]le, kus ilmselt oli selleks ajaks püstitatud juba puithoonestus. Kloostri ehituseks sinna pidi maa senjööri ehk Taani kuningaga olema juba mingi eelkokkulepe. Umbes [[1310]]. aasta paiku pidi algama algsete kivikindlustuste ehitamine. [[1317]]. aastaks saabus ka kuningas [[Erik VI Menved]]i lõplik lubakiri, kus muude tingimuste kõrval isegi linnuskloostri müüride paksus paika oli pandud<ref>Paul Johansen,name="0xRGl" Estlandliste, 774</ref> ja mille järgi tulevane [[Padise klooster]] ka maa kaitsesüsteemi pidi lülitatama.<ref>Armin Tuulse.name="wBVvO" Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 275</ref> Kloostrit ehitati ja laiendati järjepanu järgneva kahesaja aasta jooksul. Valminuna meenutas ta hoovis olevate ristikäikudega ordu konvendihoonet, millele lõpuks põhja poole värava kaitseks ka eeslinnus rajati.

[[Laiuse ordulinnus]] on ehitatud tõenäoliselt juba [[14. sajand]]i algul [[majalinnus]]ena või laiendatud [[tornlinnus]]ena ning asetses arvatavasti hilisema kastelli läänenurgas. Varsti ehitati tornlinnusele siis külge ka madal [[ringmüürkastell]], mis rajati [[kaarava]]dega [[vundament|vundamendile]].<ref>Kalvi Aluve,name="JG7a2" Eesti keskaegsed linnused, Tallinn, Valgus, 1993, lk 30–32</ref> Täisnurkse trapetsi kujuga ja nurkadega põhiilmakaarte suhtes paiknev linnus asetses ülejäänud maastiku suhtes madalal ja kasutas Laiuse oja pakutavat veekaitset.

Samuti on hiljemalt XIV sajandi algul asutatud tõenäoliselt eestlaste vana [[Tarvastu muinaslinnus]]e asukohale<ref>E. Laid,name="mXONg" Uusi andmeid Eesti muinaslinnadest, Ajalooline Ajakiri 1933, nr 1, lk 22</ref> ebakorrapärase [[trapetsoid]]i kujuline[[Tarvastu ordulinnus]], millel olid osaliselt küljed ja osaliselt nurgad põhiilmakaarte suundades. Linnus kujutas endast tänu vana linnamäe kujule eri ehitusstiilide segu; seda saaks määratleda kui osaliselt loodusega seotud vaba laagerkastelli tüüpi vesilinnust, mis kasutas ka kõrguskaitset ja millele hiljem lisati kirdeküljele veski turvamiseks võimas neljakandiline dansker. Veski paisutas üles [[Tarvastu jõgi|Tarvastu jõe]] vee võimsas vallikraavis, mis linnusemäge ümbritses<ref>Armin Tuulse.name="H1bHd" Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 246-247</ref>. [[1329]] ründasid linnust juba [[Leedu suurvürst]]i [[Gediminas]]e väed. Põletati maha linnuse kõrval olev asula ja kirik, samuti sai linnus kannatada. Linnus taastati, [[1410]]. aastast alates peatusid seal tihti ordumeistrid ja seda hakati pidulikumaks ja võimsamaks ümber ehitama – ruume võlvima ning samuti kõrgendati müüre, kuid ühtegi suurtükkidele mõeldud ümartorni ei püstitatud. Linnusest ida poole jäi ka pealinnusega ühel tasapinnal olev avar eeslinnuse platoo, kuid sinna kaitseehitiste püstitamisest pole midagi teada, seal seisab nüüd hilisemate mõisaomanike [[Mensenkampff]]ide matusekabel. [[1560]] vallitasid linnuse tormijooksuga Vene tsaari [[Ivan Julm]]a väed.

[[1311]]. aastal, ordumeister [[Gerhard von Jork]]i valitsusajal rajati väidetavalt Pärnu ordulinnuse konvendihoone ja esimene eeslinnus.<ref>Armin Tuulse.name="8lbQo" Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 134, Arndti andmetel</ref> Eeslinnuse vanimateks osaks peetakse selle väravaehitisi. Hiljem ehitati ümber Uus-Pärnu ala ka kivimüür ja teine eelkindlus, et kindlustada linna ja linnust.

[[1319]] on esmamainitud [[Triigi mõis (Kose)|Kõue-Triigi mõisat]], mis tollal kuulus Taani kuninga vasallille Gerhardus de Kouwele<ref>http://kau.ee/the-history/ Kõuename="EXMzy" mõis, ajalugu</ref>. Küla on mainitud juba [[1241]] aastal Taani hindamisraamatus. [[1379]] on mõis Lechtiste perekonna omand, [[1492]] müüs Arent Vietinghoff valduse Jürgen Brakelile. [[1524]] müüs Johann Soye selle edasi [[Dücker|Fredrick Dückerile]], kelle järglastelt pärandus see [[1573]] Wrangelite perekonnale. Liivi sõja ajal kuulus hauptmann Heinrich Dückerile. Milline perekond täpselt mõisa kindlustatud eluhooneks ehk [[Kõue vasallilinnus]]eks (''Kau'') välja ehitas, ei ole teada, kuid XIX sajandi lõpus loeti baltisaksa pärimuse järgi mõisamaja 300 aastaseks, ning et see "olevat olnud ehitatud kunagi kloostri müüridele"<ref>A. N.name="0IqJs" Haruzin, N. N. Haruzin, Materjalid Eestimaa kubermangu muististe tundmaõppimiseks, Moskva 1896, lk 7</ref>. Paljusid väikelinnuseid seostatakse kloostrite ja kloostrikultuuriga, kuna ilmselt mitmetel juhtudel palkasid vasallid munkasid omale linnuseid ehitama. Olid ju näiteks tsistertslased teada ehitusmeistrid. Linnuse keskaegne kehand hõlmab praeguse mõisahoone keldritest nende lääne- ja edelapoolse osa üldmõõtmetega 20*15&nbsp;m ja koosneb kahest ruumist, millest ühes on säilinud algne silindervõlvlagi. Üks kitsam hoonetiib on ulatunud ka 12&nbsp;m jagu lõuna poole. Hoonel on olnud kohati kuni 1,5&nbsp;m paksused paest ja lõhkumata maakividest müürid. Jälgi on ka keldris asunud hüpokaustahjust ja müüritreppidest, alles on seinanišše ja raidraamistusega aknake. Leitud raidkivide järgi võis ka esimesel korrusel mõni ruum olla kaetud roidvõlvidega<ref>V. Kadakas,name="HZJX5" Muinsuskaitse aastaraamat, Keskaegne maja Kõue-Triigi mõisa keldrites, Tallinn 2012, lk 20-21</ref>, kuna suur osa põhikorruse pakse müüre pärinevad keskaegsest majalinnusest<ref>http://www.mois.ee/harju/triigi.shtml Eestiname="lbbaJ" mõisaportaal</ref>. Linnus asetseb nurkadega põhiilmakaarte suundades. Mõisa peahoonest 50&nbsp;m lääne pool on tiigid ja kunagi voolas sealt läbi oja.

[[1322]]. aastast pärinevad esimesed kirjalikud allikad Võhandu jõe kaldal asuvast [[Tartu piiskop]]ile kuuluvast [[Kirumpää piiskopilinnus]]est, kui Leedu vürst Gediminas selle purustas. Linnus rajati Tartu piiskopkonna idapiiri kaitseks ajalooliselt tähtsa Tartu–Pihkva kauba- ja sõjatee äärde, kus viimane ületas Võhandu jõe kui olulisima loodusliku veetõkke. Tõenäoliselt oli see mingil kujul olemas juba 13. sajandi lõpul. Ajalookirjanduses kohtab ka viiteid sellele, nagu oleksid algse kindlustuse rajanud juba mõõgavennad Tartu piiskopkonna tollipunktiks ja idapiiri kaitseks.<ref>Christian Kelchiname="l0wlM" Liivimaa kroonika</ref> Algne linnus kujutas endast väikest tornlinnuselaadset kindlustatud maja. Hiljem on linnust mitu korda laiendatud – esmalt laiendati tornlinnust kabeliga, hiljem täiendati seda lisaehitustega, mis muutis selle ruudukujulise põhiplaaniga (küljepikkusega ligikaudu 45 meetrit) kastell-linnuseks.

[[1323]] on üles tähendatud [[Kiltsi vasallilinnus (Läänemaa)]] (Valgevälja) Haapsalu külje all [[Ridala kihelkond|Ridala kihelkonnas]] Valgevälja küla lähedal kui kolmele vennale Wittenfeldele kuulunud valdus. Algul nimetati mõisat ladina keeles ''Alba Curia''ks, hiljem saksa keeles ''Weissenfeld''iks<ref>http://www.mois.ee/laane/kiltsi.shtml Eestiname="5cZ69" mõisaportaal</ref>, linnus või kindlustatud elamu ehitati arvatavasti järgneva sajandi jooksul. Kui ühe [[Saare-Lääne piiskop]]i [[Jodokus Hoenstein]]i tüliasja lahendamise puhul [[1462]]. aastal mainiti ka Haapsalu lähedal olevat torni (''"up enem torne, na vor Hapsal belegen"''), siis on seda peetud samaseks Valgevälja linnusega<ref>LUB XII,name="WBdnu" Ph. Schwartz, A. von Bulmerincq, Riga-Moskau 1910, lk 94-95</ref>. Umbes [[1450]]–[[1549]] kuulus Herkelitele, seejärel [[Otto von Gilsen]]ile, kellelt on saanud ka nime. [[1532]] põletati linnus [[Saare-Lääne vaenus]]e aegu maha, kuid taastati seejärel Reinhold Herkeli võõrasisa Johann Brincke poolt, kes laiendas linnust veel elukorpuse võrra. Tõenäoliselt ei olnud tegemist siiski kuigi tugeva kindlusega ning see sai ka Liivi sõjas mitmeid purustusi. [[1630]]. aastaiks taastati [[Zöge]]de eestvõttel, hiljem täiendati mõisaansamblina veel ühekorruseliste tiibehitistega. Oli pärast II MS Nõukogude sõjaväe valduses ja põles [[1993]]. aastal<ref>Ants Hein,name="gz1Ex" Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk 63-65, ISBN 978-9949-38-861-5</ref>. Säilinud hoonekorpusest moodustab linnus selle keskmise kagupoolsema osa mõõtmetega 13*17 meetrit. Müürid on massiivsed ja 1,5&nbsp;m paksused. Linnus on olnud kolmekorruseline pluss lisaks keldrikorrus. Teise korruse kohal on maja lõunanurga juures säilinud ka danskeri kivikonsoolid. Silmaganähtavaid jälgi vallikraavidest pole, kuid hoone asub 3-4 meetri kõrgusel künkal<ref>Kalvi Aluve,name="IPUQo" Valgevälja kindluselamu, Kunstiteaduslikke uurimusi 9, Tallinn 1997, lk 20-29</ref>.

[[1340]]. aasta annavad baltisaksa ajaloouurijad [[Rõngu vasallilinnus]]e rajamisdaatumiks ja ehitajaks [[Gotthard von Tödwen]]i. Sellele suguvõsale kuulus linnus kuni Liivi sõjani.<ref>https://books.google.ee/books?id name=JUECAAAAYAAJ&printsec=frontcover&rview=1&redir_esc=y#v=onepage&q=Ringen&f=false"ygo4R" Hagemeisters Geschichte II, lk 99–100</ref> See oli Tartu piiskopkonna tähtsaim linnus feodaalriigi lääneosas ja kaitses tähtsat Viljandi, Valga ja Otepää poolt tulevate ja Tartusse ning Võrtsjärve äärsetesse läänepoolsetesse kihelkondadesse suunduvate teede risti. Linnuse olulisuse tõttu on arvatud, et selle ehitusel osalesid nõu ja jõuga ka piiskopid ise. Linnus vallutati venelaste poolt 1558 ja seejärel omakorda orduvägede poolt. [[1413]] on mainitud linnust ka Rooma paavsti ürikutes, kuna selle eenduvas väravatornis asus tähtis [[Püha Risti kabel]]. Poola kuningas [[Stephan Bathory]] läänistas Liivi sõja lõppedes [[1583]] linnuse [[Jesuiitide ordule]], kes selle rootslaste saabudes [[1625]] õhku lasid. Ehitusstiililt oli tegemist vabakujundusliku laagerkastelliga. Linnuse asukoht künkal näitab, et arvestati ka loodusliku kõrguskaitsega, kuid põhiplaani kuju ning müüri kaitsedetailide järgi otsustades ei arvestatud veel tulirelvadega.<ref>Armin Tuulse.name="m4LUP" Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 263–264</ref> Hiljem ehitati pealinnuse külge ka eeslinnus.

[[25. märts]]il [[1342]], [[Maarja kuulutamise päev]]al alustati teadaolevatel andmetel [[Vastseliina piiskopilinnus]]e ehitamist [[Tartu piiskopkond]]a [[Piusa jõgi|Piusa jõe]] ja [[Meeksi oja]] vahelisele kõrgele neemekünkale piirikindlustusena Venemaa vastu.<ref>[[Bartholomäus Hoeneke]],name="8ntz6" [[Sulev Vahtre]], ''[[Liivimaa noorem riimkroonika|Liivimaa noorem riimkroonika: (1315–1348)]]''. Tallinn: [[Eesti Riiklik Kirjastus]] 1960, lk 73.</ref> Siis pühitseti linnus [[neitsi Maarja]]le ja linnust hakati kutsuma tema auks ''Frouwenborch''iks või ''Frauenburg''iks. Alles hiljem hakkas linnuse nimena esinema ''Novum castrum'' ehk ''Neuhausen'' ('uus linnus'), mis võib-olla tuli kasutusele, eristamaks Vastseliinat vanemast Kirumpää piiskopilinnusest. Siit ka maakeelne Vastseliina ('uus linnus') ja venelaste ''Novõi gorodok'' ('uus linnus'). Kuigi linnuse sissepühitsemine peaks näitama, et linnus oli selleks ajaks esialgses etapis juba valmis ja ehitust alustati aastaid varem.

[[1343]]. aastast alates on andmeid ka [[Kursi ordulinnus]]est (''Talkhof''), kui seal orduaja lõpuni välja resideerusid nii komtuurid kui alguses ka [[Vaiga foogt]]id.<ref>Armin Tuulse.name="uHtBZ" Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 151</ref> XVI sajandist on teada komtuur [[Hermann von Ovelacker]]i kiri, kus märgitakse, et Kursi konvendis oli 14 liiget.<ref>Karl vonname="LwFOm" Löwis of Menar, Burgenlexikon 115, Preisi Riigiarhiiv, ordukirjad, VI:2</ref> Linnusest pole tõenäoliselt peale vundamentide midagi alles, kuna tema lõplikku asukohta pole suudetud lokaliseerida, ehkki arvatakse see asunud olevat Puurmani mõisas Pedja jõe paremkaldal.

Pärast 1343. aastat pandi ilmselt alus ka Läänemaal [[Matsalu laht|Matsalu lahe]] ääres asunud [[Lihula klooster|Lihula tsistertslaste nunnakloostrile]] kuulunud ja lauamõisa ning sadamakohana teotsenud [[Kloostrimõisa linnus]]ele (''Klosterhof'', ''Lewenbergh'')<ref>Armin Tuulse.name="mlCXj" Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 287</ref>, mis kujutas endast kivist majalinnusena väljaehitatud kindlustatud mõisahoonet. Sellele ja ehitusajale viitavad mitmed linnuselikud arhitektoonsed ehituselemendid<ref>Villem Raam,name="UoChX" Keskaegne ehituskunst Eestis ja tsistertslaste mungaordu, Tartu 1938, erakäsikiri</ref>. Samast ajast võivad pärineda ka kivist ringmüür ja tsistertslastele hädavajalikud kalatiigid. Puidust majandusmõis eksisteeris tõenäoliselt juba XIII sajandil, olles rajatud koos Lihula kloostriga<ref>http://www.mois.ee/laane/kloostri.shtml Eestiname="BbApe" mõisaportaal</ref>. Pärast nunnakloostri sulgemist läks majandusmõis Rootsi krooni kätte, panditi vahepeal Caspar von Tiesenhausenile, kuid kingiti ja kuulus seejärel [[1611]]–[[1829]] [[Derfelden]]itele. Hoone sai rängalt kannatada sõjategevuses XVI sajandi lõpust XVII sajandi keskpaigani, kuid taastati siis suuremana ja kahekorruselisena. [[1939]] aastast on varemeis. Kõige vanemaid 1,2–1,5&nbsp;m paksusi müürilõike võib leida hoone idatiivast, kus on näha ka müüritrepi olemasolu<ref name="Ants Hein 2016">Ants Hein, Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk 62-63, ISBN 978-9949-38-861-5</ref>. Hoone paiknes tagaküljega vastu kõrge järsaku serva [[Matsalu laht|Matsalu lahe]] poole.

Pärast seda kui Saaremaal oli ülestõus maha surutud, tuli saarlastel hakata karistuseks kahjusid hüvitama ja lõhutut taastama. Ordus otsustati sisemaal asuvast [[Pöide]] linnusekompleksist alles jätta ainult kirik, mis jäi kohalikuks kihelkonnakirikuks ja ehitada uude kohta mere äärde ja sadama lähedale [[Maasilinna ordulinnus]]e (''Soneburg''), kust oli hea jälgida ka laevaliiklust [[Väike väin|Väikeses väinas]]. Algse osaliselt puidust majalinnuse ehitust alustati juba meister Burchard von Dreilebeni ajal [[1345]]. aasta paiku, kuid täielikult kivist linnus ehitati välja meister [[Goswin von Herike]]se ametiajal<ref>Wartberge kroonika,name="EyFMk" lk 23</ref> 1345–[[1359]].

[[1348]] mainitakse [[Kiiu]] küla (''in villa Kyde'') ja [[1418]] mõisat, kui seal peeti nn seisustepäeva (Ständetag) istungit.<ref>https://register.muinas.ee/public.php?menuID name=archivalmaterial&action=view&id=4405"qJxLp" KRR, Kiiu tornlinnus, ajalooline ülevaade, lk 10.</ref> Paigast on teateid juba XIII sajandist.<ref>Paul Johansen,name="uTVaO" Estlandliste, lk 389, 434</ref> Võlvide, aknasilluste ja teiste arhitektooniliste detailide järgi otsustades pidi [[Kiiu vasallilinnus]]e (''Kyda'') torn eksisteerima vähemalt XIV sajandi lõpuks.<ref>Armin Tuulse.name="VHbSZ" Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 116</ref> XV sajandi algul kuulus mõis vendadele Claws ja Hannus Zoyele (hilisem Zoege). 1505–1517 kuulus mõis Hermen Lodele. Esimesel korrusel leiduvate laskeavade ja torni ümmarguse vormi järgi arvates on selle ehitus paigutatud [[1520]]. aastasse ja ehitajaks nimetatud [[Fabian von Tiesenhausen]]it. Kunstiajaloolase [[Villem Raam]]i uurimuse järgi näitab Tiesenhauseni ja Lode vahelises mõisa ostu-müügi lepingus linnusetorni mainimata jätmine selle puudumist. Ka peab ta linnuse ehitajateks ka Kiiu torni keskpärase ehituskvaliteedi tõttu [[Ojamaa]] (Gotlandi) tsistertslaste omanduses olnud Kolga kloostri munki, kes viimase likvideerimisel [[1519]] elatiseta jäid.<ref>https://register.muinas.ee/public.php?menuID name=archivalmaterial&action=view&id=4405"EdPJE" KRR, Kiiu tornlinnus, ajalooline ülevaade, lk 10–12</ref> Kiiu on kõige väiksem Eesti alal säilinud torn- ja majalinnustest ja kujutab endast veidi loperguse põhiplaaniga koonusjat torni, mille läbimõõt jalamilt 7,5-8,8 meetrit. Paekivist müüride paksus küündib 1. korrusel 1,8 meetrini, 3. korrusel aga ainult 1 meetrini. Oli algselt neljakorruseline, esimesel kahel korrusel on servjoonvõlvid. Sealtsamast voolas läbi oja ja linnus kasutas ilmselt ka veekaitset. [[1632]]. aastast on Kiiut kirjeldatud mahajäetu ja lagunenuna, hiljem see siiski remonditi ja kasutati kuni XX sajandi alguseni sepikojana.<ref name="ReferenceC">Ants Hein, Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk 33</ref>

[[1349]]. aastal rajas Liivi ordu meister [[Goswin von Herike]] [[Peipsi järv]]e ja Narva jõe veeteed kontrollima määratud [[Vasknarva ordulinnus]]e, mille pihkvalased aga hävitasid samal aastal toimunud sõjakäigu ajal. Ilmselt oli tegemist tornlinnusega.<ref>Armin Tuulse.name="vyyDd" Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 313</ref>

[[1355]] aastast alates algab kindlustatud [[Anija mõis]]a (''Hannijöggi'', hiljem ''Annia'') ajalugu. Sellel aastal on mainitud Anijast 2&nbsp;km idas Jägala jõe ääres olnud [[Pirsu mõis]]at ja veskit, mis läksid siis Johannes Slavesdorpilt rootsi päritolu rüütli Nicolaus Aboriansoni kätte. [[1402]] said need alad Soyede valduseks ja arvatakse, et just nemad viisid mingil põhjusel mõisasüdame [[Anija]]le üle<ref>https://anijamois.ee/ajalugu/ Anijaname="s68Hm" mõis, ajalugu</ref>. Mõisast on esimesed kirjalikud teated [[1482]]. aastast, mil see kuulus rüütel [[Hermann Zoege]]le<ref>http://www.mois.ee/harju/anija.shtml Eestiname="1Uikb" mõisaportaal, Anija</ref>. Nende aastate vahel ehitati sinna välja [[Anija vasallilinnus]]. [[Zoege]]de (Zöge) kätte jäi mõis kuni [[1671]]. aastani, mil selle ostis Liivimaa maamarssal kindralmajor [[Jakob Staël von Holstein]] (1628–1679). Pärast ostmist laskis uus omanik Anijale püstitada kahekorruselise kivist mõisa peahoone (häärberi), kuid juba siis, [[1683]]. aasta revisjoniaktis on seal märgitud ka vanema suurema kiviehitise varemete olemasolu. [[Staël von Holstein]]ide aadliperekonnaga jäi Anija seotuks järgmiseks 170 aastaks. Linnuse müüre sisaldab mõisa peahoone kelder ja kuni 1,35&nbsp;m paksusi loode-kagusuunalisi müüre ning kerishüpokausti jäänuseid<ref>Ants Hein,name="kUMT7" Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk 27</ref> avastati ka häärberi loodeküljel olevalt u 80*80&nbsp;m suuruselt õuelt. Müüride kulgemine ning häärberi ja õue asend võivad viidata linnusekompleksi nurkade asetsemisele põhiilmakaarte suundades.

Nii nagu Maasilinn Saaremaa ordu aladel, nii hakati uut linnust Saare-Lääne piiskopkonna tarbeks ja esmajoones kaitseks põliselanike rünnakute eest rajama [[Kuressaare|Kuressaarde]]. Seni olid kohalikku kaitseülesannet täitnud Saaremaa kindluskirikud, nüüd aeti kõikjalt ümbertkaudu saarlased kokku [[Kuressaare piiskopilinnus]]t (''Arensburg'') ehitama. [[1381]]. aastaks pidid linnuse kirde- ja kagutiivad koos tornidega valmis olema, sest siin surmasid toomkapiitli liikmed ühe järjekordse piiskopivaenuse ajal piiskop [[Heinrich III]], visates ta alla Pika Hermanni torni kõrval olevasse "hundiauku". Mitmete arhitektide ja kultuuriajaloolaste arvates olid esimesed ja varajasemad ehitised linnuses põhjanurga kaitsetorn ''Sturvolt'' ja paari korruse kõrguses sellega külgnev osa loodetiivast koos õue ning seda piirava ringmüüriga. Arvatavasti ordusõbraliku ja ordust eeskuju võtva piiskopi [[Winrich von Kniprode]] ametiajal [[1383]]–[[1412]] viidi Kuressaares linnuse konvendihoone ehitus lõpule. Kuigi mitte päris ordureeglite järgi tehtud, on linnuses siiski tunda tugevat ordu ehituskunsti mõju, ning see oli ehitatud hästi viimistletud suurtest tahutud dolomiidiplokkidest. XV sajandi alguseks rajati ka võimas 625 meetri pikkune ja 7 meetri kõrgune eelringmüür. Nagu ordualal kujunes [[Võnnu ordulinnus]] konvendihoone arengu lõpp- ja tipparenduseks, nii oli seda Kuressaare linnus ka Vana-Liivimaa piiskoplike feodaalriikide aladel.<ref>Armin Tuulse.name="5TdPA" Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 211–221</ref> Linnuse nurgad olid suunatud põhiilmakaartesse NS-WO.

[[1361]]. aastat loevad baltisaksa ajaloolased [[Kavilda vasallilinnus]]e (''Kawelecht'') rajamisdaatumiks ordumeister [[Arnold von Vietinghoff]]i korraldusel<ref>https://books.google.ee/books?id name=TKpKAAAAcAAJ&printsec=titlepage&hl=en#v=snippet&q=Cawelecht&f=false"HP3iV" Die gegenwärtige Verfassung der Rigischen und der Revalschen…, August W. Hupel, Riga 1789, lk 471</ref>, "et kaitsta piiskopkonna piire" ilmselt siis põhja poolt lähtuvast ohust. Alles 15 aastat tagasi oli raskustega maha surutud Jüriöö ülestõus. Linnuse ehitamist võisid mõjutada kindlasti sisepoliitilised olud, [[1362]] korraldas Vietinghoff Tartus ordu nõupidamise, millel osalesid piiskopid, linnakodanikud, rüütlid ja sõjasulased kogu Vana-Liivimaalt. Seal süüdistas meister Tartu piiskoppi [[Johannes I Fünfhausen]]it (Viffhusen) enda vastu vaenu õhutamises ja salakaebustes ordu kohta Euroopa kuningatele ja vürstidele, samuti ordu mittetoetamises ajal, kui tema ja ordu pidasid rasket võitlust Leedu vastu. Meister käis peaaegu kogu oma ametiaja Leedus sõjaretkedel. Tartu piiskop vastas, et temal on ordu suhtes ainult lojaalne hoiak, mida küll alati ei mõisteta ja lubas anda ordule abivägesid võitluseks leedulaste vastu. Hiljem aga kaebas siiski ordu ja maameister Arnoldi peale paavst [[Urbanus V]]. Linnus oli ehitatud [[Puhja kihelkond]]a (Kavilda), Tiesenhausenite maadele ja läks hiljem selle vasalliperekonna omandusse. Ka vasallid tegid Vana-Liivimaal sageli orduga koostööd just oma senjööride vastu, millised nende eesmärgid siis ka polnud. Teistel andmetel alustas linnuse ehitust Lätis asuva [[Berzaune vasallilinnus]]e omanik Bartholomeus von Tiesenhausen juba [[1354]] aastal<ref>https://books.google.nl/books?id name=t8FLaOlB6UoC&pg=PA276&dq=Fierenhof&hl=et&sa=X&ved=0ahUKEwift7GQrtDhAhUDb1AKHbXpBW8Q6AEIJzAA#v=onepage&q=Kirchspiel%20Cawelecht&f=false"Q4y0m" Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands, L von Stryk, lk 10</ref>. Kindlamaid teateid linnusest on [[1495]]. aastast, kui Bartholomäos von Tiesenhausen müüs linnuse, mõisa ja lähedal oleva Sova veski oma sugulasele Fromholdile. Kastellilaadne torniga ja ligi 1,5&nbsp;m paksuste müüridega linnus asetses kõrgel künkal Kavilda ürgoru lääneserval ja selle tornist pidi olema avar vaade suurte kauguste taha. [[1582]] aastal märgitakse, et linnus on peaaegu täielikult purustatud, XVIII sajandi lõpuks olid linnusemüürid peaaegu täielikult laiali kantud [[Kavilda mõis]]a majandushoonete püstitamiseks <ref>https://register.muinas.ee/public.php?menuID name=archivalmaterial&action=view&id=4399"9MdeW" KRR, Kavilda linnus, ajalooline ülevaade</ref>.

1361 on samuti esmamainitud [[Haljala kihelkond|Haljala kihelkonnas]] asuvat ja Lodedele kuuluvat [[Võle mõis]]at, mis läks sel aastal Hinricus Wacke omandusse. Baltisaks ajaloolaste teateil oli see välja ehitatud [[Võle vasallilinnus]]ena (''Wolljel'')<ref>Andreas vonname="FDx6z" Löwis of Menar. Über die Entstehung, lk 309</ref> [[1481]] pärandus uuesti Lodedele, vahetas seejärel omanikke ja müüdi [[1544]] Otto Dönhoffile, kelle pärijate käes oli see ka Liivi sõja ajal. Praeguseks on hoonest järel madal rusuküngas<ref>Ants Hein,name="6m5Mw" Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk 80, ISBN 978-9949-38-861-5</ref>.

[[1370]]. aastatesse dateeritakse ka [[Vao vasallilinnus]]e (''Wack'') tekkimine, kuna selle lähedale jääva [[Väike-Maarja kirik|Väike-Maarja kihelkonnakiriku]] pilastripiilarid ja pilastribaas on samasugused nagu Vao tornlinnuse keldri omad ja eeldatakse, et üks meister ehitas mõlemad hooned enam-vähem ühel ajaperioodil.<ref>Paul Johansen,name="my3z1" Estlandliste, 920 ff, Familie von Wacke; Taube I, 97 ff</ref> Teistel andmetel võlviti Väike-Maarja kirik alles [[1497]], mille järgi ka [[Vao]] torn peaks pärinema XV sajandi lõpust<ref>Leonid Arbusow,name="ToscO" Die Einführung der Reformation in Liv-, Est- und Kurland, Leipzig, Riga 1919-1921, lk 46</ref>. [[1442]] on esmakordselt teateid mõisast kui perekond Wackede omandusest<ref>Valdo Praust,name="J4tvX" Eesti mõisaportaal, Vao mõis</ref>. [[1511]] on omanikena mainitud Wedweseid, kelle käes püsis see [[1623]] aastani. Kindlalt võib öelda, tornlinnus on rajatud 14. sajandi lõpus või 15. sajandi alguses Wackede aadlisuguvõsa poolt [[Põltsamaa jõgi|Põltsamaa jõe]] lõunapoolsele kaldanõlvale. Ruudukujulise põhiplaaniga neljakorruselise tornehitise igal korrusel on üks ruum. Esimene ehk keldrikorrus on maa all ning seal hoiti toitu ja muud moona. Sissepääs keldrisse peaukse kõrvalt on ilmselt hilisema päritoluga. Kaks alumist korrust on võlvlagedega. Ruudu küljepikkused on enam-vähem võrdsed 9,6–10,1&nbsp;m, kõrgus keldripõrandast karniisini 13,1&nbsp;m. Seinte paksus on allkorrusel on 1,3–2,4&nbsp;m, ülakorrusel umbes 1&nbsp;m. Linnus oli rajatud kaitseehitisena, seda on näha kõrgest sissepääsust ja idaküljel paiknevast ja riivpalgiga suletavast ukseavast. Algse päritoluga ukseava küljepõskedes on näha hästisäilinud riivpalgi avad. Sissepääs linnuse teisele korrusele võis olla kerge ülestõstetava sillaga, mis ohu korral üles tõsteti. Samuti on riivpalgi ja luukidega olnud suletavad ka trellitatud aknaavad teisel korrusel. Linnuse teine korrus oli ettenähtud tööde tegemiseks ja eelkorruseks kolmandale korrusele. Kolmas korrus oli põhiliselt elukorrus. Loodenurgas paiknes kamin, põhjakülje aknanišis aknaavaga lavatoorium ning dansker. Dansker oli varustatud laskepiludega. Lavatooriumi olemasolu viitab sellele, et seal peeti koduseid jumalateenistusi. Neljas korrus oli põhiliselt kaitsekorrus. Igas küljes on kolm klaasimata ja trellideta ava. Laskeavade taga oli kaitsekäik. Kõikide korruste vahel on vaatepiludega trepikäik. Hävinud on Vao linnuse maapealse ringmüürid ja vallikraavid.

[[1371]] või [[1372]] on esmamainitud Harku mõisat, mis oli põlise orduametkonna keskusena välja ehitatud kivist väikelinnuseks. Mõningatel andmetel on [[Harku]] ordumõisat mainitud juba [[1347]], kohe pärast [[Jüriöö ülestõus]]u<ref>KRR, Harkuname="HdJpT" linnus, ajalooline õiend, KRPI, Tallinn 1983, lk 2</ref>. Nimi arvatakse tulenevat soome sõnast "harkko", mis tähendavat kivipanka<ref>Paul Johansen,name="YFQYD" Die Estlandliste des Liber Census Daniae, Kopenhagen-Reval 1933, lk 283</ref>. Endise Rävala maakonna territooriumil oli ordul 3 mõisat: peale Harku veel Saku ja Keila mõis. [[Keila kihelkond|Keila kihelkonnas]] asuvas [[Harku vasallilinnus]]es (''Hark'') resideerus [[Tallinn]]a [[Toompea ordulinnus]]e asekomtuur. [[1543]] oli mõis vasalli kasutuses. [[1558]] panditi Harku [[Järva foogt]]ile [[Berend von Schmerten]]ile. Paik asub otsejoones 11&nbsp;km kaugusel Tallinna vanalinnast, Harku külas, Harku-Laagri maantee ja Mõisajärve vahel, kuid linnuse asukoht on lokaliseerimata. Võimalik, et linnus asetses hilisema peahoone kohal, hoone soklikorrusel on servjoonvõlvid ja tagakülje rõdu all kummaline kangialune. [[1710]] on märgitud mingi varasema hoone kohale ehitatud uue peahoone II korrust valmisehitamata kujul<ref>KRR, Harkuname="Plfgv" mõis, KRPI ajalooline õiend, Tallinn 1980, lk 22</ref>. Huvipakkuvad on ka mõisa pargis olev suur maakelder ja mõisa paekivist suur piirdemüür ehisliku jalgväravatorniga. Ka Harku keskuses Pika ja Klubi tänava ristis ning Keila jõest 30&nbsp;m ida pool asetsevat paekivivaret peetakse vasallilinnuse asukohaks. Sealne oletatav linnuseala on ruudukujuline ja küljepikkustega 30*30 meetrit, ning selle nurgad asetsevad põhiilmakaarte suundades. Kastelli meenutavas kinnise siseõuega muld- ja rusukehandis on selle kirdeküljel ja idanurgal ligi 20&nbsp;m ulatuses 3 võlvitud ruumi<ref>KRR, Harkuname="sE1x9" linnuse säilmed, XV sajand, kinnismälestis nr 2695, 2017 a.</ref> välisseinapaksusega u 1,5 meetrit<ref>Ants Hein,name="jiZms" Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk 28</ref>. Võimalik, et ümber Tallinna paiknes keskajal väikestest vasallilinnustest n-ö eelhoiatuskaitsesüsteem, mille üks läänepoolne otspunkt Harku oligi.

[[1378]] (või 1383)<ref>Ants Hein,name="wMPKN" Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk 72, ISBN 978-9949-38-861-5</ref> on välja antud läänikiri [[Gilsen]]ite (Gilsa) perekonnale ja oletatakse, et siis pandi alus ka [[Kiltsi vasallilinnus]]e (''Ass'') kindlusehitisele,<ref>H. Pirang,name="Z7m9l" Das Baltische Herrenhaus I, Riga 1926, lk 60; Gilsa 143 ff</ref> mis asetseb u 3&nbsp;km Vaost lõunas ja moodustab koos viimase ning Porkuni piiskopilinnusega piirkonnas (Järva ja Viru maakondade piiril) väikese kaitseehitiste grupi. Ehitis kujutas endast ruudukujulist majalinnust, millele kagunurka püstitati tugevduseks ümmargune flankeeriv 2,5&nbsp;m paksuste müüridega torn tulirelvadele. Linnus sai ka kasutada lääneküljel voolava [[Vorsti jõgi|Vorsti jõe]] ja allikate tõttu osalist veekaitset. Baltisaksa ajaloolased on ka kirjutanud, et algne kindlustatud läänilinnus ehitati ordumeister [[Bodo von Hohenbach]]i ([[Halt]]) ajal 1292/1293<ref>J. G.name="feQBL" Arndt, Der Liefländischen Cronic XI, Halle 1753, lk 339</ref> ja läänistati siis välja Assenite vasallisuguvõsale. Vastav märge olla olnud ka [[Kiltsi mõis]]a vana lossi sissepääsu kohal – ''Gebaut anno 1292 und renovirt anno 1790''<ref>Virumaa, Maakonnaname="MvNwc" minevikku ja olevikku kajastav koguteos. Koostanud Ernst Rosenberg. Viru Maavalitsuse väljaanne 1924, Rakvere</ref>. Kuigi Stensby lepingu järgi oli ordule Järvamaal linnuste ehitamine keelatud, siis ilmselt väiksemate kindlustatud lauamõisate või vasallide elumajade kohta leping ei laienenud ja pärast Jüriöö ülestõusu ning Põhja-Eesti müümist ordule muutus see lepe üldse kehtetuks. [[1466]] mainitakse Kiltsit, kui Wrangellidele kuuluvat mõisat (''hoff tho Asze''), mis asub Väike-Maarja (''Nyenkerken'' – 'uue kiriku') kihelkonnas. Viimaste valduses oli see veel [[1514]], [[1522]] olid peremehed jälle Gilsenid. [[1555]] aasta linnustenimekirjas on leidnud mainimist, kui Gilsenite "päruslinnus" - ''Asse, arx Gilsiorum haereditaria''<ref>C. E.name="hYh7z" von Napiersky, Verzeichnis der Schlösser, lk 144</ref>. [[1558]], kui linnuse juures peeti lahing ordumeeste ja vene röövsalkade vahel, organiseeris siin tõhusat vastupanu linnuseomanik [[Robert von Gilsen]]. Majalinnusel ei olnud siseõue ja venelastel õnnestus vaatamata püssitulele saagiks saada linnuse juures olevad aadlike hobused. [[1588]] pärandus Üxküllidele, kes võtsid vahepeal varemetes seisnud hoone XVII sajandi keskpaigaks uuesti kasutusele<ref>Ants Hein,name="LTp3v" Kiltsi mõis, Kiltsi 2011</ref>. [[1600]] Kiltsit enam linnuste registris ei mainita<ref>https://register.muinas.ee/ftp/DIGI_2013/pdf/eraT-0-76_001_0002198.pdf KRRname="IU5pm" Kiltsi linnus, Vabariiklik Restaureerimisvalitsus, ajalooline õiend, 1975, lk 2-6</ref>. [[1782]] oli [[Hupel]]i andmetel säilinud linnusest veel märkimisväärseid varemeid 2 ümar- ja 2 nelinurkse torni näol, mis paiknesid otsaviiludega majalinnuse müürinurkades. [[1784]], kui alustati mõisahoone ümberehitust, avastati linnusevaremete kagunurgast väike võlvkelder, milles olid Liivi sõja ajal sinna varjunud või sinna suletud naiste ja laste luukered<ref>E. P.name="2GPOZ" Körber, Vaterländische Merkwürdigkeiten I, 1802, lk 15-16</ref>. [[2001]]–[[2009]] arheoloog T. Jonuksi tehtud uuringule tulemusel saab eristada majalinnusel 3 ehitusetappi: arvatavasti XIV sajandi lõpust pärinev põhja-lõunasuunaline võlvitud idaosa mõõtmetega 16*7,5 meetrit ja müüripaksusega kuni 2,2 meetrit, edasi XV sajandisse jääv lääne poole laiendatud 20*16 meetri suurune juurdeehitus koos osaliselt võlvitud keldrite ja hüpokaustahjuga ja lõpuks XVI sajandi algul lisati linnuse kirde- ja kagunurka ümmargused tornid<ref>T.Jonuks, Kiltsiname="v4Jhk" mõisas 2001, 2004, 2008 ja 2009 a. toimunud arheoloogiliste uuringute aruanded, Rakvere, Tartu</ref>. Kogu linnuse pindalaks tuleks siis 27,5*16 meetrit pluss ümartornide pindala.

Aastatest [[1383]]–[[1419]], ehitusalti Saare-Lääne piiskopi [[Winrich von Kniprode]] valitsusajast pärineb praeguseni allesolev [[Koluvere piiskopilinnus]]e (''Lode'') hoonestus, mis kujutab endast traditsioonilist vesilinnust. Esialgu oli Koluvere ilmselt nelinurkne tornlinnus, külgede pikkusega 9,2 meetrit. Põhikorruse mõigasroietega võlvlagi lubas oletada torni olemasolu juba XIII sajandi lõpust. Juba XIV sajandi algul võidi alustada torni juurde algselt laagerkastellina alustatud ja hiljem konvendihoone tüüpi linnuseks kujunenud kaitserajatise ehitust, mille kagutiivas asusid refektoorium ja kabel, põhjatiivas eluruumid. Edelatiib ei ole säilinud. Konvendihoone siseõue ümbritses ristikäik. Nelinurkse hoonekompleksi küljepikkused olid 42×45 meetrit. Linnus asus ülespaisutatud [[Liivi jõgi|Liivi jõe]] [[Koluvere järv]]e saarel, millele oli kaitsevõime suurendamiseks lisaks kaevatud vallikraavid. Soisele pinnasele ehitatud linnusehoonete vundamentide alla olid palkidest parved. Esmakordselt märgiti Koluvere linnust (''Schlosse Lode'') kirjalikult aastal [[1427]]. Koluvere linnus oli [[1439]]. aastast alates üks Saare-Lääne piiskoppide residentslinnus<ref>Armin Tuulse.name="YEukz" Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 255-258</ref>. Ühtlasi oli Koluvere Läänemaa stiftifoogti asupaik, kes juhtis piiskopkonna läänistamata maade ilmalikku haldust (majandamist). Koluvere linnus oli üks neist linnustest, kus asusid piiskopi sõjasulased (palgasõdurid). [[1449]]. aasta veebruaris vallutas Liivi ordu ühe järjekordse piiskopkonna vaenuse ajal pärast pikemat piiramist Koluvere<ref>https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:333592/292954/page/38 DIGAR,name="6roVX" Läänemaa muuseumi toimetised XX, 2017, lk 36</ref>. [[1496]]. aastal mainiti dokumentides esmakordselt Koluvere mõisa. Pärast 1541. aastat ehitati värava kaitseks Liivi jõe poolsesse nurka ümmargune suurtükitorn. Nelinurkse linnuse nurgad on suunatud põhiilmakaarte poole.

[[1389]] on esmamainitud [[Kullamaa kihelkond|Kullamaa kihelkonnas]] asuvat [[Liivi mõis]]at (''Parmel''), mis läks sel aastal Bartholomeus Tiesenhauseni käest vahetuskaubana Lätist tulnud Hincke Livele, kes pidas Väina jõe ääres Tolka mõisat. Lievenid on baltisaksa suguvõsa, mis olevat saanud alguse liivlaste vanema Kaupo enda pojapoeg Nicolasest. Mõis on üks vanimaid piirkonnas ja [[1396]] ostis Hincke sinna juurde veel lisaks kolm küla. Selle perekonna kätte jäi valdus 300 aastaks.<ref>https://sites.google.com/site/osiliensis/moisad/moisad-laeaenemaal/liivi-mois Osilia,name="6Y6fF" Liivi mõis</ref> Liivi mõis oli juba [[1696]] a. ümberehituse ajal olnud väga vana kivihoone<ref>A. N.name="fL5UX" Haruzin, N. N. Haruzin, Materjalid Eestimaa kubermangu muististe tundmaõppimiseks, Moskva 1896, lk 10</ref>, mis tõenäoliselt oli välja ehitatud vasallilinnusena. Mõisahoonest leitud vanal gooti stiilis portaalikivil on Lievenite 7 tähega ja liiliaõiega vapp<ref>Veljo Ranniku,name="4pfLe" Eesti NSV mõisate esialgne ülevaade, Haapsalu rajoon, I köide, Tallinn 1978, lk 68, käsikiri</ref>. Keskaegse linnuse täpset asukohta ei ole lokaliseeritud, XIX sajandil ehitatud puidust peahoone on tänapäevaks hävinud. Alles on kivist tiibhoone, mis võib sisaldada linnusemüüre<ref>http://www.mois.ee/laane/liivi.shtml Mõisaportaal,name="dqesL" Liivi mõis</ref>

Umbes [[1400]]. aasta paiku on Berndt [[Kudesel]]lile kuulunud Angerja mõis, milline viimase poolt siis ilmselt [[Angerja vasallilinnus]]eks (''Angern'') ümber ehitati. Mõisat ennast on esmamainitud [[1424]]. Arvatavasti pantis Kudesel selle Saksa ordule, kes omas linnust [[1451]]–[[1455]] ja müüs selle siis edasi [[Bruno Wetberg]]ile (Wetberch, Witberge), kes oli olnud Taani kuninga [[Christian I]] juures ordu saadikuks. Nime olevat mõis saanud selle veelgi varasema omaniku, oletatava eesti päritolu vasalli Hinrich van Angerni järgi. Wetbergidele jäi valdus [[1594]]. aastani. Angerja linnus kujutas endast Angerja oja jõeharu kaldakünkal seisvat paksude 2&nbsp;m seintega majalinnust, mis oli sarnaselt Järve vasallilinnusega Virumaal jaotatud vaheseinaga kaheks ja millele XVI sajandi algul idaküljele väike eeshoov või hoonelaiendus juurde lisati.<ref>Armin Tuulse.name="YO0Ke" Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 121–122</ref> Linnus põletati maha juba tõenäoliselt Liivi sõja algul, samuti oli seal [[1622]] suur tulekahju, mille süütas nõidumises kahtlustatav teenijatüdruk<ref>R. Winkler,name="EpJGH" Über Hexenprozesse in Estland, Baltische Monatschrift, Band 67, 1909, lk 325-326</ref>. Ilmselt ei jõutud suurt hoonet enam taastada, XVII sajandi lõpul ja [[1702]] märgiti seda juba varemetes olevana<ref>Ants Hein,name="Bo20O" Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk 87-89, ISBN 978-9949-38-861-5</ref>. Korrapärase ristküliku kujuline ja 18,1*13,6&nbsp;m põhiplaaniga linnusehoone oli ehitatud paest ja maakividest, sellel oli vähemalt 2 korrust ja keldrikorrus, ning 8&nbsp;m pikkune juurdeehitus kaguküljel<ref>Villem Raam,name="5BJNA" Angerja vasallilinnus, Lühike ajalooline õiend ja uurimis-restaureerimistööde ülesanded, Tallinn 1967</ref>. Linnusele omaselt ümbritses hoonet põhjakirdest ja idakagust ka vallikraav, teistel külgedel oli looduslik jõesäng. Hoone asetses nurkadega põhiilmakaarte suundades nihkega vastupäeva.

[[1405]] on teadaolevalt esmamainitud [[Uexküll]]idele kuulunud [[Antsla vasallilinnus]]t (''Anzen''), mis siis oli veel mõis. Hilisem linnus asetses pärastise nimega [[Vana-Antsla mõis]]a peahoone kohal 100*200&nbsp;m suurusel poolsaarel Vastsekivi oja põhjakaldal, tuginedes ülespaisutatud tiigi 3 küljest pakutavale veekaitsele.<ref>http://www.mois.ee/voru/vanaantsla.shtml Mõisaportaal<name="PlbTY" /ref> Ida poolt pidi olema läbi kaevatud vallikraav. Linnusest 700&nbsp;m põhja pool voolas ka Antsla jõgi. [[1419]] on mainitud mõisat, kui vennad Otto ja Bertram Uexküll selle pärisid. Oletatakse ka, et oma "ürgses vormis" valmis algne linnus [[1484]]. aastaks, kui suri [[Peter Uexküll]], kes aitas ehitada ka [[Tartu toomkirik]]ut.<ref>M. vonname="QyjAe" Taube, Die von Uxkull II, Berlin, 1930–36, lk 64</ref> Linnuse suuremad ehitised paiknesid arvatavasti hilisema mõisa peahoone kohal poolsaare põhjaküljel vastu Antsla jõge. [[1588]], Poola ajal olevat Võnnu kastellaan ja Tartu ökonoom Schenking seda linnust tugevdanud ja selle ümber vallid ja kraavid lasknud kaevata.<ref>https://books.google.ee/books?id name=JUECAAAAYAAJ&printsec=frontcover&rview=1&redir_esc=y#v=onepage&q&f=false"NIsgh" Hagemeisters Geschichte, II osa, lk 81</ref> Võimalik, et linnust Liivi sõja ajal üldse ei põletatudki, vaid see hävitati [[Poola-Rootsi sõda]]des 1602. aastal või täielikult veelgi hiljem XVII sajandi lõpuks.

[[1406]]. aastast pärinevad vanimad teated [[Laiuse ordulinnus]]e (''Lais'') kohta, aastatel [[1416]] ja [[1417]] mainitakse "Laiuse linnusekrahvi"<ref>Karl vonname="KHckk" Löwis of Menar, Burgenlexikon, lk 75, sama ka Kõpp lk 20–21</ref> ning [[1423]]. aastal ordumeister [[Siegfried Lander von Sponheim]]i eestvõttel tehtud suuremahulisi ehitustöid,<ref name="mois.ee">http://www.mois.ee/tartu/laiuse.shtml Eesti mõisaportaal</ref> mille käigus laiendati ja paksendati kastelli ringmüüri ning varustati linnus loode-, kirde- ja kagunurgal tulirelvadele kohandatud ümartornidega.<ref>Kalvi Aluve,name="S8Wrr" Eesti keskaegsed linnused, Tallinn, Valgus, 1993, lk 31</ref> Orduriigi kirdeosas asunud Laiuse ordulinnus kujutas endast olulise maantee teetõkkelinnust. Laiuse kandist läbi läinud tee ühendas [[Tartu]]–[[Jõhvi]] ja [[Tallinn]]a–Tartu maanteed ning mööda seda teed pääses idapoolsele [[Virumaa]]le ja sealt edasi [[Venemaa]]le.<ref name="mois.ee" /> [[15. sajand]]i esimesel poolel ettevõetud põhjalikud ümberehitustööd johtusid suuresti teravnevate suhete tõttu ordu ja [[Tartu piiskopkond|Tartu piiskopkonna]] vahel. Viimase aktiveerunud ehitustegevus linnustes oli selgelt suunatud eelkõige ordu vastu.<ref>Armin Tuulse.name="2AsVn" Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 292–295</ref> Orduaegse haldusjaotuse järgi jäi Laiuse linnus [[Viljandi komtuurkond]]a ja talitses [[Kursi linnus]]e abilinnusena.<ref name="mois.ee" />

Tõenäoliselt XV sajandi alguses asutati Liivi ordu poolt [[Maasilinna foogtkond]]a Hiiumaale väike [[Valipe vasallilinnus]] (''Wallipae, Valip'') ehk [[Valipe mõis]], mida on kutsutud ka Vallipääks. Ei ole teada, kas seal elas orduametnik, või kohapealne sõltumatu vasall (''Landsknecht''). Linnus asus Kagu-Hiiumaal orduvalduste ja Saare-Lääne piiskopkonna piiri lähedal ja peaaegu mere ääres ning võis kaitsta ka sadamakohta.<ref>Kalvi Aluve.name="6hpU7" Eesti keskaegsed linnused. Tallinn: Valgus, 1993. Lk 57.</ref> Vallipäält möödus lähedalt ka nn Muhu ülesõit ehk talitee üle Väinamere jää, mis ühendas meres üle laidudeketi kulgedes Maasilinna Hiiumaaga.<ref>KRR, Valipename="uf7oB" (Vallipää) kindlustatud elamu. Väliuurimiste aruanne. Tallinn, 1974, lk 2</ref> Mõisana (kivist kindlustatud mõisamaja) on seda mainitud nii [[1529]]. kui ka [[1544]]. aastal (''der hoff tho Wallipe''), kusjuures omandiõigus kuulus Joachim Hessele ja tema sugulastele<ref>Paul Johansen,name="9OR0p" Analecta estonica, Ajalooline Ajakiri, 1930, lk 212</ref>. 1564 on ehitist iseloomustatud kui "ilusat kivimaja", mille omanik Andreas Koffin oli põgenenud Saaremaale. [[1576]]. ja [[1579]]. aasta talvel ründasid Vene väed linnust, vahepealsel ajal [[1578]]–[[1579]] kindlustasid rootslased seda (''Wallipä slott, Jürgensburg'') hoolega. Ilmselt elas seal ka Rootsi Hiiumaa foogt. [[1585]] viidi foogtkonna keskus [[Suuremõisa mõis]]asse ja linnuse tähtsus kahanes kiiresti. [[1624]] muudeti see krahv [[Jakob de la Gardie]] otsusel Suuremõisa karjamõisaks, jäi kasutusest välja ja pöördus varemeteks, mida siis ehitusmaterjaliks lammutati<ref>Ants Hein,name="HkGvm" Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk 44-46</ref>. Tegemist oli ida-läänesuunalise 27*18,5&nbsp;m suuruse hoonega, mille müüride paksus küündis 1,2–1,4 meetrini, keldrisse viis trepikäik<ref>J. Tamm,name="wifBS" Vallipää vasall-linnuse 1974. aasta väliuurimiste aruanne, Tallinn 1974</ref>. Linnus paiknes mereäärsel künkal, Kagust piiras seda laht ja edelast tiik.

[[1412]]. aasta paiku arvatakse baltisaksa ajaloouurijate andmetel olevat ehitataud [[Kuimetsa linnus]] (''Kuimetz''), mis kujutas endast kivist 3-korruselist tornlinnust, mille kahte ülanurka kaunistasid väikesed konsooltornid. [[1345]] aastal esmamainitud majandusmõisa omanik oli [[Tallinna Püha Miikaeli klooster|Tallinna Püha Mihkli tsistertslaste nunnaklooster]]. Linnus purustati Liivi sõjas 1574. aastal. Samas oli veel 1820ndatel tornilinnus täies kõrguses püsti. Tollal linnusest tehtud joonis on säilinud. Tänapäeval on linnusest alles vaid esimene korrus. Rusukünka alla mattununa meenutab ta keldriehitist, olles samas tänapäeval keldrina ka kasutusel<ref>http://www.mois.ee/harju/kuimetsa.shtml Eestiname="GdOJz" mõisaportaal</ref>.

[[1420]]<ref>http://www.mois.ee/laane/haimre.shtml Mõisaportaal,name="jjTZU" Haimre mõis</ref> või [[1426]] on esmakordselt mainitud [[Haimre mõis|Haimre piiskopimõisat]]. Pärast [[1385]]. aastat, piiskop [[Winrich von Kniprode]] ajal sai piiskopkonna stiftifoogtiks tema tädipoeg, rüütel ja hilisem suurmaaomanik [[Wilhelm I Fahrensbach]]. Mõjuvõimu kasvades "ärastas" viimane omale võimalikult palju mõisaid [[Märjamaa kihelkond|Märjamaa kihelkonnas]] ja mujalgi ning ei andnud hiljem enam uuele piiskopile lääni tagasi. Haimre kujunes Fahrensbachide peamõisaks ja ehitati baltisaksa ajaloolaste andmetel välja [[Haimre vasallilinnus]]e (''Heimar'') või kindlustatud mõisahoonena (''festes haus'')<ref>Paul Johansen,name="1mrGR" Siedlungsgeschichte der Deutschen, lk 128 järel</ref>. Ka XIX sajandi inventarinimestik mainib [[1770]]. aastatel ehitatud uue peahoone rajamist vanadele keskaegsetele vundamentidele. Kuigi [[1563]] võeti mõis Diedrich Fahrensbachi käest reetmise tõttu ära jäi mõis perekonna teiste liikmete kätte kuni XVII sajandi alguseni<ref>Ants Hein,name="WmYrA" Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk 90, ISBN 978-9949-38-861-5</ref>. ([[1551]] sündis Haimres ka tulevane kuulus väepealik Jürgen Fahrensbach, kes jõudis Liivi sõjas olla kõigi võitlevate osapoolte teenistuses.) [[1905]] aasta suure mässu ajal põletati Haimre mõis maha ja praeguseks on suurest hoonest alles jäänud väheldased varemed kuni I korruse kõrguseni<ref>http://marjamaa.kovtp.ee/en/haimre-mois Märjamaaname="8vHfK" vald, Haimre mõis</ref>.

[[1427]]–[[1442]] ehitas Liivi ordu samale kohale taas üles eelmisel sajandil venelaste purustatud Vasknarva linnuse (''Neuschloss''). Meister [[Cisse von dem Rutenberg]]i ajal telliti Tallinnast "uue torni ehituseks "Peipsisuule" (''Peyghbarmunde'')" Narva jõe algusse meister kohale. Vana torniase laiendati suureks 3,6&nbsp;m paksuste müüridega majalinnuseks, millele sajandi II poolel lisati tugevduseks tulirelvadele mõeldud 2 flankeeriva diagonaalis asetseva ümartorniga ringmüür.<ref>Armin Tuulse.name="o7k9v" Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 313; Karl von Löwis of Menar, Burgenlexikon, Neuschloss, lk 174–175</ref>

Ilmselt juba [[1429]] on olemas olnud vana ''[[Alempois]]''i kihelkonna maadele, [[Pärnu jõgi|Pärnu jõest]] 100&nbsp;m kagu poole jäänud [[Türi-Alliku mõis|Türi-Alliku ordumõis]] (''Oldenkul'', ''Allenkulle''), mis kuulus siis Viljandi komtuurkonna alla. [[1560]] liideti see majandusüksus [[Järva foogtkond|Järva foogtkonnaga]] ja järgmisel aastal põletasid venelased selle Liivi sõja käigus maha. [[1614]] läänistati valdus Reinhold von Buxhövdenile, [[1754]]. aastast alates kuulus mõis üle saja aasta von Rosenitele. [[1758]] valmis uus praeguseni allesolev, kuid II MS järel ümberehitatud härrastemaja, milles kasutati ilmselt ära vana keskaegse kiviehitise müüre<ref name="ReferenceD">Ants Hein, Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk 54, ISBN 978-9949-38-861-5</ref>. Baltisaksa uurijad on seda iseloomustanud kui kivilinnust<ref>J. G.name="IvQ7r" Arndt, Der Liefländische Chronik II, lk 338</ref>.

[[1430]]. aastatel (teistel andmetel on esmamainitud 1443)<ref>Valdo Praust,name="uSpCs" Eesti mõisaportaal, Malla mõis</ref> tekkis [[Viru-Nigula kihelkond]]a [[Mahu sadam]]a lähedale iseseisev [[Malla mõis]]. Ilmselt pärast seda, kui sealsed maad olid läinud Conrad Üxkülli käest Frederick Wrangellile. Siis ehitati kivist peahoone välja [[Malla vasallilinnus]]ena (''Malla''). [[1490]]. aastate alguses läks Taubede kätte, [[1513]] müüdi edasi Jacop van deme Löwenwoldele, kelle pärijate käes oli see veel Liivi sõja ajalgi. Sõjas sai hoone kannatada, kuid taastati feldmarssal Gustav Horni poolt [[1630]]. aastate algul. [[1651]]–[[1654]] ehitati samasse kõrvale uus kivist mõisahoone. Mõlemad hooned olid pärast [[Põhjasõda]] varemetes, [[1770]] ehitati uuema kivielamu varemete asemele uus mõisahoone, kuid vana väike vasallilinnus lammutati ehitusmaterjaliks<ref>Ants Hein,name="A5l5B" Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk 76-77, ISBN 978-9949-38-861-5</ref>. Kohta kutsuti rahvasuus "Malla kloostri asemeks" ja XIX sajandi lõpus leiti sealt mehe pead kujutav raidkivi<ref>J. Jung,name="gu6Tx" Muinasajateadus III, lk 133</ref>.

[[1433]]. aastal müüdi [[Kegel]]ite poolt [[Keila jõgi|Keila jõe]] saarele asutatud [[Keila vasallilinnus]] (''Kegel'') ja mõis Liivi ordule, kuid arvatakse, et linnus ehitati juba XIV sajandi lõpus mõjutatuna ilmselt ka Jüriöö ülestõusu sündmustest. Linnusest sai ordule oluline tugipunkt Põhja-Eestis, kuna siin resideerus ka [[Tallinna komtuur]]. [[1241]]. aasta [[Taani hindamisraamat]]us on 10 adramaa suurune Keila küla (''Keikæl'') olnud läänistatud (''Tammæ'') suguvõsale. Nende järeltulijateks peetaksegi allikates esmakordselt [[1312]]. aastal esinevaid Kegeleid, kes [[1350]]. aasta paiku rajasid hilisema linnuse kohale kindlustatud mõisahoone. Esimese ehitise müürid jooksid järgnevatega võrreldes nurga all ja hoone oli linnusega suhtes päripäeva nihkes. Sellest perioodist pärineb ka hüpokaustahi hilisema linnuse eeskoja all. [[1385]] lahkuvad Kegelid [[Kuramaa]]le ja mõis läheb Kallede perekonnale. Algab teine ehitusperiood, kus püstitatakse avara suletud esikuga (Diele) 2-korruseline hoone. 1433 müüs [[Arndt Kalle]] mõisa 16 000 Riia marga eest Liivi ordule, kes selle väikelinnuseks ümber ehitab: paksendati edelaküljel majalinnuse müüre, ümbritseti hoov kaitsetaraga, mille idanurka kaevati kaev; kompleksi läänenurka püstitati tulirelvadele ümartorn<ref>http://www.hmk.ee/wp-content/uploads/2013/04/linnusevoldik_est.pdf Harjumaaname="VgAX9" muuseum, linnusevoldik, 2013</ref>. Väljaehitatuna kujutas ta endast ristkülikukujulist, ligikaudu 15*25&nbsp;m küljepikkusega edela-kirdesuunalist kivist torn- või majalinnust<ref>http://www.mois.ee/harju/keila.shtml Eestiname="FJp5o" mõisaportaal, Keila mõis</ref>, mille nurgad asetsesid põhiilmakaarte suundades. [[1559]] pantis ordumeister [[Wilhelm von Fürstenberg]] Keila ordumõisa Tallinna raele. [[1560]] põletasid Vene väed selle maha, [[1561]]. aasta oktoobris annab juunikuus kuningas Erik XIV truudust vandunud [[Tallinna magistraat]] linnuse Rootsi kroonile üle. Viimane remondib selle ära, kuid jaanuaris [[1575]] saab linnus uuesti venelaste rünnakus kannatada<ref>Razrjadnaja kniganame="wvlE2" 1474-1598, redigeerinud V. I. Buganova, Moskva 1966, lk 256</ref>. Ilmselt kahjustused remonditakse, [[1599]] nimetatakse seda jälle linnuseks – ''castell zu Keigell''<ref>https://register.muinas.ee/ftp/DIGI_2013/pdf/eraT-0-76_001_0010641.pdf KRPI,name="6ri1z" Keila mõis, ajalooline õiend, lk 6</ref>. [[1694]]. aasta inventariseerimisakti järgi oli kivihoone korras ja seal leidus kümmekond ruumi<ref>Ants Hein,name="v8PJm" Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk 30</ref>. Keskaegne väikelinnus sai tugevasti kannatada Põhjasõja käigus u [[1710]] ning jäeti täielikult maha [[1750]]. aastatel.<ref>http://www.hmk.ee/kulastusinfo/keila-joesaar/keskaegne-linnus/ Harjumaaname="p9cpV" muuseum, keskaegne linnus</ref> [[1976]]. aastal taasavastati linnusevaremed kohalike koduloolaste poolt. Elutorni müüripaksus küündis 1,8&nbsp;m, ümartorni läbimõõt 8 meetrini, majalinnuse edelakülg oli arvatavasti rekonstrueeritud tornlinnuseks mõõtmetega 12*12 meetrit<ref>Kalvi Aluve, Eesti keskaegsed linnused, Tallinn name="ValgusjOJA7" 1993, lk 45</ref>.

Samal 1443 aastal on esmakordselt mainitud ka Claes Mekesi nimel olevat [[Kunda mõis]]at, mis keskajal oli välja ehitatud kolmekordse paekivist tornlinnusena - [[Kunda vasallilinnus]]ena (''Kunda''). Mõis on ise veelgi vanem ja saanud nime [[Gundis]]te järgi, kellele see oli läänistatud<ref>http://www.mois.ee/viru/kunda.shtml Eestiname="erFrd" mõisaportaal, Kunda mõis</ref>. [[1484]] aastast kuni Liivi sõjani kuulus Hinrick Tödwenile. [[1581]] läänistati Rakvere vallutamisel osalenud Arvid Henriksson Tawastile, kuid võeti [[1599]] kroonule tagasi. [[1618]] müüdi mõis Tallinna kaupmehele Johann Müllerile. [[1635]] sattus [[Kunda]] lähedal laevaõnnetusse sakslaste-taanlaste Venemaale ja Pärsiasse reisiv saatkond, kes peatusid mõisas ja kelle hulgas olev geograaf [[Adam Olearius]] valmistas Kundast gravüüri, millel ka linnust on kujutatud<ref>Adam Olearius,name="isB1Z" Offt begehrte Beschreibung Der Newen Orientalischen Reise, Schleswig 1647, lk 67</ref>. [[1644]]. ja Vene-Rootsi sõja ajal [[1658]]. aastal põles mõis maha, kuid taastati Müllerite poolt kiiresti. [[1680]]. aastatel on peahoonet kirjeldatud kui osaliselt kellerdatud kahekorruselist kivikatusega paekivist ehitist üldmõõtmetega u 22,5*14,5 meetrit. Hoones oli kümmekond ruumi, sealhulgas paeplaatidest põrandaga eeskoda, müürikäik, üks võlvitud ruum ja suur saal. Teine korrus oli ümbritsetud puitrõduga ja majalinnuse küljel oli dansker<ref>RGADA-Rossiiskij gosudarstvennõiname="RacgW" arhiv drevnih aktov, fond 274, n.1, säilik 1614, lk 353-356</ref>. [[1780]]. aastatel valmis vana hoone asukohast 210&nbsp;m edelas uus härrastemaja, ilmselt lammutati vana linnus ehitusmaterjaliks. Uut ehituskivi tohtis XVIII sajandi keskel vedada vaid Peterburi linna ehituseks ja ilmselt ka seetõttu vedasid mõisnikud võimalusel vanu ehitisi ja varemeid laiali.

[[1449]] on [[Läänemaa]]l [[Mihkli kihelkond|Mihkli kihelkonnas]] olnud olemas [[Koonga mõis]], mis oli Saare-Lääne piiskopi majandusmõis. Koonga oli suur mõis paljude hoonete ja üle 400 taluga ning sarnanes suure aleviga, mille keskel oli väike piiskopiloss. Koonga ametkonna administraatori alla kuulusid ulatuslikud piirkonnad kuni Tõstamaani välja. Mõis oli välja ehitatud [[Koonga piiskopilinnus]]ena (''Kokenkau'')<ref>Ants Hein,name="le6mD" Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk 82-83, ISBN 978-9949-38-861-5</ref>. [[1523]] aastast alates leidub mitmeid teateid piiskopi peatumisest Koongal. [[1560]] põletati mõis Liivi sõja ajal talupoegade poolt maha. [[1577]] on seda mainitud kui linnust (''arx'')<ref>Maciej Strubyczius,name="Jr0Ia" Livoniae ducatus, lk 672, 676</ref>. [[1624]] on kirjeldatud Koonga mõisasüdames üht vana keldriga kivihoonet (''altte steinere Gebewde'')<ref>Das Pernauername="hP7xO" Land, 1624, lk 13</ref>. [[1636]] aastal arvatakse olevat ehitatud praegune mõisahoone krahv Thurni poolt. [[1680]] aasta rootsi revisjoni kaardil on märgitud suur ristkülikukujuline kiviehitis, mille ühel küljel on ümartorn. Veel [[1790]] aastal on krahv L. A. Mellini Pärnu kreisi kaardil tähistatud [[Koonga]] kohal linnusevaremeid<ref>Ludwig Augustname="nYkQh" Graf Mellin, Atlas von Liefland, Riga, Leipzig 1798, Nr VIII: Der Pernausche Kreis</ref>. Linnuse täpne paiknemine on praeguseks kindlaks tegemata.

Arvatakse, et vahemikus [[1459]]–[[1465]] on ehitatud Muhumaa vastu Läänemaale Suure väina äärde [[Virtsu vasallilinnus]] (''Werder''). Esimesena mainitud aastal oli seal mõis (''uppem Werder in eynem hoff'') ning viimasel aastal jagati Saare-Lääne piiskopi vasalli Konrad Uexkülli pärandust, sealhulgas Virtsu linnust (''dat slot up deme Werder''). Ehituslooliste andmete põhjal on Virtsu linnuse ehitusperioodiks määratud [[1430]].–[[1460]]. aastad, kusjuures linnus oli kohe alguses tulirelvadele määratud ja ehitati ühekorraga. Virtsu linnuse rajamist saab seostada aastatel [[1420]]–1460 olnud konfliktide ajajärguga Saare-Lääne piiskopkonnas<ref>https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:333592/292954/page/37 XXname="WXYXu" Läänemaa muuseumi toimetised, Millal rajati ja purustati Virtsu linnus, Madis Maasing, lk 34</ref>. 1478 sai Virtsu omanikuks Antsla lääniisand Peter Üxküll, [[1480]]. aastatel sai Wolmar Üxküll kõigi Saare-Lääne ja Tartu piiskopkonna Üxküllide läänide valitsejaks, [[1509]] langes päranduse jagamisel Virtsu ja Paadrema poeg [[Peter von Üxküll]]ile<ref>Hansen, Dername="sjcEZ" Geschlecht, lk 66-68, 146-154; Taube, Die von Üxküll, Teil 2, lk 106-109</ref>. [[1527]] oli Peteril konflikt Rootsi kuninga [[Gustav I Vasa]]ga, kuna Taani admirali [[Søren Norby]] kaaperlaev röövis [[Virtsu sadam]]a juures Rootsi kaubalaeva ja kuningas süüdistas linnuse valdajat kokkumängus mereröövlitega.

[[1467]] mainitakse esmakordselt Raplast läänes Vigala jõe ääres asuvat ja sellal [[Dietrich I Kalffi]] käsutuses olevat [[Kuusiku mõis]]at<ref>Die Estlandlistename="5JwfY" des Liber Census Daniae (LCD), Paul Johansen, Kopenhagen – Reval 1933, lk 363</ref>, mis maavaldusena vasallide Zaghede (Saaghe) omanduses eksisteeris küll juba vähemalt XIV sajandi I poolel. Mõisas oli ka tornlinnus – [[Kuusiku vasallilinnus]] (''Saage''), mis oli alles veel ka pärast II MS. [[1484]]. aastal läks valdus Soiedelt (Zögedelt) üle Wrangelite perekonnale, kelle omanduses püsis see 1710. aastani. Tornlinnus oli keldriga ja vähemalt 2-korruseline ristkülikukujuline u 14*10&nbsp;m põhiplaqaniga ehitis<ref>Ants Hein,name="Y5juZ" Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk 95-96, ISBN 978-9949-38-861-5</ref>.

[[1471]]. aastat loetakse [[Toolse ordulinnus]]e (''Tolsburg'', algul ''Vredeborch'') ehitusajaks. Toolse on Eesti põhjapoolseim ja noorim keskaegne ordulinnus, mille rajas ordumeister [[Johann Wolthus von Herse]]. Kants pidi kaitsma sealset Toolse sadamat mereröövlite rüüsteretkede eest. Toolse ordulinnus oli ka Toolse foogtkonna keskus ja Toolse foogti residents. Algselt rajati kolmekorruseline majalinnus ja torn, mis hiljem moodustasid kantsi läänepoolsema otsa.<ref>Armin Tuulse.name="LdufM" Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 314</ref> 1980. aastate arheoloogiliste väliuuringutega tehti kindlaks, et linnusel on vähemalt kolm põhilist ehitusjärku, ning et läänepoolse majalinnuse osa võib olla ehitatud juba XV sajandi algul, keskmine osa koos torniga rajati juurde Herse ajal sajandi viimasel veerandil ja kolmas kõige idapoolsem suure hooviga osa koos loodenurga ümara suurtükitorniga alles XVI sajandi algul<ref>https://register.muinas.ee/ftp/DIGI_2013/pdf/eraT-0-76_001_0011716.pdf KRPIname="qDY6s" linnuste uurimisaruanne, Tallinn 1985, lk 23</ref>.

[[1474]]. aastaks on olemas olnud [[Kiviloo piiskopilinnus]] (''Fegefeuer''-"puhastustuli"), mis oli Tallinna piiskoppide käsutuses suveresidentsina ja lauamõisana. [[1326]]. aastal Jägala jõe ääres [[Kaunissaare]]s asutatud Tallinna piiskopi residents viidi [[1413]]. aastal Jõelähtme jõe äärde Kiviloole<ref>Bunge, Urkundenbuchname="KcMlo" VII, 39; VIII, 897; IX, 890</ref>, mida on esmakordselt mõisana mainitud [[1322]]<ref>Åbo Domkyrkasname="2op8e" Svartbook Nr. 30, (''Registrum ecclesise Aboensis'') med tilläg ur Skoklosters Codex Aboensis i Tryck utgiven af Finlande Statsarkiv genom R. Hansen, Helsingfors 1890</ref>. Ehitama hakati linnust sajandi keskpaigast, sajandi viimasel veerandil lisati poolümar suurtükirondeel. [[1482]] aastat mainib ehitusajana kroonik [[Moritz Brandis]], kes oli XVI sajandi lõpus Tallinnas rüütelkonna sekretär ja kohtunik<ref>Moritz Brandis,name="OT2AE" Chronik oder älteste Liefländische Geschichte und Collectanea, Riga und Leipzig: Eduard Frantzen 1842</ref>, kuid ilmselt oli siis tegemist mingi ehitusetapi lõpu või algusega, samuti on aktiivsema ehitajana mainitud piiskop Simon von der Borchi. Kiviloo oli L-kujuline väikelinnus, mille 50×85 ruutmeetri suurune maa-ala oli vallikraaviga piiratud, ning mille ida- ja põhjaküljel võimaldas lisaveekaitset ka Jõelähtme jõele ülespaisutatud veskitiik. Sellel paiknes kahekorruseline pae- ja maakivist linnus, mille põhjanurgas kõrgus ümar suurtükitorn (suunaga kirdesse) ja kogu kirdetiiva lõunakülje võttis enda alla saal. Nende vahele jäi muid ruume, võlvitud mantelkorsten-köök teiste hulgas. Linnuse ülejäänud küljed olid piiratud puitehitistega<ref>Armin Tuulse.name="vwohi" Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 316-317</ref>. Linnusekavatise nurgad olid orienteeritud põhiilmakaarte suundades nihkega päripäeva. Liivi sõjas ründasid Vene väed 12. septembril [[1560]] Kiviloo linnust, mida kaitses 11 sakslast. Linnus vallutati ja põletati maha, kuid vähemalt kivihoone seati uuesti korda. Linnus leidis edaspidi kasutamist mõisahoonena, kuigi sai ka sõdades kannatada. Veel [[1750]]. aastatel oli see loss suhteliselt terve ja vähemalt torni osas ka täiesti elamiskõlbulik, kuid ilmselt ei jõudnud mõisaomanikud [[Nieroth]]id suurt kivihoonet korras hoida, viimane jäi tühjaks ja hakkas lagunema. XVIII sajandi algusest on ta varemetes<ref>KRR, Kivilooname="9zeC1" linnus, ajalooline õiend, lk 8-9</ref>.

1477–[[1479]] rajati põliste [[Viru]] ja [[Järva]] maakondade piiril asetseva [[Porkuni järv]]e kõrgete kallastega saarele Tallinna piiskopi [[Simon von der Borch]]i valitsusajal piiskoppidele antud lauamõisa alale [[Porkuni piiskopilinnus]] (''Borkholm''). Von der Borchi järgi sai koht ka oma nime (Borchholm-Borchi saar). Ehitusstiililt oli tegemist ebakorrapärase nelinurga moodustanud edasiarendatud ja täiendatud laagerkastelliga, mille nurkades asusid suurtükitornid. Ka siin jäid ruudusarnase linnuse põhiplaanil nurgad NS-WO suundades. Tõenäoliselt pole linnust piiranud ringmüüri ja torne rajatud kogu nende kõrguses siiski üheaegselt, vaid pikema perioodi vältel, kuid linnuse ehituse läbiviimises pidi olema tugev ordu abi. 1477 sai Simon Tallinna piiskopiks, 1479 üritas ta oma nõo, tolleaegse Liivi ordu maameistri [[Bernhard von der Borch]]i toetusel ja ordu kandidaadina saada [[Riia peapiiskop]]iks, kuid paavst kinnitas vastaspoole kandidaadi.<ref>Armin Tuulse.name="zARSM" Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 302–304</ref>

[[1477]]. aastat on oletatud ka Ädise külla<ref>Eesti kaartname="Qwssp" vallapiiridega, 1:200000, Eesti Geodeetide Ühingu 1942 a. väljaanne</ref> tornlinnuse [[Edise vasallilinnus]] (''Etz'') ehitamise ajaks.<ref>J. C.name="xhPid" Bunge, Urkundenbuch VI, 144</ref> Sellal kuulus see koos juba XIII sajandil läänistatud maadega [[Taube]]de suguvõsale ja ehitati XVI sajandi keskpaigaks nii tugevaks välja, et seda mainiti Renneri kroonika järgi tähtsuselt kolmanda linnusena [[Alutaguse]]l. Edise oli suur vasallilinnus, mille laskeavad, aknasillused ja portaal meenutasid [[Tallinn]]a XV sajandi portaaliarhitektuuri.<ref>Armin Tuulse.name="7xqcd" Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 118</ref> Tegemist oli linnuse läänenurgas asuva torn- ja ruudukujulise majalinnuse kombinatsiooniga, mille nurgad asetusid NS-WO ilmakaartesse kerge nihkega päripäeva. [[1555]] on seda mainitud Taubede päruslinnusena (''arx Taubiorum haereditaria''), mis jäi nende kätte XVIII sajandi alguseni. [[1558]] langes reetmise tõttu vastupanuta vene vägede kätte kuid jäi enamvähem terveks. Linnus langes kasutusest välja pärast [[1777]] aastat, kui samasse kõrvale hakati ehitama uut härrastemaja. XIX sajandi alguseks oli linnusest järel 18*13&nbsp;m põhiplaaniga vare, mille kirdenurgas seisis u 10*8&nbsp;m põhiplaaniga paksude müüridega neljakandiline ja kolme põhikorrusega torn, mis oli ehitatud paest ja maakividest. [[1950]]. aastatel lammutati see "korrastustööde" käigus, kui "väheväärtuslik"<ref>Ants Hein,name="HSSuA" Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk 47-49</ref>.

[[1478]]. aasta 6. novembril [[Tallinna piiskop]]i Simon von der Borchi ja [[Padise kloostri abt]]i Erdmanni vahel koostatud ürikus on esmakordselt räägitud [[Kasti vasallilinnus]]est (''Alt-Kasty''), kui [[Hinrich von Brabecke]] läänist ja et talle on välja läänistatud pool linnusest (''hoff tho Khaste medt dem haluenn slothe'')<ref>Bunge, F. G.; Toll, R. name="Est- und Livländische BriefladeVeBXD", Band I. Reval, 1856, lk 137</ref>. Kuid ilmselt ulatub selle linnuse ajalugu tagasi palju varasemasse aega juba XIV sajandi II pooles. Tegelikult on Kasti olnud algselt pikka aega piiskopilinnus, millest hiljem alles pool vasallidele välja läänistati. Linnuse tekkes on oma osa ilmselt nii Jüriöö ülestõusul kui ka sõjakate vasallide piiskoppide vastasel tegevusel, samuti oli tal kindel asukoht Vigala ja Velise linnusega Saare-Lääne piiskopkonna idapoolses ühtses kaitseliinis. Algselt on ehitatud ilmselt tornlinnus, mille külge erineva nurga alt hiljem liitusid majalinnuse hoonetiivad. Mõisa peahoone keskel on torni müüritis praegugi väljaloetav. [[1560]] aasta septembris põletasid venelased [[Vana-Pärnu]]st tulles maha terve rea taanlaste hertsogile Magnusele kuuluval [[Läänemaa]]l asuvaid linnusmõisaid, sealhulgas Kasti<ref>Johann Renner,name="8rvFt" Liivimaa ajalugu</ref>.

[[1485]] on mainitud (''slot huss unde hoffe to Podwess'')<ref>Eesti Ajalooarhiiv,name="KTYC9" f 2069, n 2, s 691</ref> Virumaa põhjarannikul asuvat [[Kalvi vasallilinnus]]t (''Pöddes'', vene ''gorodok Potušin'').<ref>Karl vonname="OuO9V" Löwis of Menar, Estlands Burgen, lk 155</ref> Pindalalt oli ta suurim Virumaa vasallilinnustest – 586 m², kuid suhteliselt õhukese müüriga ja kuulus [[Lode]]de perekonnale. Ilmselt on tegemist olnud väikese torniga varustatud 30*27&nbsp;m laagerkastelliga, millel on üks külg olnud hoonestatud ja mis arvatavasti alles XVII sajandil on klausuurilaadselt välja ehitatud.<ref>A. W.name="bt2vF" Hupel, Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland III, Riga 1782, lk 477</ref> Vanim linnuseosa hõlmab kompleksist edelapoolse veerandiku, linnusel on olnud ka 12*8&nbsp;m suurune sisehoov, säilinud on laskeavasid ja põhjaküljel ühe poolümara torni osi<ref>Ants Hein,name="uX89L" Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk 53, ISBN 978-9949-38-861-5</ref>. [[1512]]. aastast kuni [[1580]]. aastate lõpuni oli linnus Dietrich Kalffi valduses, kellelt sai ka oma praeguse nime. Augustis [[1558]] vallutati see vene vägede poolt ühes Toolse linnusega. Linnus asetses külgedega põhiilmakaarte suundades.

[[1494]] on esmamainitud Saare-Lääne piiskopkonna idapiiril Märjamaa kihelkonnas olnud Vaimõisa mõisat, mille keskus oli ilmselt samuti välja ehitatud [[Vaimõisa vasallilinnus]]ena (''Waddemois'') ja kuulus [[Hans Fahrensbach]]ile.<ref>http://www.mois.ee/laane/vaimoisa.shtml Eestiname="0kz2t" mõisaportaal</ref> Arvatakse, et mõis rajati ajavahemikus 1398–1421 Saare-Lääne piiskopkonna foogti [[Wilhelm I Fahrensbach]]i poolt, kes tollal paljud Märjamaa kihelkonna piiskopimõisad oma kätte haaras ja neid hiljem enam järgnevatele piiskoppidele tagasi anda ei tahtnud.<ref>http://www.vaimoisa.ee/?id name=1413"y3bjr" Vaimõisa mõis</ref> Juhul, kui see piiskopivaldusena varemgi eksisteeris, võib mõis olla rajatud juba XIII sajandil, kui on mainitud küla.<ref>Paul Johansen,name="oIQc9" Die Estlandliste des Liber Census Daniae, Kopenhagen-Reval, 1933, lk 247</ref> Linnusemüüritist on säilinud tõenäoliselt peahoone keldrivundamentides, tegemist peaks olema olnud torn- või majalinnusega, hoone seinad asetsevad põhiilmakaarte suundades ja lõuna-kaguküljel on tiik.

[[1497]]. aastal on mainitud [[Järve mõis]]a, mis siis kuulus Lodede perekonnale ja kandis Türbsalu nime.<ref>Paul Johansen,name="Yj3BR" Estlandliste, lk 625</ref> [[1508]]. aastaks oli sinna püstitatud [[Järve vasallilinnus]] (''Türbsal''), mis oli läinud siis juba [[Payküll]]ide suguvõsale ja mis jäi nende kätte [[1808]] aastani. Tegemist oli torn- ja majalinnuse vahepealse kaitseehituse vormiga, millele hiljem põhjakülge ehitati veel enamjaolt puidust majandushoonetest koosnev kastellilaadne eeshoov (eeslinnus). Ka siinse pealinnuse joonvõlvivormid viitavad XV sajandile.<ref>Armin Tuulse.name="FUq0B" Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 119</ref> Umbes samal ajal ehitati Ädisest 1&nbsp;km ida poole Jõhvi kihelkonnakirik, mis on samuti tuntud kaitseehitisena ja pidas Liivi sõjas vastu ka moskoviitide piiramisele. Kindlustatud mõisahoone püsis härrastemajana kasutuses veel XX sajandi algulgi, ent läks siis 1920. aastal põlema. Tegemist on massiivse paekiviehitisega mõõtudega 17,5*12,7&nbsp;m, mille välismüüride paksus küündis 1,7–2 meetrini. Mõlemad korrused on ristvõlvidega. Kirdenurgal on olnud ka ümartorn<ref>Ants Hein,name="xzmv5" Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk 49</ref>. Linnuse küljed on põhiilmakaarte suundades.

[[1498]] on esimest korda kirjutatud [[Jõesse mõis]]ast (''Jesse'', Jõesoo) [[Martna kihelkond|Martna kihelkonnas]], mille vennad Claus ja Heinrich Goldingid olid pärinud oma isalt. [[1503]] sattus abielu kaudu Tödvenitele ja [[1572]] samamoodi Sutlema Johann Maydellile, [[1596]] aastast kuni XVII sajandi keskpaigani oli Üxküllide valduses. [[1867]] muudeti see [[Ridala kihelkond|Ridala kihelkonnas]] asuva [[Võnnu mõis]]a kõrvalmõisaks<ref name="Ants Hein 2016" />. XX sajandi algul olid Jõessel olemas veel keskaegse kindlustatud mõisamaja varemed, milles olid olemas osalises kasutuses ristvõlvidega keldriruumid ning püsti seisid veel ka gootipäraste akendega lõuna ja idapoolsed seinad<ref name="Adolf Richter 1913">Adolf Richter, Baltische Verkehrs- und Adressbücher, III köide: Estland, Riga 1913, lk 478</ref>. [[1973]]. aasta mõõtmiste järgi oli tegemist peaaegu ruudukujulise 20*22&nbsp;m põhiplaaniga ehitisega, mis oli laotud maakividest ja paeplaatidest ning mille müürid olid kuni 1,5&nbsp;m paksud. Müüride siseküljel oli näha seinanišše. Varemete edelanurgas (lõunanurgas?) paiknes 10*9&nbsp;m küljepikkustega kelder, mille võlve on toetanud tüse keskpiilar. Oletatavasti võis olla tegu torni asukohaga. Nii läänest, põhjast kui ka idast on hoonet piiranud vallikraav, mille kulgu saab veel tänapäevalgi aimata<ref>Udo Hermann,name="V5cLv" Ajalooline uurimus, lk 42</ref>. Mõisast lääne pool voolab Tabra oja, mis on tänapäeval kraavitatud ja mille asukoht on muutunud. Nii mõisamaja, kui ka pargiala asetsevad nurkadega põhiilmakaarte suundades. Tõenäoliselt oli tegemist vasallilinnusega.

Umbkaudu aastasse [[1500]] dateeritakse [[Vääna vasallilinnus]]e (''Faehna'') varemeid, kuna seintes on haakpüssidele kohandatud laskeavasid. Arvatavasti ristkülikukujulise 16*24&nbsp;m põhiplaaniga hoone lõunakülje moodustas oletatavasti majalinnus, mille põhjaküljel olid väravad ja idaküljel vähemalt kahekorruseline nelinurkne 6,5*6,5&nbsp;m põhiplaaniga linnusetorn. Põhjaküljele ehitati hiljem ka 7,5&nbsp;m läbimõõduga ümartorn tulirelvadele. Vääna mõisast (saksa k Faehna) pärinevad varaseimad teated [[1325]]. aastast, kui valdus kuulus Hermannus de Bremele (Hermann Bremenist) ja tema vendadele. Nende kätte jäi see [[1460]]. aastani vahetades seejärel omanikke<ref>Ants Hein,name="z9EBQ" Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk 41</ref>. Arvatakse ka, et keskajal kuulus mõis Padise kloostrile,<ref name="ReferenceB">http://www.mois.ee/harju/vaana.shtml Eesti mõisaportaal, Vääna</ref> ja et Padise kloostri munkade asutatud Vääna kloostrimõis tekkis juba 1306. aastal. Oletatakse, et mõis oli algselt hästi kindlustatud tornlinnus, mille varemed on säilinud hilisema peahoone lähedal. Mõisa ajalooline nimi Feyena tuleb saksakeelsest sõnast feien (kaitsma, kindlustama), tähistades kaitstud, kindlustatud kohta<ref>Anne Kaaver.name="5R5pX" Vääna park. Eesti Loodus, august 1986</ref>. [[1538]] sattus mõis abielu kaudu [[Tiesenhausen]]ite omandusse. Tiesenhausenid olid aktiivsed linnusterajajad ja Vääna mõis oli tollal välja ehitatud kivist vasallilinnusena, mille varemed on mõisapargi lääneosas veel praegugi alles. Varemeid on küll 19. sajandi nn "varemetekultuseperioodil" mitmeti muudetud ning täiendatud<ref name="ReferenceB" />, nii et mõned XX sajandi ajaloolased (Villem Raam) on pidanud neid täielikult kunstlikult looduiks<ref>https://register.muinas.ee/public.php?menuID name=archivalmaterial&action=view&id=6594"LNDrd" KRR, 2711 Vääna linnus</ref>.

[[1519]] on esmamainitud Jürgen von der Ludele kuulunud [[Luua mõis]]at (''Ludenhof'', ''Packewer'') [[Palamuse kihelkond|Palamuse kihelkonnas]]. [[1627]] on mõisahoonet kirjeldatud kui pooleldi kivi- ja pooleldi [[vahvärkehitis]]t<ref>O. Roslavlev,name="ZQwtx" Das Dorpater Land 1624-1627, Hefte zur Landeskunde Estlands I, Wolfratshausen-Waldram 1965, lk 23</ref>. Praegune, [[1730]]. aastal valminud uus härrastemaja sisaldab oma keldrites mingit vanemat massiivsete müüridega rajatist – tõenäoliselt vasallilinnust.

[[1527]]. aastaks on kindlustatud mõisahoonena olemas olnud ka [[Kose-Uuemõisa vasallilinnus]] (''Neuenhof-Kosch''), kui sealsete varade hulgas on nimetatud püsse ja püssirohtu<ref>Est- undname="5mRD2" Livländische Brieflade, Ed Pabst, I Theil: Dänische und Ordenszeit, I Band, Reval 1856, nr 931</ref>. Mõisa (Kose "uue mõisa") ajalugu ulatub ilmselt küll tagasi juba XIII sajandi lõppu, kuna "vana mõis" paiknes praegusest arvatavasti umbes 1&nbsp;km lääne pool<ref>Ants Hein,name="F3HQA" Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk 37</ref>. Kose kandis hakati maid läänistama XIII sajandil. Kirjalikes ürikutes mainitakse siinse maaomanikuna [[1254]]. aastal Woghaen Palnisuni, kelle järeltulijatele kuulunud mõisa tunti esmamainimisel [[1340]]. aastal ''Nova Curia'', hiljem aga ''Nienhave'' nime all. Mõisa asustamise aeg pole teada, kuid Jüriöö ülestõusu aegsetes Harjumaa mõisate asutamise aja järgi reastatud loendites figureerib ta kümnendal kohal, mis teeb Kose-Uuemõisa mõisast ühe vanima mõisa Eestis. 1397. aastal andis ordumeister Odert van deme Nyenhovele ja Clawes van Herkele kuulunud Uuemõisa (''Nyenhove'') ühes veskikohaga Johannes von Scherenbekele. On teada, et 15. sajandi esimesel poolel kuulus mõis Toddewini perekonnale. [[1486]]. aastal läks mõis Berend Tuve (Taube) omandusse. [[1573]] purustati ja rüüstati linnus vene vägede poolt. Keskaegsed linnusemüürid on säilinud [[1850]] aasta paiku Üxküllide omandusse läinud ja siis ehitatud praeguse härrastemaja keskosa keldrikorrusel. Selle põhiplaan on 22,6*18,2 meetrit ja müüripaksus ulatub 2,8 meetrini. Keldril on tünn- ja ristvõlvlaed, seal on olnud hüpokaustahi ja mitmeid müüritreppe<ref>V. Kadakas,name="tsvzU" Arheoloogilised välitööd Eestis, Tallinn 2006, lk 203-204</ref>. Linnus asetses külgedega põhiilmakaarte suundades ja jäi u 60&nbsp;m Pirita jõe kaldast läände.

[[1529]] on esmamainitud [[Saare-Lääne toomkapiitel|Saare-Lääne toomkapiitlile]] [[Martna kihelkond|Martna kihelkonnas]] kuulunud [[Ehmja mõis]]at (''Echmes'', ''Heym''), mis asus siis toomhärra Johann Fahrensbachi järelevalve all. Mainitud aastal läks mõis Engelbrecht von Tiesenhauseni omandusse, kelle pärijatele kuulus see [[1686]]. aastani. Mõis vahetas omanikke ja müüdi [[1783]] Friedrich Wartmannile. Arvatakse, et siis ehitatigi vana linnuse massiivsete keldriruumimüüride peale uus suur kahekorruseline hilisbarokne peahoone<ref>http://www.mois.ee/laane/ehmja.shtml Mõisaportaal,name="yi8kt" Ehmja</ref>. Rahvapärimuse järgi ehitatud see "vana kloostri vundamentidele"<ref name="Adolf Richter 1913" />. Ehitis võib olla mainimisajast tunduvalt vanem. Mõisast u 2&nbsp;km kaugusel asub piiskop [[Johannes III Orgas]]e algatusel XV ja XVI sajandi vahetusel ehitatud [[Martna kirik|Martna Püha Martini kihelkonnakirik]]. Toomkapiitli mõis võis olla kiriku ehitamise ajal selle n-ö majanduslikuks baasiks.

[[1533]]. aastal, [[Jakob von Taube]] omanikuks oleku ajal ja hiljem alates [[1534]]. aastast, kui tegelikuks omanikuks sai Jakobi poeg [[Johann Taube von der Issen]]<ref>https://register.muinas.ee/public.php?menuID name=archivalmaterial&action=view&id=6083"uVsBh" KRR, Purtse kindluselamu, ajalooline ülevaade, lk 7.</ref>, ehitati Ida-Virumaa põhjarannikule Lüganuse kihelkonda Purtse jõe paremkalda lähedale, sellest 600&nbsp;m ida poole [[Purtse vasallilinnus]] (''Alt-Isenheim'', ''Purtz'')<ref>http://purtse.ee/ajalugu/ Purtsename="d3vFJ" kindlus</ref>. Kuigi mõisa on mainitud Mekesite valdusena juba [[1421]]. aastal ja Taubede (Otto Tuve) omanduses olevana [[1472]], jõuti majalinnuse rajamiseni alles enne [[Liivi sõda]]. [[1558]] asus seal orduvägede laager, põletati Liivi sõjas, ent taastati Rootsi võimu all [[1630]]. aastaiks<ref name="ReferenceD" />. Purtse vasallilinnus on Eesti üks hilisemaid – gooti vormidest võrsunud kindlusearhitektuurile on seal lisandunud juba renessanss, millele viitavad laiad akna- ja ukseavad. Linnus on kolmekorruseline – esimene oli laokorrus, teine elukorrus ning kolmas kaitsekorrus.<ref>http://www.mois.ee/viru/purtse.shtml Eestiname="fTHkT" mõisaportaal</ref> Ka selle ruudukujulise kombineeritud torniga majalinnuse nurgad on orienteeritud üsna täpselt põhiilmakaarte suundades, nii nagu enamikul Vana-Liivimaa linnustest. Torn asetseb majalinnuse läänenurgas. Marlinski-Bestuževi poolt kirja pandud pärimuse järgi olnud Purtse kindlusmõis nii kõrge, et ka parim vibukütt ei olnud suutnud tabada torni tuulelippu. Majalinnuse loodekülje vastas asetses tõenäoliselt puidust eeslinnus-majandushoov. Ka olid linnuse ümber kavandatud vallikraavid<ref>https://register.muinas.ee/public.php?menuID name=archivalmaterial&action=view&id=6083"HmKzw" KRR, Purtse kindluselamu, ajalooline ülevaade.</ref>. Põhja-Eestis moodustus Jõhvi – Edise – Järve – Purtse – Lüganuse – Kalvi kindlusehitistest omamoodi tõkestav kaitseliin ida poolt lähtuvate "moskoviitide" ambitsioonide vastu. Piirkond on üldse väga vana asustusega ja paistab silma juba eestlaste muinaslinnuste rohkusega. Taani vasallid hõivasid siin maid kiiresti, niipea kui kuningas oli Põhja-Eesti vallutanud ja mungad siin oma ristimistuurid ära tegid. Neist vasallisuguvõsadest [[Kyvel]]itest ja [[Orges]]test tulid hiljem ka Saare-Lääne piiskopid. Pikalt läbi mitmesaja aasta kuni [[1483]]. aastani kuulus siinne mõis ka [[Purdes]]te suguvõsale<ref>https://register.muinas.ee/public.php?menuID name=archivalmaterial&action=view&id=6083"E6HP6" KRR, Purtse kindluselamu, ajalooline ülevaade, lk 4-8</ref>.

1533. aasta juuli keskel, järjekordse [[Saare-Lääne piiskopivaenus]]e ajal tungis piiskop [[Reinhold von Buxhövden]]i väesalk Saaremaa läänimehe Berend Bergi juhtimisel 400 mehe ja 5 laevaga [[Virtsu]] alla ja püüdis linnust üllatusrünnakuga vallutada, kuid kaitsjad suurtükitornides suutsid selle kahuritulega tagasi lüüa. Seejärel rüüstasid Reinholdi mehed Virtsu mõisat ja lähedalolevaid külasid<ref>https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:333592/292954/page/44 DIGAR,name="f5JNj" Läänemaa muuseumi toimetised, 2017, lk 42</ref>. Mais [[1534]] müüs Peter von Üxküll linnuse oma vennale, Antsla Johann von Üxküllile, sama aasta septembris sõitis piiskopi suur laev koos 500 mehega linnuse juurde ja vallutas selle. 13. septembriks oli Reinholdi vägi juba Lihulas ja 3 tema sõjalaeva blokeerisid Haapsalut. Markkrahv Wilhelmi toetajad andsid alla. Virtsu linnus (ka ''Slott van Moensund'') jäi siiski kasutuskõlbulikuks. Reinhold siiski Virtsut sõjalise tugipunktina enam vasallidele ei usaldanud ja laskis linnuse [[1535]]–[[1536]] maha lõhkuda. Seda otsust võis mõjutada ka asjaolu, et piiskop ei suutnud 1535 mässuliste aadlike käes olevat võimast [[Vigala vasallilinnus]]t sõjaliselt vallutada. Linnuse ülesehitamisele seati [[Volmar]]i vahekohtupäeval juulis 1536 keeld – ''Doch sall das Haus Werder… ...gebroken bleyben.'' [[1555]] aasta linnustenimekirjas märgitakse Virtsut mere ääres oleva purustatud linnusena – ''Werder, arx diruta ad littus maris sita''<ref>Carl Eduardname="gRgN0" Napiersky, Archiv für die Geschichte Liv-, Esth- und Curlands VI, 1851, lk 126-145</ref>. On siiski tõendeid, et linnus ehitati uuesti üles Liivi sõja algul ja purustati [[1570]]. aastatel seejärel vene vägede poolt.

Pärast [[1534]]. aastat arvatakse olevat Üxküllidele kuulunud [[Paadrema mõis]] välja ehitatud [[Paadrema vasallilinnus]]eks (''Padenorm'')<ref>https://sites.google.com/site/osiliensis/moisad/moisad-laeaenemaal/paadrema Osilia,name="ZMzlk" Paadrema mõis</ref>, kuna u 15&nbsp;km lääneloode pool asuv Virtsu linnus tuli maha jätta. Mõnedel andmetel ehitati siis sinna kahekorruseline kivist kindlustatud vasallielamu, mis pärast Põhjasõja-aegseid purustusi taastati ühekorruselisena<ref>H. Pirang,name="1GcYV" Das baltische Herrenhaus I, Die älteste Zeit bis 1750, Riga 1926, lk 36, 75</ref>. Oli XIV ja XV sajandil Buxhövdenite lään, esmakordselt mainiti mõisana kirjalikult [[1435]]. aastal. [[1446]]–[[1702]] kuulus Üxküllidele<ref>Ants Hein,name="LPtZn" Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk 83-84, ISBN 978-9949-38-861-5</ref>. Peahoone oli olnud vana arhailine kivimaja, mis jäi pärast II maailmasõda varemetesse ja selle paksud kõrgemad müürid tõmmati traktoriga maha. Varemete lõunapoolsest osast on leitud ka üks XVI sajandist pärit raidkivi<ref>Udo Hermann,name="ber01" Ajalooline uurimus, lk 80-84</ref>.

[[1544]] on esmamainitud [[Sõmerpalu mõis]]at<ref>http://www.mois.ee/voru/somerpalu.shtml Mõisaportaal<name="wgTdC" /ref>, mis kuulus siis koos Kärgula mõisaga Tartu piiskopkonna [[stiftifoogt]]ile [[Jürgen Kursell]]ile (Georg von Kursell)<ref>http://www.eha.ee/fondiloend/frames/fond_prop.php?id name=3188"WiHIN" Fondiloend. Karaski, Varbuse ja Sõmerpalu mõis - EEA.1379</ref>, kes oli saanud selle abiellumise teel Uexküllidelt.<ref>https://books.google.ee/books?id name=JUECAAAAYAAJ&printsec=frontcover&rview=1&redir_esc=y#v=onepage&q&f=false"OscSo" Hagemeisters Geschichte II, lk 87</ref> 1555. aastal oli Tartu linnustenimekirjas olemas ka [[Sõmerpalu vasallilinnus]] (''Sommerpahlen''), mis võidi küll ehitada juba XV sajandil. [[Eduard Philipp Körber]]i joonistuse järgi kujutas see endast põhja-lõunasuunalist väikest pikliku kastelli pindalaga umbes 30*40&nbsp;m, mille ühes nurgas oli nelinurkne eluhoone ja kolmes nurgas flankeerivad ümartornid. Linnus asetses u 500&nbsp;m kaugusel [[Võhandu jõgi|Võhandu jõest]] lääne pool hilisema mõisa peahoone ees õuel. Linnus purustati ilmselt Liivi sõjas.<ref>https://register.muinas.ee/public.php?menuID name=archivalmaterial&action=view&id=6183"Q3s8B" KRR, Sõmerpalu linnus, Arhitektuurimälestise pass</ref> Kohalikus murdes on paika kutsutud ka Kursti-liinaks, ilmselt vanade omanike Kursellide järgi.

[[1546]]. aastast on esimesi teateid Saare-Lääne piiskopkonnas asunud ja Uexküllidele kuulunud Lümandu kindlustatud mõisast, mis oli samuti välja ehitatud [[Lümandu vasallilinnus]]ena (''Limmat'').<ref>http://www.mois.ee/laane/lymandu.shtml Eestiname="wl6d6" mõisaportaal</ref> Lümandu asetseb vana Märjamaa kihelkonna põhjaosas Nissi ja Vardi (Varbola) vahel. Koos Vigala, Velise ja Kasti vasallilinnustega moodustas see kaitseliiniketi piiskopiriigi idapiirile Liivi ordu ja XIV sajandi keskpaigani ka Taani Põhja-Eesti vastu. Ilmselt on see linnusmõis küll palju varasem mainimisaastast, kuid oma väiksuse tõttu pole ajalooürikutes mainimist leidnud. Mõisa aidahoone põhjaseinas on praegugi kaitsekäik alles, linnuseosi võib sisaldada ka kõrvalolev härrastemaja. Mõisakompleks kuulub Tallinna linnale, kuid on hooldamata ja laguneb. Kivist aidahoone asetseb nurkadega põhiilmakaarte suundades ja jääb praegusest Konnaveski oja peakraavist 350&nbsp;m ida suunas, oja vana säng jääb hoonest u 50&nbsp;m kaugusele.

[[1555]] on Tartu piiskopkonna linnuste nimekirjas (''Nobilium Episcopatus Dorpatens arces'') olemas Tiesenhausenitele kuulunud [[Vaabina vasallilinnus]] ''Ultzen Thiesenhausiorum''.<ref>Bunge, Urkundenbuchname="QkCrt" VI, Reval 1851, 140, lk 126</ref> [[1513]] kuulusid [[Fromhold von Tiesenhausen]]ile Tartu piiskopkonnas Kavilda, Restu, Uderna ja Vaabina mõisad ning Riia peapiiskopkonnas Berzaune, Kalnava ja Tirza mõisad, kusjuures residents paistis olevat asunud Vaabinas (ka ''Ülzen''). Kohanimi tuleneb [[Fabian von Tiesenhausen]]i nimest, kes oli [[Vaabina mõis]]a omanik 1522–1559, kuid kivilinnus on arvatavasti ehitatud siiski juba XV sajandil. Juba [[1419]] on dokumentides juttu "Uldemetze vakusest", millest tuleneb ka paiga ja linnuse saksakeelne nimi Uelzen. Vaabina linnus kujutas endast vallikraavidega ümbritsetud kindlustatud majalinnust, mille territooriumi piiras lõunaküljelt [[Antsla jõgi|Antsla jõele]] paisutatud veskipaisjärv. Linnus põletati koos asulaga maha juba kohe Liivi sõja alguses [[1558]], kui orduväed [[Kirumpää]] alt laagrist [[Valga]] poole taganesid ning venelased neid siin ründasid.<ref>Johann Renner, name="Liivimaa ajalugu 1556–1561RFrOt", Olion, Tallinn, 2006, tõlge Ivar Leimus, lk 50–51, ISBN 5-460-00216-8</ref> Sissekukkunud katusega majalinnusest on veel teateid [[1582]] aasta Tartu staarostkonna inventarinimistus<ref>Invertarium dername="Pmun0" Starostei Dorpat, lk 89</ref> ja majalinnuse müürid seisid veel ka [[1590]]. aasta leedu meetrika dokumentides<ref>https://register.muinas.ee/ftp/DIGI_2013/pdf/eraT-0-76_001_0001579.pdf Vabariiklikname="mbYIQ" Restaureerimisvalitsus, Vaabina vasallilinnus, ajalooline õiend</ref>. Hilisematel sajanditel lammutati linnusehoone ehitusmaterjaliks.

[[1560]] on esmamainitud [[Matsalu mõis|Matsalu ordumõisat]] (''Matzal''), mis asetses ordule kuuluvas [[Karula kihelkond|Karula kihelkonnas]] ja oli [[Lihula komtuur]]i (hiljem Pärnu komtuurkonna Lihula ametkonna) majandusmõis<ref>http://www.mois.ee/laane/matsalu.shtml Mõisaportaal,name="dCt8m" Matsalu mõis</ref>. [[1573]] läänistas (doneeris) [[Rootsi kuningas]] [[Johan III]] Matsalu ja Lihula Rootsi riiginõunik ja väejuht [[Claes Åkesson Tott]]ile, kes juhtis samal aastal [[Koluvere lahing]]us Rootsi vägesid. [[1577]]. aastal [[Maciej Strubyczius]]e koostatud Liivimaa kirjelduses on seda märgitud, kui linnust (''arx''). [[1665]]–[[1667]] ehitati linnuselamu ligi 2 korda suuremaks (u 29*10&nbsp;m). [[1672]] põles maha vana kivist mõisahoone, [[1670]] oli seal kõrval valminud uus puidust härrastemaja, [[1674]] suri krahv Clas Tott ja tema järglastelt redutseeriti mõis Rootsi kroonile<ref>https://sites.google.com/site/osiliensis/moisad/moisad-laeaenemaal/matsalu-mois Osilia,name="a6F1v" Matsalu mõis</ref>. Vanast kivist mõisahoonest olid sellal alles korsten ja üks sein<ref>https://register.muinas.ee/ftp/DIGI_2013/pdf/eraT-0-76_001_0010384.pdf Ajaloolinename="jnsAw" õiend, Matsalu mõis, KRPI, Tallinn 1979, lk 15</ref>, mis lammutati [[1770]].–[[1780]]. aastatel seoses uue hilisbarokse peahoone püstitamisega ehitusmaterjaliks<ref>Ants Hein,name="8x9uk" Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk 68, ISBN 978-9949-38-861-5</ref>. Loode-kagusuunalisel teljel seisid reas kolm hoonet, mis [[1867]] ühendati vaheehitistega üheks tervikuks. Neist kolmest ühe müürid võivad sisaldada linnusevundamente. Juhul, kui linnuse küljed olid hilisema peahoonega samas asendis, jäid majalinnuse nurgad põhiilmakaarte suundadesse. Mõisa peahoonest 40&nbsp;m kirdes asetseb suur saarega tiik.

[[1565]]. aastaks on olnud kivist välja ehitatud ka kindlustatud Lagedi mõisamaja, mida "stenhus"iks (''stenhwsz'') nimetatuna<ref>Paul Johansen,name="DPVp6" Estlandliste, lk 468</ref> ja analoogiaid silmas pidades ka [[Lagedi vasallilinnus]]eks (''Laakt'') võiks määratleda. [[Pirita jõgi|Pirita jõe]] paremkaldal asuvat mõisat on esmakordselt mainitud [[1395]]. aastal. Kuulus XV sajandil nii Soiedele (Zöge) kui ka Tuvedele (Taube), [[1508]] oli Henning Passow omand ja [[1530]] Jürgen Üxkülli valduses. Läänistati [[1575]] Anders Kedtile, kes müüs selle [[1578]] Wachtmeisterile. Vana mõisa härrastemaja, mille keldrites ja seintes keskaegse kindluselamu müüre võib olla<ref>Ants Hein,name="zd6Ld" Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk 40</ref>, asetseb u 50&nbsp;m jõekaldast ida pool. Soiede valdus ja Lagedi mõisa maad ulatusid ka tänapäeva Saha-Loole, ka [[1349]] esmamainitud [[Saha mõis]]a saksakeelne nimi ''Saage'' viitab Soiede suguvõsale. Siin võib olla seos XIV sajandil tekkinud Saientackeni kihelkonna (hilisem Harju-Jaani) nimega, mis Tallinna suunast vaadates võiks siis tähendada "Soiede valduste tagust". Tänapäeval tõlgendatakse seda nime "soodetagusena", mis omakorda osundab asjaolule, et Soied võisid algselt olla eesti päritolu vasallid.

[[1973]] restaureeriti Kiiu vasallilinnuse torn V. Raami ja E.-J. Sedmani projekti järgi ja on tänapäeval kasutusel kohvikuna<ref name="ReferenceC" />

[[1986]] renoveeriti Vao tornlinnus Urmas Arikese projekti järgi ja praegu asub seal Väike-Maarja muuseumi filiaal<ref>Ants Hein,name="9I5so" Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk 79, ISBN 978-9949-38-861-5</ref>.

{{viited}}|allikad=