Erinevus lehekülje "Ritsiklased" redaktsioonide vahel

paar-kolm lihtkirjaviga, väljend "loomad" asendatud sõnaga "ritsikad"
P (Tühistati kasutaja 213.35.199.168 (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi Kuriuss.)
Märgis: Tühistamine
(paar-kolm lihtkirjaviga, väljend "loomad" asendatud sõnaga "ritsikad")
Peale ritsiklaste kuulub ritsikaliste alamseltsi ka [[kilklased|kilklaste]] (''Gryllidae'') sugukond, kellest ritsiklased erinevad käppade ehituse poolest. Ritsiklaste käpad koosnevad neljast ja kilgilistel kolmest lülist. Erineb ka [[siriaparaat]]: kilklastel paikneb poogen, millega mööda peegli soont tõmmatakse, paremal, mitte vasakul kattetiival. Muneti on ritsiklastel mõõkjalt kaardunud, kilklastel aga sirge.
 
Ritsiklased on enamasti väga hästi arenenud tiibadega, tiivutuid vorme on väga vähe (näiteks ''Saga pedo'' – [[stepiritsikas]]). Nii isastel kui emastel on eessäärtes kuulmiselundid, kuid siristamisõimesiristamisvõime on tavaliselt vaid isastel. Selles sugukonnas on nii taim-, sega- kui ka röövtoidulisi vorme (näiteks eespool mainitud stepiritsikas toitub vaid teistest putukatest).
 
Ritsiklaste sugukonna mitmed liigid torkavad silma väga valju siristamisega. Enamasti "laulavad" loomadritsikad päeval, kuid laul võib jätkuda ka pimeduses. Selline on näiteks Eestis peamiselt läänesaartel levinud [[roheline lauluritsikas]] (''Tettigonia viridissima''). Laulavad ainult isased loomadritsikad.
 
Ritsiklaste suurus on küllalt varieeruv, Eestis elutsevate liikide valmikutel näiteks kuni 45 millimeetrit (lauluritsikad, heinaritsikas), troopikas aga esineb ka hiiglasuuri ritsikaid siruulatusega kuni 20 sentimeetrit (näiteks ''Pseudophyllus colossus'').
 
== Paljunemine ==
Isaste ritiklasteritsiklaste laulu eesmärk on emaste ligimeelitamine. Paaritumine kestab umbkaudu 45 minutit ja on omapärane. Nimelt kinnitab isane emase muneti külge kahest osast – reservuaarist ja spermatofüülaksist koosneva spermatofoori. Pärast paaritumist asub emane spermatofoori sööma, surudes seemnerakud niiviisi reservuaarist munetisse. Selline paaritumisviis on omane kõigile ritsikaliste ülemsugukonna esindajatele.
Emane lauluritsikas (ja ka teised rööv- või segatoiduliste liikide emased) muneb munad väikeste kogumikena pinnasesse. Eestis esinevad sellistest liikidest veel näiteks [[harilik lauluritsikas]] (''Tettigonia cantans''), [[heinaritsikas]] (''Decticus verrucivorus'').
 
Levinuim liik kogu Mandri-Eestis, kuid puudub saartel, on [[harilik lauluritsikas]]. Ta eelistab elada põõsastel ja puudel. Saaremaal ja Hiiumaal võib kuulata lauluritsikast veidi suurema [[Roheline lauluritsikas|rohelise lauluritsika]] laulu. Seda liiki mandril pole. Mõlemad rohelist värvi ritsikad on peamiselt röövtoidulised, sageli süüakse ära ka nõrgem liigikaaslane. Häda korral võivad toituda ainult taimedest.
Niitudel võib rohus kohata kahe eelmise liigiga suuruselt peasarnastpea sarnast [[heinaritsikas|heinaritsikat]] ehk rahvakeeles käsnasalvajat. Erinevalt oma puudel ja põõsastel elavatest suguvendadest on tema veidi pruunikirjum. Nimetuse on see ritsikas saanud sellest, et ta enesekaitseks hammustab ja haavale läbi suuava pruunikat maosisu eritab. Rahvapärimuse järgi on sel vedelikul raviv toime, millega saab eemaldada soolatüükaid. Ülejäänud ritsikad on tunduvalt väiksemad.
 
Eestis elavad järgmised ritsiklased:
Anonüümne kasutaja