Ava peamenüü

Muudatused

P
Vene õigeusust on välja kasvanud paljud usulised liikumised. Kirik on neid mõnikord tauninud, pannud kirikuvande alla ja isegi jälitanud, kuid samal ajal on kirik ka paljusid sallinud ja tunnustanud ([[pühak]]uks kanoniseerimisega jm).
 
Üks omapärasemaid nähtusi vene õigeusus on läbi sajandite olnud "jurodivõi"nn ''jurodivõide'' kultus. ''Jurodivõi'' on pühaks peetav "[[Kristuse pärast hull]]", sisuliselt rändjutlustaja või [[munk]], kelle iseäralikkust peetakse jumalikuks tunnuseks. Seetõttu on ''jurodivõi'' püha ja puutumatu ning võib jutlustada mida iganes. Tuntuimad neist on [[Peterburi Ksenija]] (18. saj) ja [[Grigori Rasputin]] [[Nikolai II]] õukonnas.
 
'''[[Strigolnikud]]''' olid 14.-15. sajandil [[Novgorod]]i, [[Pihkva]] ja [[Tver]]i kubermangus levinud ketserlikust liikumisest osavõtjad, käsitöölised ja alamvaimulikud. Nad eitasid kiriklikku hierarhiat, [[munk]]lust ja mõningaid usu[[dogma]]sid, protesteerisid kirikumaksude vastu, propageerisid sotsiaalset võrdsust.
'''[[Hlõstid]]''' (jumalainimesed, iisraellased) on 17. sajandi teisel poolel tekkinud liikumine. Nende õpetuse peamine sisu on vahetu suhtlemine [[Püha Vaim]]uga. Ekstaatilise kultusetalituse ajal läheb Püha Vaim väljavalituisse ("õigeisse"), neis kehastub [[Kristus]]. Kaalukad on ka sekti juhtide kultus ja prohvetlus. Kultuses sisaldub ringiskäimine, märatsemine, enesepiitsutamine ja muu selline. Pole lubatud asutada perekonda, omada lapsi, süüa liha ja veretoite, tarvitada alkoholi ja suitsetada.
 
'''Võglased''' (võgid) on Võgi [[vanausulised]] [[Pomorje]]s ([[pomoorid]]). Algselt eralduti täiesti muust maailmast, seati sisse poolkommunistlik kord, kogu vara oli ühine, kehtis range tööjaotus. Nad pidasid ülejäänud maailma antikristlikuks. Õpetajad ja papid puudusid. Põhimõte oli – kõik püsib ainuüksi usul, samas elasid ka maailmalõpu ootuses. Jumalateenistus sisaldas ühist palvetamist, laulmist ja lugemist valitud juhataja all (mitte tavapärased maagilised tseremooniad) kabelites ja kodustes palvelates. Nende kontingent oli enamasti talupoeglik. Soovisid ise endale preestriks olla (papitud). Hiljem taastasid sideme maailmaga (1702) ja leppisid riigiga. Kannatasid repressioonide all 1830. aastatel.
 
'''Filiplased''' on võglastest kujunenud sekt, kes ei läinud kompromissile riigiga (antikristusega). Nende juhataja oli keegi Filipp. Nad panid võglaste peale needuse ja keeldusid Võgile allumast. Ei palvetanud tsaari eest, keeldusid kahekordse maksu tasumisest. Elasid põhjalas põlistaigas. Tagaajajate ilmudes päästsid end enesepõletamisega. Püsisid leppimatud kuni 19. sajandi teise pooleni.