Pikk-kääbas: erinevus redaktsioonide vahel

Andres Tvauri ja [[Priit Ligi]] hinnangul on pikk-kääbaste etnilise tõlgendamise juures olulist rolli mänginud poliitilised olud ja uurijate endi taust. Kääbaste professionaalse arheoloogilise uurimise alguses, 1920. aastate vabades oludes, ei huvitunud [[Nõukogude Venemaa]] arheoloogid [[etnogenees]]i küsimustest. 1930. aastatel kehtestas riigi juhtkond aga „rahvusliku"rahvusliku ajalookirjutuse“ajalookirjutuse", mille raames kujutati slaavlasi [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidu]] ajaloo tooniandva subjektina. Pärast [[teine maailmasõda|Teist maailmasõda]] tugevnes [[venelased|vene]] [[rahvuslus]] ja [[patriotism]] ning hakati rohkem tähelepanu pöörama etnogeneesi ja slaavlaste päritolu küsimustele, soovides ühtlasi näha slaavlaste ajalugu Venemaa territooriumil võimalikult varasena. Seejuures võeti üle [[Saksamaa|Saksa]] arheoloogi [[Gustaf Kossinna]] idee, et arheoloogilised kultuurid märgivad kindlaid etnilisi gruppe. Pikk-kääbaste puhul tähendas see nende omistamist slaavlastest krivitšitele.<ref>Tvauri 2007, lk 250–253</ref> Pärast [[Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991)|Eesti okupeerimist Nõukogude liidu poolt]] väljendasid sama seisukohta ka Eesti arheoloogid, kuid pärast seda kui esimesed vene uurijad hakkasid pikk-kääbaste üks-üheses slaavlastega sidumises kahtlema, loobuti Eestis kiiresti sellest vaatest. Priit Ligi seletas seda asjaoluga, et kui vene uurija eitas kääbaste slaavlastele kuulumist, oli see aktsepteeritav, sama mõtet esimesena väljendanud eesti arheoloogi oleks aga süüdistatud natsionalismis.<ref>Tvauri 2007, lk 259–264</ref>