Claude Lévi-Strauss: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P pisitoimetamine using AWB
6. rida:
Claude Lévi-Strauss sündis [[Belgia]]s, ilmalikus prantsuse-[[judaism|juudi]] perekonnas, ja kasvas üles [[Pariis]]is. [[1926]] hakkas ta [[Pariis ülikool]]is õppima [[õigusteadus]]t ja [[filosoofia]]t, lõpetas ülikooli filosoofia alal [[1931]], läbis neljakuulise [[sõjavägi|sõjaväeteenistuse]] ja töötas siis mõne aasta kooliõpetajana [[Mont-de-Marsan]]i [[lütseum]]is. [[1932]] abiellus ta [[Dina Dreyfus]]iga, kes lõpetas oma filosoofiaõpingud [[1933]], ja 1935 sõitsid nad koos Brasiiliasse, kus Lévi-Strauss asus külalisõppejõuna tööle São Paulo ülikoolis.
 
São Paulos hakkas Claude Lévi-Strauss õpetama aineid, mille alal ta oli iseõppija. Tema loengud käsitlesid sugulussuhteid, [[totemism]]i, võrdlevat [[sotsioloogia]]t ja mütoloogiat, toetudes peamiselt [[Émile Durkheim]]i, [[Robert Lowie]], [[Arnold Van Gennep]]i ja [[Edvard Westermarck]]i töödele. Claude ja Dina Lévi-Strauss suhtlesid tihedalt brasiilia [[modernism|modernistlike]] kirjanike ja kunstnike rühmaga, mille keskne kuju oli luuletaja, [[rahvamuusika|etnomusikoloog]] ja [[kunstiajalugu|kunstiajaloolane]] [[Mário de Andrade]]. 1935. aasta novembris korraldas ta esimese ekspeditsiooni Brasiilia sisemaale, külastades [[terenaterenad]]e, [[kadiwéukadiveud]]e ja [[bororobororod]]e külasid; sellel reisil kogutud materjali põhjal valmis Lévi-Straussi esimene etnoloogiline uurimus "Bororo indiaanlaste ühiskonnakorraldusest".<ref name="dG6fM" /> [[1938]] läks ta koos Dina Lévi-Straussi ja brasiilia antropoloogi [[Luiz de Castro Faria]]ga oma kõige ulatuslikumale ekspeditsioonile, jõudes [[nambikwaranambikvarad|nambikvara]] ja [[aikanãaikananid|aikanani]] hõimudeni. Hiljem kirjeldas ta neid uurimisreise autobiograafilises teoses "Nukker troopika" (''Tristes tropiques'', [[1955]]).
 
1939 tuli Lévi-Strauss Prantsusmaale tagasi ja mobiliseeriti sõjaväkke. Ta teenis [[Maginot' liin]]il [[Luxembourg]]i piiri taga, kus oli sõja esimestel kuudel rahulik. Ümbruskonnas ringi lonkides ja loodust vaadeldes olevat ta oma meenutuste järgi esmakordselt jõudnud strukturalismi filosoofiliste eeldusteni, uurides võilillede halle [[pappus]]i.<ref name="K50UO" /> Pärast Prantsusmaa kapituleerumist [[1940]] töötas ta [[Montpellier]]'s õpetajana, kuni juute hakati [[Vichy valitsus]]e statuudi põhjal vallandama. Seejärel sõitis ta [[Senegal]]i ja [[Martinique]]’i kaudu [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikidesse]]. Pika laevareisi ajal tutvus ta samas laevas olnud [[André Breton]]iga, kellega tal kujunes "püsiv sõprussuhe tänu kirjavahetusele, mis kestis selle lõputu reisi vältel üsna kaua".<ref name="YEDaP" /> Peamiseks arutlusaineks oli küsimus, kas [[sürrealism|sürrealistlik]] automatism sobib kokku esteetilise kavatsusega.<ref name="gnIK3" /> Sürrealistlike kunstnikega suhtles Lévi-Strauss ka järgnenud pagulusaastatel.