Erinevus lehekülje "Eduard Wiiralt" redaktsioonide vahel

Lisatud 22 120 baiti ,  1 aasta eest
P
Tühistati kasutaja 195.250.188.125 (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi Iifar.
(SU EMA)
Märgised: Visuaalmuudatus Asendamine blanking
P (Tühistati kasutaja 195.250.188.125 (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi Iifar.)
Märgis: Tühistamine
"[[Kaameli pea]]"
}}
'''Eduard Wiiralt''' (kodanikunimega '''Eduard Viiralt'''; [[20. märts]] [[1898]] Kalitino mõis Volossovo lähedal, [[Peterburi kubermang]] – [[8. jaanuar]] [[1954]] [[Pariis]]) oli Eesti [[Graafik (kunstnik)|graafik]].
 
==Elukäik==
* SU EMA
Eduard Wiiralt sündis [[Peterburi kubermang]]us [[Tsarskoje Selo maakond|Tsarskoje Selo maakonnas]] [[Gubanitsõ vald|Gubanitsõ vallas]] Robidetsi mõisas [[mõisateenija]]te Anton ja Sophie-Elisabeth Wiiralti pojana. Seitsmeaastasena pandi poiss kohalikku Kalitino algkooli. Aastal [[1909]] siirdus perekond Eestisse, kus isa sai tööd [[Varangu mõis]]as [[Järvamaa]]l. Kunstniku ja tema vendade Oskari ja Augusti koolitee algas Koerus haridusseltsi koolis, mille juhatajaks oli kriitik ja kirjandusharrastaja [[Johannes Söster]].<ref name=":2" /> Vanemate soovil, kes lootsid pojast kantseleiametnikku, läks Wiiralt [[Koeru saksa erakool]]i.
 
[[I maailmasõda|Esimese maailmasõja]] puhkedes asus perekond elama [[Tallinn]]a ja kunstikalduvustega noormees valis edasiõppimiseks [[Tallinna Kunsttööstuskool]]i. Andeka õpilasena läbis ta kaks klassi ühe aastaga ning viidi üle aktiklassi. Kolme aasta jooksul, mis ta kunsttööstuskoolis õppis, oli Wiiralti peamiseks õpetajaks [[Nikolai Triik]]. 1917. ja 1918. aastal käis Wiiralt kunsttööstuskooli ülesandel Tartus [[Eesti Rahva Muuseum]]i kogudes rahvariideid ja etnograafilisi esemeid joonistamas.<ref name=":2" /> Ta osales kooli õpilasalbumi "Noorus" kujundamisel (1918) ja kuulus [[Eesti Noorte Ühing]]u "Tungal" juhatusse.
 
Tallinna Kunsttööstuskooli Wiiralt ei lõpetanud, kuna peale tuli [[Saksa okupatsioon Eestis (1917–1918)|Saksa okupatsioon]] ja [[Märtsirevolutsioon|revolutsioon]]. [[Eesti Vabadussõda|Vabadussõja]] puhkedes astus Wiiralt 1918. aasta detsembri algul vabatahtlikuna [[Tallinna Kooliõpilaste pataljon]]i<ref name="ES, 1943" />. Ta võttis osa [[Kopli]]s formeeritud õpilaspataljoni õppustest ja määrati [[Soomusrong nr 2|soomusrongi nr 2]] dessantmeeskonda<ref name="ES, 1943" />. Rindel oli noor kunstnik kuni 1919. aasta märtsini, mil kooliõpilased toodi tagasi Tallinna ning rakendati valve- ja sisekaitseteenistusse<ref name="ES, 1943" />.
 
=== Wiiralt ja Pallas ===
Kui sügisel [[1919]] asutati Tartus [[Pallas (kunstikool)|Kunstiühingu Pallas kunstikool]], palus Wiiralt ennast üle viia [[Tartu Kooliõpilaste pataljon]]i. Palve rahuldati ja sama aasta detsembris, ikka veel sõdurina, hakkas Wiiralt vabal ajal kunstiõpinguid jätkama, kuni kevadel 1920 demobiliseeriti ning võis end täielikult kunstile pühendada.<ref name="ES, 1943" /> Wiiralt asus [[Anton Starkopf]]i [[skulptuur]]iateljees skulptuuri eriala õppima. Graafikaõpetajat tollal koolis veel polnud. Graafikaklass avati koolis alles 1921. aasta oktoobris.<ref name="ES, 1943" /> 1920. aastast töötas noor kunstnik tollal Pallase õpetajaskonda mitte kuulunud [[Jaan Koort]]i juures õpilase-abilisena. Muuseas teostas ta Koorti puuskulptuur-[[büst]]i "Eesti neiu".<ref name="ES, 1943" />
 
Aastatel [[1922]]–[[1923]] jätkas Wiiralt [[Georg Kind]]i soovitusel oma skulptuuriõpinguid Pallase stipendiaadina [[Dresdeni Kujutavate Kunstide Akadeemia]]s professor [[Selmar Werner]]i meistriklassis. Seal viljeles ta erinevaid sügavtrükitehnikaid, enda jaoks uudsena ka [[litograafia]]t. 1923. aasta suve algul lõppes stipendium, kuid Wiiralt jäi siiski sügiseni [[Dresden]]isse, kus töötas [[vasegravüür]]ide trükkijana. Seal omandatud praktilised kogemused olid õigupoolest ainuke kool, mille Wiiralt graafika tehnikate alal sai.<ref name="ES, 1943" /> Septembris võttis kunstnik koos [[Villem Ormisson]]i, [[Ado Vabbe]] ja [[Rudolf Paris]]ega ette ringreisi [[Weimar]]isse ja [[Meisseni portselanivabrik]]usse ning sõitis siis tagasi Tartusse, et lõpetada õpingud Pallases.<ref name=":2" /> [[11. mai|11.]]–[[18. mai]]l [[1924]] toimus kooli esimese lennu õpilaste näitus.<ref name=":0" /> Koos Wiiraltiga esinesid maalija [[Kuno Veeber]], skulptor [[Ferdi Sannamees]] ja graafik [[Natalie Mei]].<ref name=":0" /> Wiiraltilt oli näitusel 114 teost – illustratsioone, joonistusi, estampe ja kolm portreeskulptuuri.<ref name=":0" /> Eksamikomisjon hindas tema väljapaneku väga heaks ning andis talle lõpudiplomi nr 1.<ref name=":0" /> Kooli lõpetamise järel kutsuti ta Pallase kooli graafiliste tehnikate õpetajaks ning sellena tegutses ta kaks semestrit (õppeaasta 1924–1925).<ref name="ES, 1943" /> kasutades aega rohkem tehniliste oskuste lihvimiseks, enda ettevalmistamiseks Pariisi mineku jaoks.
 
=== Pariisis ===
[[Pilt:Eduard Wiiralt, Põrgu (1932).jpg|pisi|Wiiralti "[[Põrgu (Wiiralt)|Põrgu]]" (1932)]]
1925. aastal määras vastloodud [[Eesti Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsus]] Wiiraltile aastase stipendiumi enesetäiendamiseks [[Pariis]]is. Paraku pummeldati sõiduraha pärast kättesaamist Tallinnas koos sõpradega maha. Septembris määrati talle stipendium uuesti tingimusel, et ta viibiks kuus kuud välismaal. 4. novembril algas Tartust sõit [[Berliin]]i ja [[Köln]]i kaudu Pariisi poole, kuhu kunstnik saabus 8. novembril 1925.<ref name=":0" /> Tema esimeseks elukohaks sai Pariisi Eesti saatkonna poolt üüritud korter ning tööd leidis ta esialgu [[Odessa]]st pärit skulptori Vladimir Izdebsky ateljees. Aastatel [[1925]]–[[1939]] elas ta Pariisis. [[Montparnasse|Montparnasse'il]] kujunes 1920. aastate keskpaiku taas omamoodi eesti koloonia nagu enne Esimest maailmasõda. Seal elasid ja õppisid lühemat või pikemat aega maalijad [[Kuno Veeber]], [[Adamson-Eric]], [[Kristjan Teder]], [[Aleksander Vardi]], [[Jaan Grünberg]], [[Juhan Muks]] ja teised. Sukelduti internatsionaalses kunstnikeseltskonnas peaaegu et kohustuslikuks peetavasse boheemlasellu, trotsides rahanappust. Nii ka Wiiralt, kes aga säilitas seejuures imetlusväärse töövõime.<ref name="2MSQb" /> Eesti kunstnikest läbis Wiiralt Pariisis eriti tihedalt [[Jaan Grünberg]]iga, kes elas seal aastail 1926–1933 ning 1937–1939. Ka aastail 1931–1933 Pariisis viibinud skulptor [[Aleksander Ipsberg]] ning 1928 ja 1932–1933 seal töötanud Ferdi Sannamees kuulusid Wiiralti lähimate seltsiliste hulka. Iseäranis tormilisteks kippusid kujunema koos Sannamehega veedetud õhtud. Isegi nii tormilisteks, et märtsis [[1933]] ilmnes Wiiraltil maksahaigus, mille tagajärjel ta 13. mail kokku varises. Arst keelas kunstnikul surma ähvardusel alkoholi pruukimise ja kõikide imestuseks loobus Wiiralt sealtpeale alkoholi tarvitamisest.<ref name=":0" /> Sama aasta aprillis oli surnud ka Eduard Wiiralti isa Anton, see sündmus kujunes kunstnikule nii vaimseks kui kunstiliseks murdepunktiks.
 
1926. aasta juunis tegi Wiiralt kolmenädalase reisi [[Itaalia]]sse ning pärast seda seisis ees raske talv Pariisis. Stipendium oli lõppenud, kodumaised [[honorar]]id kasinad ja kohapealsed tellimused esialgu veel kasinad. Et leivaraha saada, maalis Wiiralt siidirätikuid ja värvis nukke, mis oli vaeste kunstnike tüüpiline sissetulekuallikas Pariisis. Mais [[1927]] toimus Wiiralti isikunäitus, kus ta eksponeeris umbes 40 [[litograafia|litot]], [[puugravüür]]i, [[ofort]]i, [[monotüüpia]]t ja [[joonistus]]t. Näitusel oli hea müügiedu. See aitas kaasa tema valimisele [[Sügissalong]]i liikmeks samal aastal ning tõi talle edaspidi illustratsioonide tellimusi kirjastuselt Editions du Trianon<ref name=":0" />. [[1928]]. aasta aprillis toimus teine isikunäitus Pariisis A.-G. Fabre'i galeriis, kus oli väljas 40–50 tööd, peamiselt monotüüpiad ja [[õlimaal]]id. On märkimisväärne, et kunstnik tegi tollal palju monotüüpiaid ning koguni maalis; tuli orienteeruda ostjatele<ref name=":0" />.
 
=== Maroko ===
[[21. juuli]]st [[1938]] kuni [[17. veebruar]]ini [[1939]] elas ta [[Maroko]]s [[Marrakech]]is aadressil 61 Rue Ksour.
 
=== Kodumaal ===
1939. aasta septembris naasis Wiiralt Eestisse, kus sai kunstniku-konsultandi koha [[Riigi Trükikoda|Riigi Trükikojas]]. [[II maailmasõda|Teise maailmasõja]] aja veetis kunstnik [[Eesti]]s<ref name="uudis-maroko" />.
 
=== Viimased aastad Pariisis ===
[[1944]]. aasta kevadel sõitis Wiiralt [[Viin]]i oma tööde näitust korraldama. Kunstnike Majas korraldatud näituselt osteti mitu tööd Austria graafikamuuseumile Albertinale. Wiiralt kasutas Viinis võimalust oma tööde trükkimiseks Lauterbachi trükikojas. Tagasi Eestisse ta enam ei tulnud, vaid läks läbi [[Taani]] [[Rootsi]], kus peatuspaigaks oli esialgu põgenikelaager [[Kummelnäs]]is. Rootsis viibis Wiiralt umbes aastapäevad, tehes seal koos vahepeal Eestist [[Suur põgenemine|põgenenud]] [[Eduard Ole]]ga matka [[Lapimaa]]le. [[1946]]. aasta sügisel pöördus kunstnik lõplikult tagasi Pariisi. Esialgu peatus ta tuttava maalija juures, siis pakkus talle oma korterit [[Montparnasse]]'il eestlane Eduard Klimberg. 1947. aastal sai ta korteri Tähe väljaku (praegu Charles de Gaulle'i väljak) triumfikaare lähedale ning 1951. aastal kolis linnakära eest põgenemiseks Pariisi-lähedasse linnakesse Sceaux'sse, kus asuv maja aadressil Rue Houdan 61 jäigi tema eluasemeks kuni surmani<ref name=":1" />. Eduard Wiiralt suri maovähi tagajärjel 55-aastasena Pariisis Danncourti haiglas Clichy avenüül ning maeti 12. jaanuaril 1954 [[Père-Lachaise'i kalmistu|Père-Lachaise'i kuulsuste kalmistule]].
 
=== Pärand ===
Kunstniku viimasesse elupaika jäid tema vähesed isiklikud asjad ja [[gravüür]]id, [[joonistus]]ed, [[skits]]id ja kavandid ning graafikaplaadid. Lisaks arhiiv kunstniku päevikute, kirjavahetuse, fotode, dokumentide, raamatute ja näitusekataloogidega. Pärandi saatus otsustati saadik [[Kaarel Robert Pusta]] eestvõttel. Lootes Eesti tulevasele taasiseseisvumisele, otsustati see säilitada [[Stockholm]]is [[Eesti Komitee]] haldamisel. Tartu Ülikooli endise kunstiajaloo professori ja [[Stockholmi Ülikool]]i toonase kunstiajaloo professori [[Sten Karling]]u abil toimetati Wiiralti pärand Stockholmi, kus seda esialgu hoiti Kunstiakadeemia ruumides Fredsgatanil. 1987. aastal õnnestus see deponeerida Rootsi Riigiarhiivi Mariabergetil. Mõlemas kohas oli uurijatel võimalik tutvuda maalija [[Juhan Nõmmik]]u poolt asjatundlikult süstematiseeritud koguga ja laenutada teoseid näitustele. [[2005]]. aasta aprillis andis Eesti Komitee Stockholmis olulisima osa Eduard Wiiralti pärandist üle [[Eesti Kunstimuuseum]]ile<ref name="ISOoh" />.
 
==Looming==
[[Pilt:Grafiti Eduard Wiiralti 'Absindijoojate' ainetel, Tartu Vabadussilla all, 7. detsember 2011.jpg|pisi|[[Grafiti]] Eduard Wiiralti "Absindijoojate" ainetel Tartu [[Vabadussild|Vabadussilla]] all, detsember 2011]]
[[Pilt:Eduart Wiiralti teose 'Jutlustaja' töötlus grafitina Tartu Vabadussilla all, 20. juuli 2013.jpg|pisi|Eduart Wiiralti teose "Jutlustaja" töötlus grafitina Tartu Vabadussilla all, juuli 2013]]
Eduard Wiiralti loomingupärand on väga suur, ainuüksi [[Eesti Kunstimuuseum]]i graafikakogusse kuulub ligi 3300 teost. Suur osa sellest jõudis muuseumi tänu kollektsionäär [[Alfred Rõude]]le, kes kogus Wiiralti töödest mitte ainult lõplikult viimistletud [[estamp]]e, vaid ka [[etüüd]]e ja [[visand]]eid.
 
Aastast [[1916]] pärinevad Wiiralti esimesed [[puulõige|puu-]] ja [[linoollõige|linoollõiked]] ning [[1917]]. aastast esimesed [[ofort|ofordi]]katsetused. Kuna Eestis ei olnud tollal veel ofordipresse, käis ta plaadilt äratõmbeid tegemas ühe Nõmme kivitrükkali juures. Kivitrükipressiga ofordi trükkimine oli vaevarikas protsess, mis pani aluse Wiiralti kui graafiliste tehnikate "alkeemiku" karjäärile.<ref name=":2" />
 
Oma esimesel näitusel osales noor kunstnik Vabadussõja ajal, 1919. aasta suvel, kui Tallinnas korraldati Eesti kunsti ülevaatenäitus<ref name="PK, 1938" />. Wiiralt kujundas ka näituse kataloogi. Stiliseerivas laadis linoollõikes kaaneillustratsioon kujutas muinaslinnust väljakasvavat avali kätega naisfiguuri päikese ja tähistaeva foonil. Võimalik, et autor oli tõuke saanud kirjandusühingu Siuru embleemist<ref name="IQsuQ" />. 1920. aasta detsembris toimunud Pallase IV ülevaatenäitusel oli väljas tema skulptuur "Vanamehe pea", mida kiideti kui väga huvitavat ja karakteristlikku teost.<ref name="ES, 1943" /> Pool aastat hiljem toimunud Pallase näitusel esines ta juba graafikuna ning tema [[ofort|ofordid]], [[linoollõige|linoollõiked]] ja joonistused said kiitva hinnangu.
 
Wiiralti tuntuimate teoste hulka kuuluvad mitmed virtuooslikud ja väljendusrikkad loomagravüürid. Koduloomade kujutamist alustas kunstnik juba kodukohas Varangul ja Lammaskülas, joonistades nii kassi kui hobuseid. Stipendiaadina Dresdenis õppides avastas ta kohalikus loomaaias enda jaoks eksootilised loomad, nagu lõvid, tiigrid ning jõehobud. Õpilaspõlvest peale armastas ta joonistada inimesi, portreteerida oma lähedasi, koolikaaslasi, tüüpe turgudel ja tänavatel. Wiiralti lemmikžanriks oli kahtlemata "fantastilised portreed" – sageli grotesksed üldistused mõnest inimtüübist või inimlikust joonest.
Dresdeni-perioodil muutus Wiiralti graafika suurejoonelisemaks, stiililt jõulisemaks ja kindlapiirilisemaks. Ta sattus verismi mõjuorbiiti, mille kiindumus [[grotesk]]i ja detailinaturalismi nakatas teda seda enam, et need jooned olid juba ilmnenud tema loomingus. Kohati sarnanevad Wiiralti Dresdeni-lehed väga [[Otto Dix]]i omadega, kelle teoseid imetlesid tollal teisedki noored pallaslased.<ref name="2MSQb" />
 
Järgneval perioodil oli ta viljakas eelkõige raamatugraafikas. Aastatel 1923–1925 illustreeris Wiiralt [[Juhan Jaik|Juhan Jaigi]] "Võrumaa jutud", 1925 [[Jakob Kõrv]]i "Muinasjutud", [[1924]]–1925 [[Eduard Tennmann]]i [[usuõpetus]]e [[lugemik]]ud, [[1926]] koguteose "Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur" ja [[1928]] [[Aleksandr Puškin]]i "[[Gabrieliidid]]", [[Marie Under]]i "Rõõm ühest ilusast päevast". Võimeka graafikuna töötas ta puulõikes ([[kõrgtrükk|kõrg]]- ja [[sügavtrükk|sügavtrükis]]), ofordis, [[akvatinta]]s (ka kõrgtrükis), [[litograafia]]s ja [[monotüüpia]]s.
 
1925. aasta sügisel, olles saanud [[Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsus]]e üheaastase stipendiumi, sõitis Wiiralt enesetäiendamiseks Pariisi. Wiiralti esimese Pariisi-perioodi ja kogu noorusaegse loomingu tippteosed on "Põrgu" ([[1930]]–[[1932]], ofort, [[vasegravüür]]), "Kabaree" ([[1931]], ofort, vasegravüür), "Jutlustaja" ([[1932]], [[litograafia|lito]]) ja realistlikumad "Neegripead" ([[1933]], [[kuivnõel]]), "Claude" ([[1936]], puugravüür) ning "Lamav tiiger" ([[1937]], [[pehmelakk]]).
 
1931. aastast 1933. aasta kevadeni suhtles Wiiralt tihedalt [[Strasbourg]]i tuntud kunstniku ja kunstikollektsionääri, muusiku ja luuletaja Nelly Stulziga, kellest tehtud portreed ja mõned aktijoonistused annavad alust arvata, et Wiiraltil oli temaga ka lähedased suhted. Nelly Stulz (1892–1969) korraldas Wiiralti teoste müüki Strasbourgis ning 1932. aasta mais ka tema isikunäituse sealses galeriis "La Librairie de la Mésange"<ref name=":0" />. 1931. aasta suve veetis Wiiralt Strasbourgis, kus teda külastas kunstnik Jaan Grünberg. Koos käidi [[Vogeesid]]es ja [[Colmar]]is, kus neile jättis sügava mulje [[Matthias Grünewald]]i Isenheimi altar Unterlindeni muuseumis<ref name=":0" />. Sel, 1931. aasta suvel Strasbourgis lõi Wiiralt ühe oma tuntumatest töödest – "Kabaree", kuivnõelagravüüri "Lamav akt" (modelliks Nelly Stulz), monotüüpiad "Lamav akt" ja "Istuv naine". Võimalik, et Strasbourgi katedraalist sai ta inspiratsiooni gravüüri "Maalija" loomiseks. Nelly Stulzi venna, doktor Edgar Stulzi tellimusel tegi ta pildi püha Vincent de Paulist, mis andis tõuke terve pühakuid kujutava joonistussarja sünniks (1931–1932), sel on omakorda seos litoga "Jutlustaja" (1932)<ref name=":0" />.
 
Kuigi kunstnik enne Teist maailmasõda kordagi kodumaad ei külastanud, osales ta eesti kunsti ülevaatenäitustel [[Riia]]s, [[Helsingi]]s, [[Berliin]]is, [[Moskva]]s, [[Kaunas]]es ja [[1933]]. aastal [[Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsus]]e poolt korraldatud graafikanäitusel [[Praha]]s.<ref name="PK, 1938" /> Isikunäitused toimusid Pariisis (1927, 1928, 1931), [[Philadelphia]]s (1928), [[Strasbourg]]is (1931) ja [[Amsterdam]]is (1935).<ref name="PK, 1938" /> Kodumaise publiku jaoks korraldas kollektsionäär [[Alfred Rõude]] 1936. aastal näituse Tallinnas ja Tartus, kus oli välja pandud ligi 350 Wiiralti aastatel 1915–1936 valminud tööd, mis andis esmakordselt kaasmaalastele ülevaate Wiiralti mitmepalgelisest loomingust ning tema kunstilisest arengust.<ref name="PK, 1938" /> 1937. aasta lõpul Viinis Künstlerhausis toimunud 57. Kunsti Aastanäitusest võttis Wiiralt osa ainsa välismaalasena.<ref name="PL, 1938" /> Wiiralt autasustati kuldmedaliga ning väljapandud 21 tööst müüdi 13.<ref name="PK, 1938" /> Prantsusmaal viibides tegi Wiiralt kaastööd ka mitmele prantsuse ajakirjale ning illustreeris kaks raamatut.<ref name="PK, 1938" />
 
Reisil Marokosse 1938. aastal lõi Wiiralt töid, mis tabasid sügavamalt subjekti olemust, nt "Noor araabia poiss" (1940) ja "Berberinaine kaameliga" (1940).<ref name="uudis-maroko" />
 
[[1939]]. aasta sügisel, [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] puhkedes, sõitis Eduard Wiiralt tagasi Eestisse, kus lõi sellised tööd nagu "Eesti neiu" ([[1942]], pehmelakk, värviline akvatinta), "Viljandi maastik" ja "Virve" (mõlemad [[1943]], kuivnõel), "Monika" (1942, [[metsotinto]]) ja "Kaameli pea" (1939, puulõige).
 
1939. aastal Pariisist Eestisse naastes jättis ta osa oma trükiplaatidest trükimeister Taneuri kätte, kelle lese käest ta need pärast sõda taas kätte sai ning kohe uusi tõmmiseid tegema asus. 1947. hakkas ta osasid oma plaate vastupidavuse suurendamiseks [[galvaniseerimine|galvaniseerima]], kuna väliseestlaste seas oli nõudlus tema tööde järgi väga suur. Aastail 1946–1953 sündis Wiiraltil keskmiselt neli gravüüri aastas, ümbertöötlusi ja monotüüpiaid arvestamata. Juba 1930. aastatest alates oli kunstnik võtnud endale töötamiseks üha rohkem aega, mis oli osaliselt tingitud terviseprobleemidest, osalt väsimusest ja tüdimusest. Nende aastate tõelised pärlid on "Catherine Boullaire'i portree" (1948, kuivnõel), "Rahutus" (1950–1952, pehmelakk), "Sebra" (1953, pehmelakk). Prantsuse riik ostis 1949. aasta Sügissalongist rahvusraamatukogu jaoks 1939. aasta puugravüüri "Kaameli pea"<ref name=":1" />.
 
==Mälestuse jäädvustamine==
[[Mark Soosaar]] on teinud Eduard Wiiraltist filmi "Maised ihad" (1973–1977) ning [[Rein Raamat]] filmi "Põrgu" (1983).
 
29. novembril 1996 avati [[Eesti Rahvusraamatukogu]]s [[Eduard Wiiralti galerii]], kus on alaliselt välja pandud suure eesti graafiku teosed.
 
[[1997]]. aastal asutasid väliseesti kunstikogujad [[Harry Männil]] ja [[Henry Radevall]] koostöös Tallinna linnavalitsuse ja [[Eesti Kunstimuuseum]]iga Wiiralti 100. sünniaastapäeva puhul [[Wiiralti auhind|Eduard Wiiralti kunstiauhinna]] graafikule, kes osaleb Wiiralti sünniaastapäeval Rahvusraamatukogus toimuval nüüdisgraafika näitusel ning järgib oma loomingus žürii hinnangul kõige paremini eesti graafika traditsioone.
 
Kunstniku 100. sünniaastapäevaks 1998. aastal valmis [[Mai Levin]]i 350-leheküljeline, 200 reproduktsiooniga albumiformaadis ja [[kalingur]]köites põhjalik [[monograafia]] Eduard Wiiraltist, milles on kokkuvõte [[prantsuse keel|prantsuse]], [[inglise keel|inglise]], [[saksa keel|saksa]] ja [[vene keel]]es.
 
[[2004]]. aastast annab [[Kultuuriministeerium]] igal aastal välja [[Eduard Wiiralti nimeline stipendium|Eduard Wiiralti nimelist stipendiumi]]. Kunstitudengile või noorele kunstnikule välismaal enesetäiendamiseks antava stipendiumi suurus on 3000 eurot. Esialgu anti stipendiumi välja kunstiakadeemia aastapäeval, hiljem on seda tehtud kalendriaasta jooksul.
 
[[2010]]. aasta novembris avati Marokos Marrakechi vanalinnas Eduard Wiiralti kunagises elukohas mälestustahvel, millele on kirjutatud tekst nii eesti, prantsuse kui ka araabia keeles.<ref name="uudis-maroko" />
 
Tartus Ihaste linnaosas asub [[Eduard Wiiralti tänav]].
 
==Vaata ka==
*[[Viiralti tamm]]
*[[Viljandi maastik]]
*[[Eduard Wiiralti galerii]]
* ISBN 9789949413539
 
==Viited==
{{viited|allikad=
<ref name=":2">Aleksis Rannit, Eduard Wiiralti noorusmailt, Our Life, nr. 3, 1948</ref>
<ref name="ES, 1943">[[Alfred Vaga]], "Eduard Viiralt skulptorina. Jooni kunstniku arenguteelt", [[Eesti Sõna]], 7.02.1943</ref>
<ref name=":0">[[Mai Levin]], Armastus Strasbourg'is. Eduard Wiiralt, Joonistusi ja graafikat Soome helilooja Juhani Komulaineni kogust, 2006. aastal [[Adamson-Ericu muuseum]]is toimunud näituse kataloog, [[EKM]], 2006.</ref>
<ref name="2MSQb">EKMA 10.8.5.52</ref>
<ref name="uudis-maroko">[http://uudised.err.ee/index.php?06218825 "Marokos avati Eduardi Viiralti mälestustahvel"] [[ERR]], 6. november 2010</ref>
<ref name=":1">Mai Levin, Wiiralt sõjajärgses Pariisis, KesKus, juuni 2009</ref>
<ref name="PK, 1938">"E.Viiralt 40-aastane", [[Põhja Kodu]], 18.03.1938</ref>
<ref name="PL, 1938">"Viinis müüdi Ed. Viiraldi töid", [[Päevaleht]], 30.02.1938</ref>
<ref name="ISOoh">http://www.kumu.ee/et/naitused/toimunud/2009 Eduard Wiiralti pärand – Eesti Komitee kingitus17.04–04.10.2009<br> Kumu kunstimuuseum</ref>
<ref name="IQsuQ">Virve Hinnov, Eesti kunsti ülevaatenäitused aastail 1918–1927, Tartu Kunstimuuseumi kogude teatmik. Tartu 1985</ref>
}}
 
== Välislingid ==
* [http://digikogu.ekm.ee/search?searchtype=simple&searchtext=Eduard+Wiiralt Eduard Wiiralti looming EKM Digikogus]
* [http://www.haus.ee/?s=otsing&otsingus6na=Wiiralt&Button=OTSI Wiiralti teosed oksjonitel]
* [http://www.virumaa.ee/discuss/msgReader$5006 Eduard Wiiralti e-Galerii] (250 tööd, paljud lingid on vigased)
* [[Mai Levin]]. [http://www.postimees.ee/?id=62689 Absint ja neiud: värviline Wiiralt Pärnus] Postimees, 29. detsember 2008
* [http://digar.nlib.ee/digar/show?id=50377 Wiiralti varane ofort ja proosatekst "Meri"] Tallinna Kunsttööstuskooli õpilasalbumis (Rahvusraamatukogu digiarhiiv)
* {{ISIK|4341}}
 
{{JÄRJESTA:Wiiralt, Eduard}}
75 760

muudatust