Neutraliteet: erinevus redaktsioonide vahel

'''Neutraliteet''' on riigi väljakuulutatud püsiv staatus ja hoiak, mis keelab liitumise sõjaliste liitudega. Neutraliteet on ka iga mittesõdiva riigi staatus, mis eeldab kohustust jääda erapooletuks kõigi sõdivate poolte suhtes ja hoida oma kodakondseid tagasi otsestest vaenuaktidest.<ref>Nolan, Cathalname="0nW3X" J. (1999) Longmani maailmapoliitika leksikon, Tallinn, kirjastus Olion, lk 235</ref> End neutraalseks kuulutanud riik ei kuulu sõjalistesse liitudesse ega võta sõdades pooli<ref>Haywood, Andrewname="0unpb" (2007) Politics (3rd edition), New York, Palgrave Macmillan, lk 329</ref>. Hoides madalat profiili, suudavad neutraalsed riigid hoiduda mõningatest probleemidest, mis võivad kaasneda liitudes olemisega, ennekõike just potentsiaalsete vaenlaste tekitamisest. Samas peavad neutraalsed riigid olema ettevaatlikud, kuna kui peaks tekkima sõjaoht, ei pruugi olla kedagi pakkumas sõjalist tuge.<ref>Pearson, Fredericname="6Ck0N" S., Rochester, J. Martin (1988) International relations: the global condition in the late twentieth century Second edition, New York, McGraw-Hill, lk 104</ref> Kõige kauem on neutraalsed olnud Rootsi (alates 1814) ja Šveits (alates 1815).

'''Relvastatud neutraliteet''' on diplomaatiline neutraliteedipoliitika, mida toetab suur sõjaline potentsiaal võimaliku agressori hirmutamiseks.<ref>Nolan, Cathalname="Cg2mV" J. (1999) Longmani maailmapoliitika leksikon, Tallinn, kirjastus Olion, lk 293</ref>

See põhimõte tagab teatud kaitse neutraalsele riigile. Näiteks keelab see neutraalse riigi piiride rikkumist sõjas osalevate riikide poolt ning keelab ka igasuguse vägede ja relvade transiidi läbi neutraalse riigi.<ref name="avalon.law.yale.edu">Yale Law Schooli veebipõhise raamatukogu (The Avalon Project) koduleht. Haagi 5. konventsioon: http://avalon.law.yale.edu/20th_century/hague05.asp Vaadatud 10.01.12</ref> Samuti peavad sõdivad riigid austama neutraalse riigi suveräänsust ja peavad hoiduma igasugusest neutraalsete vete väärast kasutamisest. Neutraalsel riigil on õigus kehtestada tingimused, piirangud ja keelud oma territoriaalvete ja sadamate kasutamise kohta sõdivate riikide laevade poolt, kuid need reeglid peavad erapooletult kehtima kõigile sõdivatele osapooltele.<ref>Yale Lawname="NfyyL" Schooli veebipõhise raamatukogu (The Avalon Project) koduleht. Haagi 13. konventsioon: http://avalon.law.yale.edu/20th_century/hague05.asp Vaadatud 10.01.12</ref> Neutraalne riik võib lubada vigastatute ja haigete transporti läbi oma territooriumi, tingimusel et nendega ei ole kaasas sõjaväe liikmeid ega varustust. Sõdivatel osapooltel on keelatud rajada traadita telegraafi ühendusi oma vägedega suhtlemiseks neutraalse riigi territooriumil.<ref>Yale Lawname="EUzNQ" School´i veebipõhise raamatukogu (The Avalon Project) koduleht. Haagi 5. konventsioon: http://avalon.law.yale.edu/20th_century/hague05.asp Vaadatud 10.01.12</ref> Neutraalsel riigil on õigus kaitsta oma neutraliteeditaotlusi jõuga, ilma et seda peetaks sõjategevuseks või sõjakuulutamiseks.<ref>Nolan, Cathalname="qnlPP" J. (1999) Longmani maailmapoliitika leksikon, Tallinn, kirjastus Olion, lk 255</ref>

Samuti kehtivad neutraalsele riigile teatud kohustused. Ta ei tohi osaleda relvastatud konfliktis ega tohi anda ka militaarset tuge sõdivatele riikidele. Lisaks peab neutraalne riik tegema kõik võimaliku, et tagada rikkumiste mitte esinemist tema territooriumil ehk jälgima konventsioonide punktide täitmist. Rikkumiste vältimiseks võib neutraalne riik kasutada kaitseväge. Kui neutraalsesse riiki satuvad põgenenud sõjavangid, siis peab neutraalne riik andma neile vabaduse.<ref name="avalon.law.yale.edu" />

Tänapäeval, mil on olemas massihävitusrelvad, kaugmaaraketid ja globaalne [[terrorism]], ei pruugi enam neutraalsuse põhimõtted omada suurt väärtust. Kuna kaugmaarakettide eest kaitsmine on ühele neutraalsele väikeriigile äärmiselt kulukas, oleks võib-olla mõistlikum selle kaitse nimel tegutseda mõne liidu koosseisus. Näiteks Šveitsile võiks osutada kasulikumaks olla osa Euroopa ühisest raketivastasest kaitsesüsteemist, kui jätkata neutraalse riigina. Samuti on tänapäeval lääneriikide peamiseks sõjaliseks ohuks terroristlikud grupeeringud, mitte enam naaberriigid (näiteks Kesk-Euroopa riigid kuuluvad niigi peaaegu kõik samadesse liitudesse – EL, ÜRO, NATO). Seega oleks otstarbekam ka neutraalsetel riikidel ühineda sõjaliste liitudega, et võidelda ühiselt terroriohu vastu.<ref>Kieser, Rolf;name="w45Im" Spillmann, Kurt R. (1996) The new Switzerland: problems and policies, California, The Society for the Promotion of Science and Scholarship, lk 80</ref>

Mõtteid Eesti neutraalsusest arendati juba iseseisvuse sünniajal ja see jätkus ka 1920. ja 1930. aastatel. Eesti Maapäeva vanematekogu ja Maavalitsuse 24. jaanuaril 1918 välisriikidele adresseeritud memorandumis Eesti iseseisvuse otsuse kohta rõhutati, et Eesti peab saama kuulutatud erapooletuks maaks ja selleks tuleb nõuda välisriikide tagatist. 3. novembril 1938 kiitis Riigikogu heaks neutraliteedi seaduse ehk nn erapooletuse korraldamise seaduse, mis võttis aluseks [[Haagi konventsioon]]id. Selles seaduses sätestati Eesti sadamatesse ja territoriaalvetesse sisenemise kord, erandid, kitsendused ja tingimused.<ref>Ilmjärv, Magnus (2004) Peatükk: name="Eesti välispoliitika 1930. aastatel: Eesti neutraliteedi-poliitikatqFrw" raamatust Sõja ja rahu vahel. Eesti julgeolekupoliitika 1940. aastani, Tallinn, S-Keskus, lk 73</ref> Eesti, koos Läti ja Leeduga, kuulutas end neutraalseks alles detsembris 1938. Nõukogude Liidu kallaletungi ohu kasvades kutsusid Läti ja Leedu oma kodanikke juba reservvägede teenistusse, kuid Eestis seda ei tehtud, vaid leiti, et ennast on võimalik paremini kaitsta vaid neutraliteeti rõhutades. Eesti neutraliteedil põhinevat kaitset õõnestas suuresti Poola allveelaeva Orzel tulemine Tallinna 14. septembril. Eesti ei suutnud vastavalt neutraalse riigi kohustustele sõjalaeva interneerida (kinni pidada) ja see põgenes 18. septembril. Seda kasutasid ära [[Moskva]] võimud, väites, et Balti riikide sadamad peidavad Poola allveelaevu ja sealsed valitsusringkonnad toetavad nende aktsioone. Selle survestamise ja Eesti valitsuse järelandmiste tagajärjel sõlmiti lõpuks Eesti ja Nõukogude Liidu vahel baasideleping, mis põhimõtteliselt tõi kaasa Eesti Vabariigi iseseisvuse kaotamise.<ref>Zettberg, Sepponame="psN9n" (2009) Eesti ajalugu, Tallinn, kirjastus Tänapäev, lk 473</ref> Samas on sõjaajaloolane Mart Sarapuu, kes uuris põhjalikult Orzeli juhtumit, öelnud, et Moskva oleks survestamise ettekäände leidnud selle intsidendi puudumisel ka mujalt.<ref>[[Hanno Ojalo|Ojalo,name="tut2o" Hanno]] (2010) 1939: kui me valinuks sõja, Tallinn, [[Grenader (kirjastus)|Grenader]], lk 34</ref>

{{viited}}|allikad=