Kalligraafia: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P pisitoimetamine |
P pisitoimetamine |
||
28. rida:
==Kalligraafia eripärad==
Reeglina kalligraafia moonutab kirja, raskendades selle loetavust, aga suurendades esteetilisust. Mõnikord moonutab kalligraafia kirja niivõrd, et seda on võimatu välja lugeda
== Eri maade kalligraafia ==
35. rida:
Euroopa kalligraafia arenes kreeka-rooma kirja (vähemal määral [[kirillitsa]]) baasil, mille klassikalised proovid (mida kasutatakse siiani) olid välja töötatud juba [[Antiikaeg|antiikajal]]. Varased tähestikud ilmusid 3. aastatuhandel enne meie ajaarvamist. [[Ladina tähestik]]u vahetu eelkäija oli [[etruski tähestik]]. Esialgu olid kasutusel ainult suurtähed (vt [[majuskel]]), [[Karolingid]]e aegadel ilmusid ka väiketähed (vt [[minuskel]]).
[[Kristlus]]e levimine andis tõuke kalligraafia arengule Euroopas. Tekkis vajadus kopeerida suurtes kogustes [[Piibel|Piiblit]] ning muid usulisi tekste. Kalligraafia õitseng oli 7.–9. sajandil [[Iirimaa]]l ja [[Šotimaa]]l, kus mungad valmistasid [[illuminatsioon|illumineeritud]] [[Evangeelium]]e
===Ida-Aasia kalligraafia===
48. rida:
=== Eesti kalligraafia ===
Üks tuntumaid Eesti kalligraafe oli kirjakunsti uurija ja populariseerija [[Villu Toots]]. Toots kujundas mitu bibliofiilset raamatut, millest tuntuim on [[Evald Okas]]e illustratsioonidega [[Friedebert Tuglas]]e "Meri" (1966). Tema töid avaldati [[USA]], [[Suurbritannia]], [[Saksamaa]] ning teiste maade kirjakunstiajakirjades ja -kogumikes ning ta pärjati mitmetel raamatukonkurssidel. Kirjaajaloo uurijana kogus ta kalligraafiakirjandust ja tarbegraafikat.<ref>Näitus \"Villu Toots 90\" avatud 24. jaanuarini
</ref>
| |||