Kunst: erinevus redaktsioonide vahel

[[Pilt:KONRAD MÄGI 1922-1923 Itaalia maastik. Rooma.jpg|pisi|Sageli seostatakse mõistega "kunst" kitsalt [[kujutav kunst|kujutavat kunsti]]. [[Konrad Mägi]], "Itaalia maastik. Rooma", 1922–1923.]]

'''Kunst''' kui üks põhilisi kultuurimõisteid on üldisemas tähenduses meisterlik oskus või osavus ([[Vanakreekavanakreeka keel|vanakreeka keeles]]es ''technē'', [[Ladinaladina keel|ladina keeles]]es ''ars'', [[Prantsuse keel|prantsuse]] ja [[Inglise keel|inglise]] keeltes ''art'') mistahes loomingulisel tegevusalal, mille tulemuseks on [[kunstiteos]]. Kuigi sõna ''kunst'' pärineb eesti keeles ajaloolistel ja kultuurilistel põhjustel [[Saksasaksa keel|saksa keelest]]est, kasutatakse eesti keeles ka [[Läänemeresoome keeled|läänemeresoome keeltest]] laenatud sõna '''''taie'''''. Kunsti kui '''kaunite kunstide''' ehk ''taide'' all mõistetakse [[esteetika]]s muuhulgas [[kujutav kunst|kujutavat]] ja [[tarbekunst|tarbekunsti]]i, [[arhitektuur|arhitektuuri]]i, [[muusika |muusikat]]t, [[ilukirjandus |ilukirjandust]]t, [[tants|tantsukunsti]]ukunsti ja [[näitekunst]]i ja [[filmikunst]]i.

Kunsti üheks oluliseks tunnuseks on tema [[interaktiivsus]] – kunst on midagi sellist, mida inimene on teinud vaatamiseks, kuulamiseks, jälgimiseks. Kunst asetseb tähendusruumis, mida piiritleb raam (algus ja lõpp, [[kuliss]]id vms). Tihti tajutakse kunstina selliseid [[artefakt]]e, millel puudub praktiline otstarve.

"Kunsti eristatakse [[loodus]]est nagu [[tegemine|tegemist]] [''Tun''] (''facere'') [[tegutsemine|tegutsemisest]] [''Handeln''] või toimimisest [''Wirken''] üldse (''agere''), ja esimeste saadust (''Produkt'') või tagajärge [''Folge''] kui tehtut [''Werk''] (''opus'') viimaste saadusest kui tulemust [''Wirkung''] (''effectus'')."

"Õigupoolest tuleks kunstiks nimetada üksnes tekitamist [''Hervorbringung''] [[vabadus]]e läbi, s.o meelevalla [''Willkür''] läbi, mis seab oma tegudele (''Handlungen'') aluseks [[mõistus]]e."

"Kunsti kui inimese osavust eristatakse ka [[teadus]]est ([[oskamine|oskamist]] [[teadmine|teadmisest]]), kui praktilist [[võime]]t [''Vermögen''] teoreetilisest, kui [[tehnika]]t [[teooria]]st."

Kunsti eristatakse ka [[käsitöö]]st. Esimene on vaba kunst, teist võib nimetada ka palgakunstiks. "Esimesele vaadatakse nii, nagu ta saaks otstarbekohaselt välja kukkuda (õnnestuda) üksnes [[mäng]]una, s.o tegevusena, mis on omaette (''für sich selbst'') [[meeldivus|meeldiv]]."

"Et aga kõigis vabades kunstides on ometigi nõutav midagi sundivat [''Zwangsmäßiges''], või nagu öeldakse, mingi [[mehhanism]], ilma milleta vaimul, mis peab kunstis vaba olema ning ainuüksi mis teost [''Werk''] elustab, ei oleks mingit keha ning ta sureks täiesti janu kätte, seda pole ebasoovitav meelde tuletada."

"Kui kunst mingi võimaliku eseme tunnetusele vastavalt sooritab ainult selle eseme tegelikuks tegemiseks nõutavaid toiminguid [''Handlungen''], siis on ta mehaaniline kunst; kui tal aga on vahetuks kavatsuseks lõbutunne [''Gefühl der Lust''], siis nimetatakse teda esteetiliseks kunstiks. Esimene on ta juhul, kui tema eesmärk on, et lõbu saadaks ettekujutusi [''Vorstellungen''] kui pelki aistinguid, teine juhul, kui [tema eesmärk on, et lõbu saadaks kujutlusi] kui tunnetusliike."

"Meeldivad kunstid on need, mille eesmärgiks seatakse üksnes nauding" (näiteks [[lauamuusika]]).

Kaunis kunst on kunst, niivõrd kui ta paistab ühtlasi olevat loodus.

"Loodus oli kaunis, kui ta nägi ühtlasi välja kunstina; ja kunsti saab kauniks nimetada ainult juhul, kui me oleme teadlikud sellest, et ta on kunst, ja ta näeb meile siiski välja loodusena."

Kaunis kunst meeldib "pelgas otsustusetegemises" [''Beurteilung''], mitte meelteaistingus ega mõiste läbi.

Otstarbekohasus kauni kunsti saaduses on "kavatsuslik", ei tohi aga "kavatsuslikuna paista", s.t "kaunile kunstile peab vaatama kui loodusele, kuigi sellest ollakse teadlik kui kunstist". "Loodusena" näib kunstisaadus seeläbi, "et kohatakse küll kogu täpipealsust kooskõlalisuses [''Übereinkunft''] reeglitega, ainuüksi mille järgi saadus saab saada selleks, mis ta peab olema; kuid ilma pedantsuseta, ilma et paistaks läbi kooliline vorm, s.o ilma et oleks näha jälge sellest, et reegel on kunstnikul silme ees olnud ja tema meelejõudusid kammitsenud." Kaunis kunst ei ole õpitav, ei rajane mõistelistel reeglitel, on kunstile reeglit andva [[geenius]]e saadus. Siiski sisaldab ta ka midagi "koolikohast" [''Schulgerechtes''], mida saab reeglite järgi taibata ja järgida.

"[[Otsustusvõime kriitika]]s" ütleb [[Immanuel Kant]], et kui kauneid kunste "ei seostata moraaliideedega, ainuüksi mis toovad kaasa [''bei sich führen''] iseseisva heameeletunde [''Wohlgefallen'']", siis on nad "suunatud [''angelegt''] ainult naudingule, mis ei jäta ideesse alles midagi, mis teeb vaimu nüriks, eseme tasapisi vastikuks ja meele (...) enesega rahulolematuks ning tujukaks".

[[Ilu]] on esteetiliste ideede "väljendus". Kaunid kunstid on jaotatavad selle väljenduse liigi järgi: väljendus leiab aset sõnades, liigutustes või toonides. "Seega on vaid kolm liiki kujutavaid kunste: kõnelev kunst, kujutav kunst ja aistingute (kui väliste meeltemuljete) mängu kunst."

"Seda jaotust saaks korraldada ka dihhotoomiliselt, nii et kaunis kunst jaotataks mõtete või kaemuste väljenduse kunstiks, ja esimene omakorda ainult nende vormi või nende mateeria (aistingu) järgi. Ainult et siis ta [jaotus] näeks välja liiga abstraktne ja tavamõistetele mitte nii vastav."

Kõnelevad kunstid on [[kõnekunst]] ja luulekunst (''Dichtkunst''). "Kõnekunst on kunst tegelda aru tegevusega [''Geschäft''] kui kujutlusvõime vaba mänguga; luulekunst on [kunst] sooritada kujutlusvõime vaba mängu aru tegevusena." "Kõnekunstnik kuulutab niisiis tegevust ja sooritab seda nii, just nagu see oleks vaid mäng ideedega kuulajate meele lahutamiseks. Luulekunstnik kuulutab vaid meeltlahutavat mängu ideedega, ja aru jaoks tuleb ometi nii palju välja, nagu tema kavatsuseks oleks olnud tegelda ainult aru tegevusega."

"Kujutavad kunstid ehk kunstid, mis väljendavad ideid meeltekaemuses (mitte pelga kujutlusvõime ettekujutuste läbi, mida sõnadega ärgitatakse) on kas meeltetõe või meeltepaistvuse kunstid. Esimest nimetatakse plastikaks, teist maalikunstiks. Mõlemad teevad kujud ruumis ideede väljenduseks; esimene teeb kujud tuntavaks kahele meelele, nägemisele ja kompimisele." "Esteetiline idee (arhetüüp, algkuju) on mõlemale kujutlusvõimes aluseks; kuju aga, mis moodustab esteetilise idee väljenduse (ektüüp, järelkuju), antakse kas oma kehalistes mõõtmetes (nagu ese ise eksisteerib) või viisi järgi, kuidas need silmas peegelduvad (oma näivuses [''Apparenz''] pinnal)".

Plastika alla kuuluvad raidkunst ja ehituskunst. Maalikunst, "mis kujutab meeltepaistvust kunstiliselt [''künstlich''] ideedega seotuna", jaguneb looduse kauni kirjeldamise kunstiks ja looduse saaduste kauni kokkupanemise kunstiks (maalikunst ja iluaiandus).