Leprosoorium: erinevus redaktsioonide vahel

Leprosooriumid hakkasid laialt levima [[keskaeg|keskajal]], eriti [[Euroopa]]s ja [[India]]s. Neid pidasid tihti mungaordud. Ajalooliselt on leeprat kardetud kui ravimatut ja väga nakkavat haigust. Leepra leviku piiramiseks kasutati kuni 20. sajandini haigete isoleerimist leprosooriumidesse. Leprosooriume rajati mägedesse või teistesse kõrvalistesse kohtadesse, et tagada eraldatus, või just veekogulähedaste<ref name=":0" /> suuremate teede lähedale, et koguda annetusi nende ülalpidamiseks ja rajada linnavälist [[Turg|turu]]<nowiki/>platsi<ref name=":0" />. Harva rajati neid keskuste keskele.<ref name=":0" /> Tänapäeval arvatakse, et leepraks liigitati ajalooliselt ka paljusid muid, nüüdseks eristatud nahahaigusi, seega võis leprosooriumides olla ka muude haiguste põdejaid. Tulenevalt leepra levikule, [[Kristlus|kristlaste]] tavast rajada [[raviasutus]]<nowiki/>i ja vajadusest pakkuda [[palverändur]]<nowiki/>itele peavarju muutus leprosooriumite rajamine alates [[11. sajand]]<nowiki/>i lõpust iseenesestmõistetavaks nähtuseks.<ref name=":0">{{Netiviide|Autor=[[Erki Russow]]|URL=https://heureka.postimees.ee/6572954/tallinn-800-esimene-kirjalik-marge-linnaasutusest|Pealkiri=Tallinn 800: esimene kirjalik märge linnaasutusest|Väljaanne=[[Postimees]]|Aeg=20. aprill 2019 10:30|Kasutatud=|Väljaandja=[[Postimees Grupp]]|Arhiivimisurl=https://web.archive.org/web/20190420101231/https://heureka.postimees.ee/6572954/tallinn-800-esimene-kirjalik-marge-linnaasutusest}}</ref>