Redaktsioon: 11. oktoober 2017, kell 13:14 redigeeri 2001:7d0:87ca:9180:71fe:a416:9e14:665d (arutelu) Resümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 1. mai 2019, kell 15:42 redigeeri eemalda Iifar (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 76 120 muudatust P pisitoimetamine Märgis: AWB Uuem muudatus →
1. rida: [[Pilt:PzH2000.Ger.jpg\|~~thumb~~pisi\|Roomikveermikul liikursuurtükk PzH 2000]] [[Pilt:Archerside commons.jpg\|~~thumb~~pisi\|Ratasveermikul lafett-liikursuurtükk Archer]] '''Liikursuurtükk''' (laensõnana ka ''iseliikuv suurtükk'') on mootoriga kandesõiduki veermikule ehitatud lafetiga [[suurtükk]]. Tänapäeval nimetatakse liikursuurtükkideks üldjuhul [[suurtükivägi\|suurtükiväe]] relvasüsteeme. 7. rida: Minevikus kuulusid iseliikuvate suurtükkide klassifikatsiooni ka erinevad otsetule andmiseks mõeldud masinad nagu ründekahurid ja tankihävitajad. Tegu oli tugevalt soomustatud masinatega, mille ülesanded olid vastavalt jalaväele otsese tuletoetuse andmine ja vaenlase kindlustuste purustamine või siis tankitõrjes osalemine. Kaasaegsed liikursuurtükid võivad küll väliselt meenutada [[~~Tank\|tanke~~tank]]e, kuid on üldjuhul kergemalt soomustatud – liiga kergelt, et kaitsta meeskonda otsetule eest, kuid piisavalt hästi, et kaitsta neid [[šrapnell~~\|šrapnelli~~]]i ning kergerelvade tule eest. Tank on lisaks ette nähtud tegutsema eesliinil, ning on seetõttu korralikult soomustatud ja varustatud väga erinevate ülesannete täitmiseks. Üldjuhul on nii tankid kui ka liikursuurtükid kaitseks vaenlase jalaväe vastu relvastatud ka [[kuulipilduja]]tega. Suurim eelis iseliikuvatel suurtükkidel järelveetavate (tuntud ka välisuurtükkide nime all) ees on kiire lahinguvalmidusse saamine. Enne, kui järelveetav suurtükk saab laskma hakata, peab selle üles seadma ning enne uuesti liikuma hakkamist tagasi transpordiasendisse viima. Seejuures saab iseliikuv suurtükk lihtsalt peatuda valitud kohas, peaaegu kohe ka tule avada ja positsioonilt lahkuda enne, kui vaenlane reageerida jõuab. See tuleb eriti kasuks tänapäeva mobiilses ja mittelineaarses sõjapidamises ning eriti rünnakul olles. 14. rida: == Liikursuurtükkide üldliigitus == Liikursuurtükid on olnud peamiselt suurtükiväe-, tankitõrje-, jalaväesaate- või [[õhutõrje]]~~<nowiki/>~~otstarbelised. Teise maailmasõja ajal eristati lisaks [[ründesuurtükk]]e (saksa keeles ''Sturmgeschütz''), mis olid praktiliselt jalaväe lähituletoetus- või [[tankitõrje]]vahendid propagandistliku nimetusega. Liikurveermikul õhutõrjerelvi nimetatakse tänapäeval tavaliselt [[õhutõrjesoomuk]]iteks, tankitõrjerelvi aga [[tankitõrjesoomuk]]iteks, harvem ka [[tankitõrjetank]]ideks. Veermiku tüübi järgi eristatakse [[ratasveermik\|ratas]]- või [[roomik]]veermikul liikursuurtükke. Kaitstuselt eristatakse [[soomus]]tamata ja soomustatud liikursuurtükke. Enamik liikursuurtükke on soomustatud ja kuuluvad soomusväe koosseisu. Pearelva suunamis- ja kaitstuspõhimõttelt eristatakse torn- ja lafett-liikursuurtükke. ==Liikursuurtükid kaudtulerelvadena== [[kaudtuli\|Kaudtuleotstarbelised]] liikursuurtükid on üldjuhul soomustatud ja roomikveerimikul ning kuuluvad tavaliselt [[soomusvägi\|soomusvägede]] koosseisu. Need on projekteeritud kas ~~[[tank]]i~~tanki, [[jalaväe lahingumasin]]a või (roomikutega) [[soomustransportöör]]i veermikule. Liikursuurtükke valmistatakse ka taktikaliste veoautode baasil. Enamus tänapäeva liikursuurtükke on varustatud navigatsiooni-, suunamis- ja positsioneerimissüsteemidega. Laadimine on vähemalt osaliselt automatiseeritud ja see suurendab laskekiirust. Liikursuurtüki eeliseks on tavaliselt kiire [[tulepositsioon]]ilt lahkumise kiirus, hea maastikuläbimisvõime ja positsioonil laskevalmiduse saavutamise kiirus. Ebaeelisteks suur hooldusmaht ja kütusekulu, aeglane kiirus, suur mass ja süsteemi haavatavus. 31. rida: == Liikursuurtükiväerelvade areng == === Eelkäijad === [[Pilt:Horse artillery rear.jpg\|~~thumb~~pisi\|Elusuuruses mudel 1850 aastate Rootsi ratsasuurtükist koos meeskonnaga Rootsi Armee Muuseumist Stockholmis]] 17. sajandi alguses ilmusid [[Kolmekümneaastane sõda\|Kolmekümneaastase sõja]] käigus sõjatandrile esimesed ratsaväe suurtükiüksused, kus kogu või enamik patarei meeskonnast sõitis lahingusse hobustel. Nende meeskonnad oli välja õpetatud kiirelt hobustelt maha ronima, suurtüki üles seadma ja ratsaväele tuletoetust andma. Venemaa moodustas 18. sajandi alguses ratsaväe kõrvale esimesed säärased üksused, mis Seitsmeaastase sõja käigus tekitasid Preisimaa vägedele arvestatavaid kaotusi. See inspireeris [[Frederick Suur~~\|Frederick Suurt~~]]t moodustama esimest püsivat ratsasuurtükiüksust aastal 1759. Napoleoni sõdade ajal olid need üksused olemas juba kõigis suuremates armeedes ja jäid kasutusele kuni 20. sajandi alguseni, kui tehnika areng need kasutuks muutis. === Esimene maailmasõda === [[Pilt:British Gun Carrier Mark I - 60 pdr.jpg\|~~right\|thumb~~pisi\|Briti Gun Carrier Mark I (60 pdr).]] [[Pilt:Bundesarchiv Bild 101I-154-1986-04, Russland, Sturmgeschütz III.jpg\|~~thumb~~pisi\|Jalaväe toetuseks mõeldud saksa StuG III II maailmasõjas]] [[Pilt:Bundesarchiv Bild 101I-219-0553A-15, Russland, bei Pokrowka, Panzerhaubitze 'Wespe'.jpg\|pisi\|Esimesi õnnestunud saksa kaudtule-liikursuurtükke II maailmasõjas – Wespe]] [[Pilt:M109 self propelled howitzer-back right ID DM-SN-93-00866.JPEG\|pisi\|USA liikursuurtükk M109 1989. a]] 42. rida: Esimene maailmasõda tõi arusaadava arengu sõjatööstuses. Briti ''Gun Carrier Mark I'' oli esimesi näideid liikursuurtükist. Lahinguväljale ilmus see aastal 1917 ning põhines esimesel Briti tankil Mark I. Relvastuseks oli sel suur välisuurtükk, millest sai lasta nii sõidukilt kui ka eraldi üles seatuna. Tulemusena asendati relva transportimiseks vajalik hobumeeskond või traktori kasutamine ja tekkis võimalus suurtükki ka kiiremini kasutada. Järgmise suurema läbimurdena võib käsitleda Briti Birch gun'i, mis koosnes tankilaadsest veermikust ja välisuurtükist, mida sai kasutada nii tavaliseks tuletoetuseks kui ka õhutõrjeks. Punaarmee tegi katsetusi erinevate tankidele ja autodele kinnitatud suurtükkidega kuid need ei jõudnud masstoodangusse. Eesti Sõjaväel oli alates Vabadussõjast soomusautode juures kaks soomustatud veoautot "Puuk" ja "Sorts", mille kasti oli paigaldatud välisuurtükk. 50. rida: === Teine maailmasõda === [[Teine maailmasõda\|Teise maailmasõja]] alguses liikus suurem osa suurtükiväest veel hobuste või vedukmasinate jõul. Kuigi saksa [[Blitzkrieg]]~~<nowiki/>~~i taktika nägi ette mobiilset ja kiiret kaudtuletoetuse andmise võimalust, siis Poola ja Prantsusmaa vallutamisel täitis seda rolli sageli [[Luftwaffe]] pikeerivate pommitajate [[Junkers Ju 87\|Stukadega]]. Sõja käik tõi iseliikuvate suurtükkide vallas kiire arengu. Alguses piirdusid katsetused mõne kergema välisuurtüki või tankitõrjekahuri kinnitamisega veokile. Kuigi need masinad olid mobiilsed ei pakkunud need meeskonnale kaitset ei kildude ega kergerelvade tule eest. Järgmise sammuna hakati suurtükke lisama juba roomikutega platvormidele (tihtipeale oli tegu vananenud tankimudelite keredega). Paljud algsed katsetused olid improviseeritud, kuid nende käigus tehtud vigadest võeti õppust ning iga järgmine mudel oli juba sammuvõrra parem. Näiteks esimene Briti disain ''[[Bishop]]'' kasutas ''25 pdr gun-howitzer'''i, aga viisil, mis tõsiselt limiteeris end tõestanud relva kasutusvõimalusi. Järgmises mudelis, nimega ''Sexton'', oli juba see viga parandatud. 58. rida: Sakslased oli iseliikuvate suurtükkide disainimisel produktiivsed. Nad lõid mitmeid kergelt soomustatud tankitõrje liikursuurtükke. Need põhinesid kas kätte saadud kergetel Prantsuse keredel ([[Marder I]]), nende enda vananenud kergetankide keredel ([[Marder II]]) või endistel Tšehhi keredel ([[Marder III]]). Need viisid paremini soomustatud tankihävitajateni nagu [[Jagdpanzer IV]] või [[Jagdpanther]]. Osad kavandid põhinesid olemasolevatel keredel ([[Brummbär]]), osad tühistatud projektidest ülejäänud keredel (Sturer Emil ja Elephant) ning lisaks kasutati baasina ka lahingus viga saanud tanke ([[Sturmtiger]]). Nõukogude liit katsetas sõja algul veoautodele või traktoritele kinnitatud 57  mm ZiS-2 kahuritega. 1943. aastaks oli valmis [[SU-85]] ning 1944 lõpuks [[SU-100]]. Need rakendasid juba suuremaid suurtükke koos täieliku soomusega. Lisaks oli neid odav toota ning võrreldes tankidega, millel need põhinesid, olid neil võimsamad kahurid. Samaaegselt kannatas selle all jälle masina paindlikkus. Tugevalt soomustatud rünnakukahurid olid loodud, et anda jalaväele otsetule toetust vaenlase kaitserajatiste vastu. Kuigi väliselt meenutasid need sageli tankihävitajaid, olid nad relvastatud suurekaliibriliste kahuritega, millel oli küll väiksem soomuse läbistamise võimekus, kuid samaaegselt sai nendest lasta kildfugassmürske. Sakslaste [[StuH 42]] ja Nõukogude liidu [[ISU-152]] on selle iseliikuvate suurtükkide klassifikatsiooni tüüpilisemad näited. Kõik suuremad osapooled arendasid sõjakäigus veel liikursuurtükke, mis suudaksid anda kaudtuletoetust kuid samas ka pidada sammu kiirelt edasi tungivate soomusväeosadega. Üldjuhul olid need kergelt soomustatud pealt lahtised sõidukid. Näidetena võib tuua: USA [[M7 Priest]], Briti Sexton (25 pdr) ning Saksa 10,5  cm [[Wespe]] ja 15  cm [[Hummel]]. Teistsuguse tee valis aga Nõukogude Liit, mis, järgides kaheotstarbeliste välisuurtükkide traditsiooni, keskendus mitmekülgsete ründesuurtükkide arendamisele, millel oleks ka kaudtule võimekus ([[ISU-152]]). === Pärast Teist maailmasõda === Pärast Teist maailmasõda kadusid ründekahurid kasutusest ja üldine trend oli mitmeotstarbelise tanki suunas. Sellest hoolimata jätkus kaudtule võimekusega liikursuurtükkide arendamine tavaliste välisuurtükkide kõrval. Neil on olnud tähtis roll [[Külm sõda\|külma sõja]] aegsetes konfliktides ning ka hiljutistes sõdades. Liikursuurtükiväe arengus oli oluliseks verstapostiks esimese pöördtorniga ja masstootmisse läinud 155  mm suurtüki [[M109]] valmistamine USA-s 1960-ndail. Antud masin oma õnnestunud ehitusega ja omadustega on olnud enamuse hilisemate roomikveermikul liikursuurtükkimudelite etaloniks. Nõukogude Liidus arendati sellest malli võttes 1970-ndate alguseks oma 122  mm [[2S1 Gvozdika]] ja 152  mm [[2S3 Akatsia]]. Külma sõja järgse aja moodsaimaks välja arendatud ja kasutusele võetud liikursuurtükiks võib pidada saksa [[PzH 2000]], millel on üsna suur lahingukomplekt ning ühtlasi hea läbivus, automatiseeritus ja kaitstus. Samal ajal on võimalik teenindada kõiki funktsioone vajadusel ka manuaalselt. Uute liikursuurtükkide üheks põhimureks on kujunenud suur mass ja suured gabariidid. Näiteks USA viimane suur arendusprojekt Crusader, mis olnuks konkurendiks saksamaa liikursuurtükile, jäeti paljuski neil põhjustel pooleli. Selle asemel piirduti viimase M109A6 edasiarendusega uuel veermikul. [[Haubits\|Liikurhaubitsatel]] on siiamaani täita tähtis osa paljudes moodsates armeedes. 73. rida: ==Miinipildujad== [[Pilt:Mortars Karlgeret Adam.jpg\|pisi\|''Karl-Gerät'' Kubinka tankimuuseumis Venemaal]] Miinipildujad on paigutatud paljudele sõidukitele suitsukatte või lähikaitse eesmärgil, kuid vähestel kuuluvad need põhirelvastuse hulka. Aja jooksul on proovitud erinevate vahenditega luua head mobiilset miinipildujat, kuid vähesed on neist jäänud kasutusele. Vene armee kasutab näiteks [[2S4 Tulp]] 240  mm iseliikuvat rasket miinipildujat. Lisaks on Soome Patria ja Rootsi BAE Systems Hägglunds ühisprojektina valminud [[AMOS]], millel on 2 tagantlaetavat 120  mm automaatset miinipildujat. Liikurmiinipildujate alla kuuluvana võib lugeda ka sakslaste [[Teine maailmasõda\|Teise maailmasõja]] aegset 600  mm piiramismiinipildujat [[Karl-Gerät]]i.~~<nowiki/>~~ == Raketid == [[Pilt:Army mlrs 1982 02.jpg\|pisi\|M270 MLRS]] Tinglikult klassifitseeritakse iseliikuvateks suurtükkideks ka mobiilsed raketisüsteemid. Rakettide eeliseks suurtükkide ees on palju suurem laskeulatus ja vähem piiratud suurus (kaliiber). Seetõttu saab neis kasutada keerulisemaid lõhkepäid ning osalõhkekehade abil katta ka suurema ala ja hävitada mitu sihtmärki korraga. Tänapäeval kasutatakse paljusid iseliikuvaid raketipatareisid traditsioonilistes suurtükiväe rollides. Näiteks USA [[M270 MLRS]] (Multiple Launch Rocket System), mille laskekaugus, sõltuvalt lastavast raketist, on 32–70  km – kõige nüüdisaegsemate rakettidega kuni 150  km. == Haubitsad == Iseliikuvatel ~~[[Haubits\|~~haubitsatel]] on siiamaani täita tähtis osa paljudes moodsates armeedes. Neil oli tähtis roll [[Külm sõda\|külma sõja]] aegsetes konfliktides ja ka hiljutistes lahesõdades. Kaasaegsed liikursuurtükid on täis pakitud kaasaegset tehnikat ning rakendavad oma ülesannete täitmisel nii [[GPS\|GPS-i]], ballistilisi arvuteid kui ka digitaalseid sidevahendeid. See võimaldab patareidel ka hajusa paiknemisega anda üheaegselt väga täpseid tulelööke samade sihtmärkide pihta. See võimekus suurendab lisaks ka iseliikuvate suurtükipatareide ellujäämisvõimalusi kuna lihtsustab oluliselt vaenlase vastupatareide hävitamist ning vältimist. Lisaks võimaldab digitaalne sidepidamine tõhustada ka laskemoona transpordiga seonduvat logistilist poolt. Tänapäeval suudab kaasaegne kuuest liikursuurtükist koosnev [[Patarei (sõjandus)\|patarei]], lastes 43  kg mürske nelja lasuliste seeriatega, lennutada, suure täpsusega, vastase suunas tonni jagu laskemoona minutis. Üks näide tänapäevast mobiilsete haubitsate suuremast tulejõust on 155  mm G6 haubitsa versioon G6-52, mis suudab lasta kiire seeriana kuni 6 [[~~Mürsk\|mürsku~~mürsk]]u, mis tabavad sihtmärki peaaegu üheaegselt. See saavutatakse tänu erinevatele lennutrajektooridele ja automaatse laadimissüsteemi kiirusele. Näiteks kasutab analoogset süsteemi [[Bundeswehr~~\|Bundeswehri~~]]i [[Panzerhaubitze 2000]]. == Vaata ka == * [[Suurtükivägi]] * [[Haubits]] == Välislingid == [http://www.achtungpanzer.com/marder-marten-series.htm Marderi seeria]~~<br />~~ [http://www.achtungpanzer.com/sturmtiger-sturmpanzer-vi.htm Sturmtiger]~~<br />~~ [http://www.military-today.com/artillery/pzh_2000.htm Panzerhaubitze 2000]~~<br />~~ [http://www.military-today.com/artillery/m270_mlrs.htm M270 MLRS]~~<br />~~ {{Commonscat\|Self-propelled artillery}}

Liikursuurtükk: erinevus redaktsioonide vahel