Laiuse ordulinnus: erinevus redaktsioonide vahel

Augustis 1558 piirasid venelased taas Laiuse ordulinnust, mida kaitses vaid 34 meest Frederick de Grave juhtimisel. Pärast vürst [[Pjotr Ivanovitš Šuiski]] (suri [[1564]]) ja [[Pavel Petrovitš Zabolotski]] mitmekordseid nõudmisi alistus garnison [[5. august]]il ja andis linnuse üle. Neil lubati igaühel oma varaga linnusest lahkuda ja Grave otsustas suunduda oma väega Viljandisse. Olnud aga linnusest kahe miili kaugusele jõudnud, ründas neid üks teine venelaste väesalk, kusjuures venelasi abistasid talupojad, kes olid Gravega tema ranguse tõttu vaenujalal. Kokkupõrkes hukkus viis sakslast, ülejäänud vangistati ja vaid mõnel üksikul õnnestus põgeneda. Vangistatud, kelle hulgas oli ka raskelt haavata saanud Grave, viidi Tartusse ja nende vankrid rüüstati. Šuiski määras Laiuse linnusepealikuks Peter Gollowitzi ([[Ivar Leimus]] on oletanud, et tegelik perekonnanimi võis olla [[Golovin]]).<ref name="Renner2" />

 

[[14. detsember|14. detsembril]] [[1559]] tulid ordu ratsanikud ja sõjasulased eesotsas ordumeistri [[Gotthard Kettler]]iga (suri [[1587]]) Kärknalt Laiusele ja asusid piirama linnust, mida kaitses umbes 500 meest. [[Rakvere]]st oli Laiuse suunas teel 300-meheline Vene väesalk, kuid kui nad olid linnusest poole miili kaugusel ja nendeni jõudis teade linnuse piiramisest, läksid nad Rakverre tagasi. Ordu andis suurtükkidest linnusele tuld ja neli lipkonda sõjasulaseid koos väejuhtidega jooksid linnusele tormi. Lipukandja Hans Uthermarcke sai kiviga kuklasse ja kukkus, kuid kutsus teisi siiski endale järgnema. Ülesnäidatud vahvuse eest kinkis ordumeister talle [[samet]]rüü. Linnuse garnison aga loopis müüridelt ründajaile kive kaela, mistõttu viimased olid sunnitud tagasi tõmbuma. [[16. detsember|16. detsembril]] alustati uut tormijooksu, mis ebaõnnestus ja tõi kaasa ordu sõjameeste hukkumise. Orduväed jätkasid tulistamist, mispeale linnuse garnison soovis pidada läbirääkimisi. Läbirääkijaks määrati [[Kuldīga komtuur]] [[Heinrich Steding]] koos mitme kaaslasega. Läbirääkimiste käigus jõuti venelaste soovini saada õigus linnusest oma varaga puutumatult lahkuda ja [[Salomon Henning]] (1528–1589) saadeti ordumeistri juurde sellist õigust küsima. Orduväe ülemad aga soovitasid meistril sellist turvet mitte anda, kuna linnuse vallutamine õnnestuks niisamagi ja tekitaks venelastes hirmu. Läbirääkimised katkesid ning [[17. detsember|17. detsembril]] korraldati jälle tormijooks. Venelased aga andsid linnusest nii tugevasti tuld, et Renneri andmeil sai surma 384 ordu sõjasulast ühes Franz Straszborchi ja Plate lipkondadega. Samuti hukkus sõjasulaste pealik Evert Schladoth. Mõlemad ordu [[kartaun]]id olid mudas ja kasutuskõlbmatud, lisaks oli otsakorral laskemoon. [[19. detsember|19. detsembri]] öösel lahkus orduvägi [[Põltsamaa]]le, mida venelased müüridel rõõmuhõisetega tähistasid.<ref name="Renner3" />

 

{{viited|1=2|allikad=

<ref name="Mõisaportaal">[http://www.mois.ee/tartu/laiuse.shtml Laiuse linnusest Eesti mõisaportaalis]</ref>

<ref name="Renner">Renner, lk. 27–29</ref>

<ref name="Renner2">Renner, lk. 59</ref>

<ref name="Renner3">Renner, lk. 111–112</ref>

<ref name="Sepp">[http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=429 Hendrik Sepp, "Rootsi-Poola sõda Liivimaal 1600. a. ja 1601. a. alul. I osa." Ajalooline Ajakiri nr 1/1932]</ref>

<ref name="Puolan sota">[http://www.pohjanprikaatinkilta.fi/PohPr/sodat/Puolan%20sota%20%281600%20-%201618%29.htm Puolan sota (1600–1629) ensimmäinen vaihe (1600–1618)]</ref>

<ref name="Fabricius1">Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158–1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 275</ref>

<ref name="Fabricius3">Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158–1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 393</ref>

<ref name="aluve30">Kalvi Aluve, Eesti keskaegsed linnused, Tallinn, Valgus, 1993, lk 30</ref>

<ref name="tuulse295">Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. Dorpat 1942. lk 295</ref>

<ref name="hdAyL">Jakubowski – Kordzikowski 93</ref>

}}