Kultuuriajalugu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P pisitoimetamine |
P Korrastasin skripti abil viiteid |
||
2. rida:
== Mõiste ja määratlus ==
Tänapäevases arusaamas uurib kultuuriajalugu neid [[tähendus]]i, mida inimesed on leidnud oma elus, suhetes ja ümbritsevas maailmas, samuti neid [[protsess]]e, mille käigus tähendusi luuakse, kohandatakse, väljendatakse ja taasluuakse.<ref
== Kujunemine ==
Kultuuriajaloo varane käekäik on tihedalt seotud [[kultuur]]i mõiste kujunemisega. Kuigi väljend "kultuuriajalugu" ulatub tagasi 18. sajandi saksa keelde, siis võib valdkonnast ''ante litteram'' rääkida juba alates 16. sajandist, mil hakkas kujunema arusaam kultuurist kui seotud [[tervik]]ust. Tollane kultuuriajalugu oli ennekõike [[keel]]e ja [[kirjandus]]e ajalugu, samas kui näiteks [[kunst]] ajaloolaste huvi suuremat ei pälvinud.<ref
Nimetus "kultuuriajalugu" välmiti 18. sajandi viimastel kümnenditel, kui [[Johann Christoph Adelung|Johan Christoph Adelung]] avaldas "Uurimuse inimsoo kultuuri ajaloost" ("Versuch einer Geschichte der Kultur des menschlichen Geschlechts", 1782) ja [[Johan Gottfried Eichhorn]] "Kultuuri üldajaloo" (''Allgemeine Geschichte der Kultur'', 1796–1799), mis mõlemad teevad katset esitada inimkonna ajalugu teleoloogilise kultuuriajaloona.
11. rida:
Kultuuriajaloo läbilöök jääb 19. sajandi teise poolde, mil kultuuriajaloost kujunes ülikoolidistsipliin, sajandi lõpuks oli Saksamaal vähemalt 18 kultuuriajaloo professuuri 14 ülikoolis, samuti suur hulk erialaseltse ja sariväljaandeid.<ref name=":0" /> Samal perioodil hargnes kultuuriajalugu kahte mõttelisse suunda, millest üks seadis eesmärgiks argielu ja ainelise kultuuri arenguloolise kirjeldamise (selle suuna varane esindusnäide on [[Gustav Friedrich Klemm]]i 10-köiteline "Inimkonna üldine kultuuriajalugu" – "Allgemeine Cultur-Geschichte der Menschheit", 1843–1852), teine aga inimvaimu suurte saavutuste, eeskätt kaunite kunstide ja [[idee]]de ajaloolise uurimise.
Teise suuna, ühtlasi varase kultuuriajaloo kõige tuntum ja mõjukam esindaja on šveitsi ajaloolane [[Jacob Burckhardt]] (1818–1897). Kultuuriajalugu käsitas Burckhardt uuritava ajastu sisemiste seoste otsimisena, katsena rekonstrueerida ajastu valitsevat [[maailmataju]] (sks ''Weltanshauung''). Sissejuhatuses [[postuumne|postuumselt]] ilmunud "Kreeka kultuuriajaloole" ("Griechische Kulturgeschichte", 1898–1902) kirjutab ta: "Kultuuriajalugu uurib inimmineviku sisemust ja kirjeldab, kuidas inimesed elasid, mida nad soovisid, mida mõtlesid, tajusid ja milleks nad võimelised olid." Ta lisab: "Soovitu ja eeldatu on seega sama tähtsad kui toimunu, kujutlus sama tähtis kui tegevus."<ref
Järgmise tähtsa panuse kultuuriajaloo kujunemisse andis saksa ajaloolane [[Karl Lamprecht]] (1856–1915), seda nii oma kirja- kui ka korraldustööga. Saades [[inspiratsioon]]i oma kaasaegsete psühholoogide töödest, käsitles Lamprecht ajalugu "rakendusliku psühholoogiana", mis peab keskenduma kollektiivsete vaimuhoiakute uurimisele. Möödaniku liigendas Lamprecht iseseisvateks "kultuuriajastuteks" (''Kulturzeitaltern''), mille on kujundanud inimeste side (''Bund'') ümbritsevaga. Oma monumentaalses, 12-köitelises "Saksa ajaloos" ("Deutsche Geschichte", 1891–1909) eristas ta viit kultuuriajastut, [[sümbolism]]ist [[subjektivism]]ini, mis ta hiljem laiendas kogu maailma ajaloole. 1909. aastal asutas Lamprecht Leipzigi ülikooli juurde kultuuri ja üldajaloo instituudi, millest kujunes rahvusvahelises plaanis oluline kultuuriajaloo institutsionaalne keskus.
17. rida:
Kahe maailmasõja vaheline periood märgib kultuuriajaloo levikut saksakeelsest keeleruumist laia maailma. Suuri lugejahulkasid peibutas [[Oswald Spengler]]i (1880–1936) spekulatiivne kultuuriajalooline uurimus "[[Õhtumaa allakäik]]" (1918–1922, ee 2012), mis käsitles kultuure elusorganismidena, mille paratamatuks saatuseks on pärast õitsemist kuhtuda.
Olulise jälje kultuuriajaloo arengusse jätsid hollandlase [[Johan Huizinga]] (1872–1945) tööd. 1926. aastal pidas ta [[Utrecht]]i ajalooühingus programmilise ettekande "Kultuuriajaloo ülesanne", milles pakkus välja valdkonna uue, [[morfoloogia|morfoloogilise]] määratluse: "Kultuuriajaloo esmane ülesanne on morfoloogiliselt mõista ja kirjeldada kultuure nende erilises ja tegelikus käigus." Lisades täpsustuseks: "Kultuuriajaloo objektid on kultuuri mitmekesised vormid ja funktsioonid, nagu neid võib välja lugeda rahvaste ja sotsiaalsete rühmade ajaloost, nagu nad tihenevad kultuurikujudeks, motiivideks, teemadeks, sümboliteks, ideedeks, ideaalideks, stiilideks ja tunneteks."<ref
Sõdadevahelisel perioodil sai Prantsusmaal alguse ajalooteaduse uuenemislaine, mida tunneme ennekõike [[Annaalide koolkond|Annaalide koolkonnana]], 1929. aastal asutatud uue ajalooajakirja "Annales d’histoire économique et sociale" nime järgi. Kahe ajaloolase, [[Marc Bloch]]i (1886–1944) ja [[Lucien Febvre]]'i (1878–1956) asutatud ajakirjas ei olnud kultuuriajalugu eraldi esile toodud, ent siiski kujunesid annalistide tööd kultuuriajaloo arengus teedrajavaks. Nii Bloch kui Febvre rõhutasid, et mentaalsete tegurite arvestamine mineviku mõtestamisel on esmajärgulise tähtsusega. Bloch rääkis selles seoses "tunde- ja mõtteviisidest" (pr ''façons de sentir et penser''), Febvre seevastu iga ajastu "vaimsest varustusest" (pr ''outillage mentale''), mis seab raamid sellele, mida ja kuidas on mingil ajaperioodil võimalik mõelda.
25. rida:
Teise maailmasõja järel [[sotsiaalajalugu|sotsiaalajaloo]] varju vajunud kultuuriajaloo uus tähetund saabus sajandi viimastel kümnenditel. Sümboolseks verstapostiks võib valida 1987. aastal [[California ülikool]]is Berkleys peetud konverentsi, mille ettekanded ilmusid kaks aastat hiljem [[Lynn Hunt]]i toimetatud kogumikus, mis kandis ambitsioonikat pealkirja "Uus kultuuriajalugu" ("The New Cultural History", 1989). Koguteos, mis on kantud kriitilisest dialoogist Annaalide koolkonna pärandiga üldiselt ja mentaliteediajalooga kitsamalt, otsis arenguks uusi inspiratsiooniallikaid [[kultuuriantropoloogia]]st, [[kirjandusteooria]]st ja [[Michel Foucault]]’ loomingust. Algatus langes viljakale pinnasele, nii et järgmistel kümnenditel juurdus "uus kultuuriajalugu" valdkonna uue [[katusmõiste]]na, seda eriti ingliskeelses maailmas.
Kultuuriajaloo uue populaarsuse taga tuleb näha üleüldist "[[kultuuriline pööre|kultuurilist pööret]]", mis 20. sajandi lõpul humanitaar- ja sotsiaalteadusi tabas ja mille tulemusena hakati suuremat tähelepanu pöörama kultuurilisele vahendatusele. [[Peter Burke]] on kirjeldanud seda "kultuurilise pöörde" järgset olukorda ajalooteaduses järgmiselt: "Hulk teadlasi, kes kümmekond aastat tagasi oleksid end nimetanud kas [[kirjanduskriitika|kirjanduskriitikuteks]], [[kunstiajalugu|kunsti]]- või [[teadusajalugu|teadusajaloolasteks]], eelistavad ennast nüüd määratleda kultuuriajaloolastena, kes uurivad "[[visuaalkultuur]]i", "[[teaduskultuur]]i" jne."<ref
Uue huvi institutsionaliseerumisest andis märku [[Rahvusvaheline Kultuuriajaloo Ühing|Rahvusvahelise Kultuuriajaloo Ühingu]] ([http://www.culthist.net/ International Society for Cultural History]) asutamine 2007. aastal. See ühing korraldab regulaarseid konverentse ja koordineerib nii uue ajakirja [https://www.euppublishing.com/loi/cult Cultural History] kui ka uue raamatusarja [https://www.routledge.com/Studies-for-the-International-Society-for-Cultural-History/book-series/SISCH Studies for the International Society for Cultural History] (Routledge) väljaandmist.
44. rida:
1970. aastate lõpus pakkusid mõned ajaloolased Itaalias välja, et minevikunähtuste uurimine vähendatud mõõtkavas või n-ö suurendusklaasiga võib pakkuda teinekord enam kui panoraamsed käsitlused. Suund sai nimetuseks "mikroajalugu" (it ''microstoria'') ja seda aitas põlistada aastatel 1981–1991 Einaudi kirjastuses ilmunud samanimeline raamatusari, mida koostasid uue suuna kaks liidrit [[Carlo Ginzburg]] ja [[Giovanni Levi]].
Nagu mikroajaloolased ise sõnastasid, on nende eesmärk analüüsida n-ö tavapäraseid erandeid või "erandlikke tavapärasusi" (it ''eccezionalmente normale'')<ref
Mikroajaloo tähtsaim õppetund on eri uurimisskaalade teadvustamine mineviku uurimisel. Kuigi mikroajaloolased rõhutasid vajadust laskuda skaala kõige alumisele tasandile, et uurida seda, mida varasemad ajaloolased polnud märganud, siis peatselt astus selle kõrvale arusaam skaalade vahel liikumisest ja nendega mängimisest.
55. rida:
Argiajaloolased peavad oluliseks uuritavate inimeste endi vaatenurga arvestamist, teisiti öeldes, ajalooliste subjektide agentsust ehk teovõimet – seda, kuidas inimesed ise oma tegevust mõtestavad, sh esitavad ja narrativeerivad. Samuti on üheks argiajaloolaste püüdeks siduda olulised ajaloolised arengusuunad ja sündmused argipäeva kogemusega. Nii on uuritud näiteks seda, milline oli 19. sajandi industrialiseerimise mõju argipäevale, mil moel kujundas uusaegne bürokratiseerumine kodanike suhet riigiga ja kuidas mõjutas natsismi võidukäik tavainimeste eluilma.
Üks argiajaloo eestvedajaid [[Alf Lüdtke]] on hiljuti sõnastanud küsimused, millele argiajaloolased ennekõike vastuseid otsivad: "Mida inimesed teevad ja kuidas nad teevad seda, mida teevad, seda nii töö- kui puhkepäevadel? Kuidas nad teenivad oma igapäevast leiba? Kuidas nad puutuvad kokku aja ja ruumiga ning kuidas nad omastavad ajalisust ja ruumilisust? Kuidas nad loovad (või kaotavad) sõprus- või vaenusuhteid töökaaslaste või naabritega, perekonna ja sugulastega?"<ref
Argiajaloo programmiliseks teoseks võib pidada 1989. aastal Lütdke koostatud kogumikku "Argiajalugu: Ajalooliste kogemuste ja eluviiside rekonstrueerimine" ("Alltagsgeschichte: Zur Rekonstruktion historischer Erfahrungen und Lebensweisen"). Seitsmest artiklist ja pikast sissejuhatusest koosnev koguteos selgitab argiajaloo teoreetilisi ja empiirilisi uurimisperspektiive. Praktiliste näidetena on analüüsitud natsismi vastuvõttu saksa tööliste seas ja idasakslaste argielu pärast 1945. aastat.
70. rida:
Kõige üldisemalt saab tundeajalugu uurida kahel tasandil: ühelt poolt võib keskenduda tunnete uurimisele nii, nagu allikad lubavad neid mõista ja rekonstrueerida; teiselt poolt saab aga uurida tunnetesse suhtumist, seda, kuidas aegade jooksul on tunnetega seonduvale erinevalt reageeritud, milliseid tundeid on väärtustatud, varjatud või tõrjutud.
Üks kõige viljakamaid ja uuendusmeelsemaid tundeajaloo uurijaid on viimastel kümnenditel olnud prantslane [[Alain Corbin]]. Alates 1980. aastate algusest on ta peamiselt 18.–19. sajandi prantsuse materjalide põhjal käsitlenud näiteks haistmise ja lõhnade ajalugu, analüüsides, kuidas 18. sajandi teisel poolel tärkas uus tundlikkus, mis ei talunud enam "halba" lõhna ja soosis üha rohkem õhupuhtust ja mitmesuguseid parfüüme<ref
== Viited ==
{{viited
<ref name=":0">{{Raamatuviide|autor=Donald R. Kelley|pealkiri=The Old Cultural History. – History of Human Sciences, vol. 9, no 3|aasta=1996|koht=|kirjastus=|lehekülg=107}}</ref>
<ref name="iOUpS">{{Raamatuviide|autor=McCaffery, Peter; Mardsen, Ben (eds.)|pealkiri=The Cultural History Reader|aasta=2014|koht=London and New York|kirjastus=Routledge|lehekülg=xviii}}</ref>
<ref name="a6Bk8">{{Raamatuviide|autor=Peter Burke|pealkiri=Strengths and Weaknesses of Cultural History. – Cultural History, vol. 1, no 1|aasta=2012|koht=|kirjastus=|lehekülg=7}}</ref>
<ref name="GWwa0">{{Raamatuviide|autor=Peter Burke|pealkiri=Kultuuride kohtumine: Esseid uuest kultuuriajaloost|aasta=2006|koht=Tallinn|kirjastus=Varrak|lehekülg=9–30}}</ref>
<ref name="sZ0dJ">{{Raamatuviide|autor=Jakob Burckhardt|pealkiri=Griechische Kulturgeschichte, Bd. 1|aasta=1900|koht=Berlin & Stuttgart|kirjastus=Spemann|lehekülg=3–4}}</ref>
<ref name="CAc9f">{{Raamatuviide|autor=Johan Huizinga|pealkiri=Kultuuriajaloo eesmärk|aasta=2013|koht=Tallinn|kirjastus=Tallinna Ülikooli Kirjastus|lehekülg=177}}</ref>
<ref name="Q5gPz">{{Raamatuviide|autor=Peter Burke|pealkiri=Kultuuride kohtumine: Esseid uuest kultuuriajaloost|aasta=2006|koht=Tallinn|kirjastus=Varrak|lehekülg=192}}</ref>
<ref name="8FLXJ">{{Raamatuviide|autor=Edoardo Grendi|pealkiri=Micro-analisi e storia sociale. – Quaderni storici, vol. 35|aasta=1977|koht=|kirjastus=|lehekülg=512}}</ref>
<ref name="nYlxW">{{Raamatuviide|autor=Alf Lüdtke (ed.)|pealkiri=Everyday Life in Mass Dictatorship. Collusion and Evasion|aasta=2016|koht=Houndmills|kirjastus=Palgrave Macmillan|lehekülg=4}}</ref>
<ref name="2eVKS">{{Raamatuviide|autor=Alain Corbin|pealkiri=Le Miasme et la Jonquille: L’odorat et l’imaginaire social, XVIIIe–XIXe siècles|aasta=1982|koht=Paris|kirjastus=Aubier-Montaigne|lehekülg=}}</ref>
<ref name="ireG9">{{Raamatuviide|autor=Alain Corbin|pealkiri=Le Territoire du vide: L’Occident et le désir du rivage 1750–1840|aasta=1988|koht=Paris|kirjastus=Aubier|lehekülg=}}</ref>
<ref name="6Xe4G">{{Raamatuviide|autor=Alain Corbin|pealkiri=Les Cloches de la terre: Paysage sonore et culture sensible dans les campagnes au XIXe siècle|aasta=1994|koht=Paris|kirjastus=Albin Michel|lehekülg=}}</ref>
<ref name="KurSy">{{Raamatuviide|autor=Alain Corbin|pealkiri=L’Harmonie des plaisirs: Les manières de jouir du siècle des Lumières à l’avènement de la sexologie|aasta=2007|koht=Paris|kirjastus=Perrin|lehekülg=}}</ref>
<ref name="iFirv">{{Raamatuviide|autor=Alain Corbin|pealkiri=Histoire du silence: De la Renaissance à nos jours|aasta=2016|koht=Paris|kirjastus=Albin Michel|lehekülg=}}</ref>
}}
== Kirjandust ==
| |||