Bernard Williams: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
32. rida:
Williams ei defineeri [[vedamine|vedamist]], kuid arvab, et kasutab seda sõna arusaadavalt. Vedamine ei tähenda, et see, milles veab, ei ole põhjustatud.
Williams tahab panna mõtlema selle üle, kuidas mõelda ja tunda mõnede ebatavalisemate olukordade kohta, selle valguses, kuidas me kaldume mõtlema ja tundma tavalisemate olukordade kohta, mitte sisuliste moraaliarvamuste või "-intuitsioonide" järgi, vaid selle järgi, kuidas me niisuguseid olukordi läbi elame. Mitte et inimesed saaksid olla ilma nende tunnete ja elamusteta. Ebatavalisemate juhtude puhul väidab ta ainult nende mõtete ja elamuste võimalikkust, sidusust ja arusaadavust ning seda, et pole alust pidada neid irratsionaalseteks. Tavalisemate juhtude puhul ütleb ta, et kui mitte olla segaduses või mõtlematu, nõuaks elu ilma nende elamusteta palju ulatuslikumat ümberehitust meie tunnetes ja enesepildis, kui võiks arvata ja kui arvavad need filosoofid, kes arutavad neid asju nii, nagu meie kogemus oma toimimisest ja oma [[kahetsus]]te tähendustest oleks ära nuditud, nii et see vastaks väga lihtsale pildile ratsionaalsusest.
Võtame näiteks kunstniku, kes jätab täitmata tungivad inimlikud nõudmised, et ta saaks elada elu, mis tema arvates võimaldab tal kunsti teha. Nimetame ta Gauguiniks ([[Paul Gauguin]] on ainult prototüüp). Võib-olla Gauguini ei huvitanudki nõudmised talle ja ta lihtsalt eelistas elada teistsugust elu, ja sellisest elust, ja võib-olla sellisest eelistusest, tulidki tema parimad maalid. Selle võimaluse jätab Williams siin kõrvale, kuigi see tuletab meelde, kuigi me mõnikord juhindume arusaamast, et parimas maailmas austaksid kõik moraali ja neil oleks dispositsioon seda jaatada, on meil sügavaid ja kangekaelseid põhjendeid olla tänulikud, et see nii ei ole. Oletame niisiis, et Gauguinile lähevad need nõudmised ja nende täitmatajätmise sünged tagajärjed korda küll, kuid sellegipoolest valib ta teistsuguse elu. Lihtsuse huvides eeldame, et ta näeb seda teistsugust elu kindlalt kui elu, mis võimaldab tal olla tõeline kunstnik. See teeb selgemaks, mida ta peaks oma projekti õnnestumiseks, vähemalt mõned võimalikud tulemused oleksid õnnestumise selged näited (õnnestumine ei pruugi olla sama mis tunnustus). Ei ole võimalik ette näha, kas see asi õnnestub. Siin ei ole nii, et väline takistus kõrvaldatakse, ja nüüd saab ennustada, et asi õnnestub. Williams tahab väita, et ainuke asi, mis niisugust valikut õigustab, on õnnestumine. Ebaõnnestumise korral ta toimis valesti: tal ei ole siis alust arvata, et ta oli õigustatud niiviisi toimima. Õnnestumise korral on tal alus seda arvata. Ent isegi kui Gauguini saab lõppkokkuvõttes õigustada, ei pruugi see teha talle võimalikkust õigustada end teiste ees või vähemalt kõigi teiste ees. Tal ei pruugi olla võimalik näidata, et neil, kes tema otsuse pärast kannatavad, ei ole õigustatud alust etteheideteks. Isegi kui tal asi õnnestub, ei anna see talle õigust sellele, et nad aktsepteeriksid seda, mis tal öelda on; kui ei õnnestu, siis tal ei olegi midagi öelda. Kui õigustus on üldse olemas, on see olemuslikult tagasivaatav. Arvatakse, et ratsionaalsusele ja õigustusele on olemuslik, et õigustavaid kaalutlusi saab rakendada valiku tegemise ajal, teadmata, kas tulemused on õiged; seda Gauguin ei saanud teha. Kuigi Williams ei taha esialgu moraalil peatuda, tasub asja selgitamiseks küsida, kas Gauguini teole saaks olla eelnev õigustus, mis lähtub moraalireeglitest. Kuidas selline moraalireegel võiks välja näha? See ei saa öelda, et on moraalselt õigustatud ignoreerida teisi kohustusi, kui ollakse suur kunstnik: valiku ajal pole teada, kas ollakse suur kunstnik. Ei sobi ka tingimus, et ollakse veendunud, et ollakse suur kunstnik, sest see teeks õigustuseks kangekaelsuse ja enesepettuse. Tingimus, et ollakse mõistlikult veendunud, ei sobi sellepärast, et on arusaamatu, kust mõistlikkus siin tuleb. Selliste klauslite absurdsus näitab, et on absurdne püüda niisuguseid juhtumeid reeglitega hõlmata. Ka [[utilitarism]] ei aita selliseid reegleid sõnastada ega selliseid olukordi mõista. Utilitaristlikult võib öelda, et on parem või halvem, et ta seda tegi, kusjuures see tähendab enam-vähem, et on parem või halvem, et see toimus, aga see ei aita iseloomustada tegija otsust ega selle võimalikku õigustust. Probleeme on ka sellega, mida tähendab "parem": standardse tõlgenduse järgi oleks Gauguini otsus olnud seda parem, mida populaarsemaks kunstnikuks ta oleks lõpuks saanud. Ent huvitavam on see, et utilitarism jätab arvestamata küsimuse, milles ebaõnnestumine siin võib seisneda. Tagajärgede seisukohast need hüved või kasud, mille pärast Gauguin oma valiku tegi, kas saavad mingil määral teoks või mitte. Kui Gauguiniga juhtub teel [[Tahiti]]le õnnetus, mille tagajärjel ta enam kunagi maalida ei saa, siis tõepoolest ei too tema otsus (oletame, et see on pöördumatu) kaasa midagi, mida teiste inimeste kaotusele vastu seada. Aga sel juhul ei teki mõtet, et tema valik oli ikkagi vale ja õigustamatu. See jääb teadmata. Seda, et ta eksis, ei näitaks mitte projekti ebaõnnestumine, vaid tema enda ebaõnnestumine. Nii et kuigi Gauguini õigustus on vedamise asi, ei ole see igasuguse vedamise asi. Loeb see, kui palju on ebaõnnestumise põhjus projekti enesega seotud. Õnnetuse puhul on tegu kõige välisemat ja juhuslikumat laadi mittevedamisega. Seda laadi mittevedamine toob kaasa selle, et teda ei õigustata. Ent see on liiga väline, et teha tema valikut õigustamatuks; seda teeks ainult tema ebaõnnestumine kunstnikuna. Ent ka viimasel juhul on tegu vedamisega, kuigi teisel tasandil: vedamisega selles suhtes, kas ta suudab olla selline, nagu ta lootis. Võidakse küsida, kas see on üldse vedamine, või kui on, kas siis see pole mitte selline konstitutiivne vedamine, mille me kõrvale jätsime. Aga see ei ole lihtsalt vedamine, et ta on niisugune inimene, vaid vedamine nende kaalutluste suhtes, mida ta otsuse tegemisel arvestas: ta arvestas, et ta on niisugune inimene, kuid episteemiliselt ei pruukinud ta seda olla. Sellest probleem tulebki. Võidakse arvata, et mõnedel juhtumitel, kuigi võib-olla mitte Gauguini juhtumil, ei ole niisuguste otsuste õnnestumine episteemilise vedamise asi. Võib olla alust öelda, et inimene, kes oli valmis niisuguse otsuse tegema ja kellel oligi õigus, tegelikult teadis, et asi õnnestub, olgugi et ta subjektiivselt polnud selles kindel. Aga isegi kui see on mõnel juhul õige, ei aita see lahendada tagasivaatava õigustuse probleeme, sest [[teadmine|teadmise]] mõistet ennast on siin rakendatud tagasivaatavalt, mis ei ole küll vale, ei võimalda see subjektil otsustamise ajal teha mingeid uusi eristusi: isegi kui osutuks, et subjekt teadis, oleks see, et osutub, et ta teab, ikkagi vedamine. Gauguini laadi otsuse puhul on osa vedamisest projekti suhtes väline, osa mitte; õnnestumiseks ja tegelikuks õigustamiseks on mõlemad vajalikud, end õigustamatuse näitamisel on oluline ainult viimane. Gauguini juhtumil on projekti iseloom selline, et enam-vähem langevad kokku eristus projekti suhtes mittevälise ja välise vedamise vahel ning eristus selle vahel, mida määrab ja mida ei määra tema ja see, mis ta on. Mitteväline vedamine koondub Gauguini juhtumil enam-vähem sellesse, kas ta on tõeliselt andekas kunstnik, kellel õnnestub tõeliselt väärtuslik looming. Välise vedamise alla kuuluvad paljud [[tarvilik tingimus|tarvilikud tingimused]], mis olenevad teistest. Aga õigustamatuse näitamise seisukohast olulised tingimused kätkevad suuresti temast endast (see muidugi ei tähenda, et kõik need sõltuvad tema tahtest). Teistel juhtumitel võib projekti suhtes mitteväline vedamine olla osalt seotud asjaoludega, mis on väljaspool subjekti, ja see on tähtis ning tegelikult tüüpilisem juhtum.
Vaatame sama skemaatiliselt [[Anna Karenina]] juhtumit. Oma elus Vronskiga jääb Anna teadlikuks sellest, mida see läheb maksma teistele, eelkõige pojale. Võib oletada, et ta oleks saanud selle teadmisega elada, kui asjad oleks paremini läinud, ja selle seisukohast, millest ta Kareninit maha jättes aru sai, oleks asjad võinud paremini minna. See on mittevälise vedamise asi, projekti enese puudus. Aga asi ei ole ainult Annas, vaid ka Vronskis. Kui Vronski oleks teinud enesetapu, oleks see olnud mitteväline ebaõnnestumine. Kui Vronski oleks juhuslikult surma saanud, oleks see olnud väline ebaõnnestumine. Kui Anna oleks siis enesetapu teinud, siis ta oleks võinud mõelda umbes: "Minu jaoks ei ole enam midagi." Aga nüüd ta ei mõelnud enesetappu tehes nähtavasti mitte ainult seda, vaid ta pidi mõtlema ka minevikule ja sellele, mida ta ise oli teinud. Nüüd ta leiab, et see, mida ta tegi, on õigustamatu, sest seda oleks saanud õigustada ainult selline elu, nagu ta lootis, ja see, mis juhtus, mitte ainult ei eitanud neid lootusi, vaid ka lükkas need ümber.
Jutt ei ole esmajoones sellest, mida meie või teised võivad nende subjektide kohta öelda või mõelda, vaid sellest, mida võib oodata, et nad ise enda kohta sidusalt mõtlevad. Nende vaimuseisundi kohta tuleb kasutada [[kahetsus]]e [''regret''] mõistet. Kahetsust konstitueeriv mõte on umbes: "kui palju parem oleks, kui see oleks teisiti", ja see tunne võib käia põhimõtteliselt iga asja kohta, millest saab mõelda, kuidas see oleks saanud teisiti olla, koos teadlikkusega, kuidas siis parem oleks. Selles üldises tähenduses kahetsetakse [[asjade seis]]e, ja kahetseda võib põhimõtteliselt igaüks, kes neid teab. Aga eriti tähtis on "[[tegijakahetsus]]" [''agent-regret''], mida saab tunda ainult oma minevikutegude suhtes (või vähemalt tegude suhtes, mille osaliseks end peetakse).
{{pooleli}}
| |||