Reaalselt pole aga absoluutset vaakumit võimalik saavutada, sest see ei ole kooskõlas [[relatiivsusteooria]] ega ka paljude teiste füüsikaseadustega. Isegi kõige hõredam tähtedevaheline ruum sisaldab ühe kuupsentimeetri kohta ühe [[vesinik]]u aatomi.
Kaitseta inimene või mõni muu elusolend suudab vaakumisse sattunult teadvusel püsida umbes 15...20 sekundit, eeldusel et ta on enne dekompressiooni sügavalt välja hinganud. Laialt levinud arvamus, et vaakumis inimkeha plahvatab, ei vasta tõele, sest nahk ja rakuseinad on piisavalt tugevad, et hoida ära koevedelike keemine ja sellega kaasnev paisumine. Uuringute ja loomkatsete abil on kindlaks tehtud, et isegi teadvuseta inimene suudab vaakumis olla ühe minuti ilma igasuguste kahjustusteta.
Astronaudid peavad avakosmoses viibides kandma survestatud ülikondi.
Vaakumit kasutatakse ka tööstuslikes protsessides ning näiteks [[hõõglamp]]ides ja [[kineskoop]]ides.
Esimesena avastas vaakumi võimalikkuse Aasia filosoof [[Abū Naşr Muḩammad al-Fārābī]] (elas aastatel 872–950).
[[Kvantväljateooria]]s tähendab vaakum [[väli|välja]] väikseimat [[energianivoo]]d.
