David Hartley: erinevus redaktsioonide vahel

David Hartley sündis 1705. aastal [[Halifax (West Yorkshire)|Halifaxi]] lähedal [[Yorkshire]]’is. Tema ema suri kolm kuud pärast poja sündi. [[Anglikaani kirik|Anglikaani]] vaimulikust isa suri kui David oli 15-aastane. Ta sai hariduse [[Bradford|Bradfordi]]i algkoolis ja [[Cambridge]]’is Jesuse kolledžis, mille ühenduse liikmeks sai ta [[1727]]. aastal. <ref name="oSsGR" /> Algselt pidi temast saama kirikutegelane, kuid teda hakkas huvitama hoopis [[meditsiin]]. Sellegi poolest jäi ta Inglise kiriku liikmeks ja oli lähedane tolle aja kõige silmapaistvamate kirikumeestega. Ta pidas oma kohuseks kuuletuda nii kiriklikule kui ka ilmalikule võimule. Kõige tugevamini seisis ta vastu igavese karistuse [[Doktriin|doktriiniledoktriin]]ile.

Hartley oli kaks korda abielus. Esimest korda abiellus ta 1730. aastal Alice Rowleyga, kes suri järgmisel aastal, sünnitades nende poega Davidit (1731–1813). 1735. aastal abiellus Hartley Elizabethiga (1713–1778), kes oli Robert Packeri tütar. Abielu sõlmiti hoolimata Elizabethi mõjuka ja väga rikka perekonna vastuseisust. Hartley ja Elizabeth said kaks last: Mary (1736–1803) ja Winchcombe Henry (1740–1794). 1736. aastal valiti Hartley [[Londoni Kuninglik Selts|Londoni Kuningliku Seltsi]] liikmeks.<ref name="oSC8e" /> Hartley töötas arstina Newarkis Londonis ning Bathis, kus ta suri 1757. aastal. Hartley oli taimetoitlane. <ref name="lQ70i" />

Hartley peamine töö „Observations"Observations on Man, his Frame, his Duty, and his Expectations“Expectations" avaldati 1749. aastal, kolm aastat pärast [[Étienne Bonnot de Condillac]]<nowiki/>i teost „Essai"Essai sur l'origine des connaissances humaines“humaines", milles kõlasid sarnased teooriad. Teos on kirjutatud kahes osas – esimene tegeleb inimese keha ja vaimu raamide ning nende seoste ja mõjudega; teine osa inimkonna kohustuste ja ootustega. Hartley kaks peamist teooriat on '''vibratsioonide doktriin''' ja '''assotsiatsioonide doktriin'''. Tema füüsikaline teooria toetub Hartley enda sõnul teatud spekulatsioonidele närvitegevusest, mille [[Isaac Newton]] avaldas oma teoses „Principia“"Principia". Tema psühholoogilisele teooriale viitab „Dissertation"Dissertation concerning the Fundamental Principles of Virtue or Morality“Morality", mille kirjutas vaimulik John Gay (1699–1745) ning mille peamiseks eesmärgiks oli näidata, et kaastunne ja südametunnistus arenevad assotsiatsioonide vahendusel isekatest tunnetest.

Nagu [[John Locke]], nii arvas ka David Hartley, et enne tunnetust on inimese meel puhas leht. Lihtsatest tunnetustest arenevad teadvuseseisundid. Üks arenemise seadus, millele Hartley toetus, oli pidevuse seadus, mis on sünkroonne ja järgnev. Selle seaduspära alusel püüdis ta seletada lisaks mälu nähtustele, mida teised enne teda olid sarnaselt seletanud, veel ka emotsioonide, arutluse ning tahtliku ja mittetahtliku tegevuse nähtusi. Tema sõber, partner ja üks peamisi kaitsjaid oli [[Joseph Priestley]] (1733–1804), kes avastas [[Hapnik|hapnikuhapnik]]u. Priestley oli oma aja üks tähtsamaid teadlasi.

Hartley füüsikaline teooria, kuigi iseenesest ebaadekvaatne, oli aluseks kaasaegsele füsioloogiliste ja psüühiliste faktide vahetu ühenduse uurimisele. Ta uskus, et tunnetus on närvide medullaarse aine üliväikeste osakeste vibratsiooni tulemus. Nauding on mõõdukate vibratsioonide tulemus, valu tuleneb aga nii tugevatest vibratsioonidest, et see ähvardab närvide jätkuvust lõhkuda. Need vibratsioonid jätavad endast ajusse maha sarnased nõrgemad vibratsioonid („vibratiuncles“"vibratiuncles"), mis vastavad „tunnetuste"tunnetuste ideedele“ideedele". Sama kehtib ka mälu puhul.

Meeltenähtuste detailse kirjeldamisega püüdis Hartley näidata, kuidas kõiki emotsioone, mida ta märkimisväärse oskuslikkusega analüüsib, saab seletada. Locke fraasi „ideede"ideede assotsiatsioon“assotsiatsioon" kasutab ta läbivalt, kusjuures „idee“"idee" sisaldab iga vaimset seisundit peale tunnetuse. Ta väidab rõhutatult, et eksisteerib puhas ükskõikne tundmus, sealjuures pakkudes, et see kasvab välja isekatest tunnetest. Vaba tegevust seletab ta kindla seosega liikumise ja tunnetuse või idee vahel ning füüsilisest küljest seosega „ideaalse“"ideaalse" ja motoorse vibratsiooni vahel. Seega paikneb Hartley vaba tahte vastuolu juures deterministide poolel. Selle järelduseni jõudis ta vastumeelselt ning alles siis, kui ta spekulatsioonid olid peaaegu valmis.

}}

* Ferg, Stephen, Two Early Works of David Hartley, Journal of the History of Philosophy, vol. 19, no. 2 (April 1981), pp. &nbsp;173–89

* Walls, Joan, The Philosophy of David Hartley and the Root Metaphor of Mechanism: A Study in the History of Psychology, Journal of Mind and Behavior, vol. 3 (1982), pp. &nbsp;259–74