'''Kuulmine''' ehk '''kuulmismeel''' (inglise ''hearing, audition'') on elusolendite võime eristada nendeni jõudvaid [[Heli|helilaineidheli]]laineid nende omaduste, nagu amplituudi (tugevuse) ja sageduse (helikõrguse) järgi mingi spetsiaalse (kuulmis)elundi (tavaliselt [[Kõrv|kõrvakõrv]]a) abil<ref name="ReferenceA">"Kuulmine". 1990. Eesti Entsüklopeedia. 5. köide.</ref>. Kuulmismeel võimaldab tunnetada heliallika iseloomu, määrata selle asukohta ja liikumist ruumis.
Imetajatel detekteeritakse helilaineid kõrvas, kus siseneva heli toimel tekkiv kõrvateo mehaaniline vibratsioon muundatakse sisekõrvas kõrvateo juurest lähtuvate paljude kuuldenärvide [[Närviimpulss|närviimpulssideksnärviimpulss]]ideks. Kuna kuulmine eeldab mehaaniliste stiimulite (molekulide vibratsioon) detekteerimist, siis sarnaselt kompimismeelega liigitatakse kuulmismeel [[mehhanosensatsioon|mehhanosensatsiooni]]i alla (inglise ''mechanosensation'').
Inimese kõrvaga kuuldav madalaim helisagedus on 16–20 Hz ning ülemine kuulmispiir ulatub lastel üle 20 000 Hz-i, kuid siis langeb eaga ja püsib pikka aega 16 000 Hz läheduses. Vanemas eas hakkab see jälle langema ja võib kõrges vanaduses alaneda isegi kuni 5000 Hz-ni. Tegemist pole siiski mitte selge ülemise sageduspiiri nihkumisega sageduses allapoole, vaid pigem esimest või teist järku inertse ahela sarnase kuulmise tundlikkuse sageduskarakteristiku muutumisega ([[Murdesagedus|murdesagedus(t)e]] nihkumisega sagedusalas allapoole), seda eriti just [[Kuuldelävi|kuuldelävele]] lähedaste (madalate) helitugevuste juures. Tugevate helide puhul pole ealised muutused nii suured.
Suurim kuulmisteravus on inimestel vahemikus 1000–5000 Hz, mis kattub suurel määral kõnehääles domineerivate helisageduste vahemikuga (~300–3500 Hz). Ka loomadel ühtib kuulmiselundi suurim tundlikkus liigiomaste häälitsuste omaga<ref> name="KuulmineReferenceA". 1990. Eesti Entsüklopeedia. 5. köide. </ref>.
Kuulmisomadusi on võimalik täpsemalt määrata [[audiomeetria]] abil.
