Hapukurk: erinevus redaktsioonide vahel

Kurkide hapendamisel valitakse ilusad, ühesuurused noored kurgid, mis laotakse hapendamis[[nõu]]sse (näiteks puutünn, [[klaas]]purk, roostevabast [[teras]]est mahuti, nüüdisajal üha sagedamini [[Plastid|plast]]anum) vaheldumisi maitseainetega.

Olenevalt retseptist ja maitse-eelistustest lisatakse [[must sõstar|mustasõstralehti]], [[mädarõigas|mädarõika-]] või [[Kirsipuu|kirsilehti]], [[till|tilliõisikuid]]iõisikuid, [[Aedkoriander|koriandriseemneid]], [[küüslauk|küüslauguküüsi]], mädarõikajuurikaid jm. Kurkidele valatakse peale külm [[soolvesi]]. [[Toatemperatuur]]il algab kurginõusse paigutatud kurkidel ja lehtedel leiduvate [[piimhappebakter]]ite elutegevuse, [[ensüümid]]e ning [[Mikroorganismid|mikroorganismidemikroorganismid]]e mõjul käärimine. Tekib [[piimhape]], mis takistab riknemist põhjustavate soovimatute mikroorganismide kasvu. Ägeda käärimise lõppedes tuleb hapukurgid paigutada säilitamiseks jahedasse. Hapendatud kurke võib ka [[Pastöriseerimine|pastöriseerida]].

Kääritamisprotsessi käigus võib küll väheneda kurkide [[C-vitamiin]]i sisaldus, kuid enamik [[B-rühma vitamiinid|B-rühma vitamiine]] jääb kääritamisel (kuumutamiseta) siiski alles.