Elu mõte: erinevus redaktsioonide vahel

Elu mõtte küsimus on [[kahemõttelisus|kahemõtteline]] ja võib-olla [[ebamäärasus|ebamäärane]] või mittesidus ning on omamoodi tabamatu<ref name="seachris" />. Elu mõtte järele küsides võidakse küsida muu hulgas [[inimese elu]] [[olemus]]e, elu [[otstarve|otstarbe]] või [[eesmärk|eesmärgi]] kohta või selle kohta, kas üldse millelgi on tähtsust ja kui, siis millel.<ref name="wendell">[[Wendell O'Brien]]. [http://www.iep.utm.edu/mean-ear/ The Meaning of Life: Early Continental and Analytic Perspectives], [[Interneti filosoofiaentsüklopeedia]]</ref>

[[Lev Tolstoi]] tõstatas elu mõtte küsimuse ja vastas sellele "Pihtimuses". Kuigi näiteks "[[Sõda ja rahu|Sõja ja rahu]]" tegelased rääkisid mõnikord elu mõttest ja elasid seda probleemi sügavalt läbi, hakkas Tolstoi ise sügavaid küsimusi tõstamatõstatama alles seossseoses psühholoogilise kriisiga 1870ndate lõpus. Ta tundis end tõsiselt häirituna, kuigi tal oli olemas rikkus, kuulsus, staatus, armastus, füüsiline jõud jne. Tal oli [[depressioon]], psühholoogiline halvatus, [[enesetapumõtted]] ja ta mõtles pidevalt elu mõtte peale. Ta küsis elu kohta järgmisi küsimusi. Milleks see on? Kuhu see viib? Miks? Mis edasi saab ja milleks? Mis see mulle korda läheb? Miks ma peaksin pingutama? Miks ma peaksin edasi elama? Mis minu praegustest ja tulevatest tegudest saab? Mis kogu minu elust saab? Miks ma peaksin elama, midagi tegema ja soovima? Kas minu elus on mõte, mida mind ootab vältimatu surm ei hävita? Mis on minu elu mõte? Miks ma olemas olen? Tolstoi jaoks olid need kõik üks ja seesama küsimus. Tolstoi ei küsinud mitte universumi ehituse, päritolu ja saatuse kohta ega elu kohta tervikuna. Ta leidis, et rumal on arvata, nagu ei saaks oma elu mõtte küsimusele enne vastata, kuni pole vastust universumi mõtte ja inimkonna mõtte küsimusele. Tolstoi jõudis järeldusele, et [[filosoofia]]st pole mõtet vastust otsida, sest filosoofia ülesanne on ainult küsimine ja võib-olla ka küsimuse selgitamine. Varem oli Tolstoi püüdnud vastuseid leida filosoofiast ja teadusest. Filosoofidest oli ta uurinud [[Sokrates]]t, [[Siddhārtha Gautama|Buddha]]t, [[Koguja raamat]]u autorit ja [[Arthur Schopenhauer]]it. Ta sai vastuseks Sokrateselt, et tõeline filosoof ei otsi mitte elu, vaid surma, sest keha oma haiguste ja ihadega takistab tõe otsingut, mis on kõige tähtsam. Üksikisiku elu on mõttetu. Buddhalt sai ta vastuseks, et elu on suurim pahe, millest lahtisaamiseks tuleb teha kõik, mis võimalik. Koguja raamatust sai ta vastuseks, et kõik on tühi töö ja vaimunärimine. Schopenhauer osutus hävimise soovijaks ja pooldajaks. Tolstoi probleem oli niisugune. Et ma kannatan ja suren, mind unustatakse, minust ei jää pikas perspektiivis jälge, siis kas minu elul ja sellel, mida ma teen, on mingi mõte? Ta elas seda küsimust sügavalt läbi ega saanud ilma vastuseta edasi elada.<ref name="wendell" />