Erinevus lehekülje "David Hartley" redaktsioonide vahel

Eemaldatud 65 baiti ,  2 aasta eest
P
pisitoimetamine using AWB
P (Korrastasin skripti abil viiteid)
P (pisitoimetamine using AWB)
 
'''David Hartley''' ([[21. juuni]] [[1705]] [[Halifax (West Yorkshire)|Halifax]] – [[28. august]] [[1757]]) <ref name="ynlVp" /> oli inglise [[filosoof]] ja psühholoogia assotsianistliku kooli rajaja.
==Elukäik==
David Hartley sündis 1705. aastal [[Halifax (West Yorkshire)|Halifaxi]] lähedal [[Yorkshire]]’is. Tema ema suri kolm kuud pärast poja sündi. [[Anglikaani kirik|Anglikaani]] vaimulikust isa suri kui David oli 15-aastane. Ta sai hariduse [[Bradford|Bradfordi]]i algkoolis ja [[Cambridge]]’is Jesuse kolledžis, mille ühenduse liikmeks sai ta [[1727]]. aastal. <ref name="oSsGR" /> Algselt pidi temast saama kirikutegelane, kuid teda hakkas huvitama hoopis [[meditsiin]]. Sellegi poolest jäi ta Inglise kiriku liikmeks ja oli lähedane tolle aja kõige silmapaistvamate kirikumeestega. Ta pidas oma kohuseks kuuletuda nii kiriklikule kui ka ilmalikule võimule. Kõige tugevamini seisis ta vastu igavese karistuse [[Doktriin|doktriiniledoktriin]]ile.
 
Hartley oli kaks korda abielus. Esimest korda abiellus ta 1730. aastal Alice Rowleyga, kes suri järgmisel aastal, sünnitades nende poega Davidit (1731–1813). 1735. aastal abiellus Hartley Elizabethiga (1713–1778), kes oli Robert Packeri tütar. Abielu sõlmiti hoolimata Elizabethi mõjuka ja väga rikka perekonna vastuseisust. Hartley ja Elizabeth said kaks last: Mary (1736–1803) ja Winchcombe Henry (1740–1794). 1736. aastal valiti Hartley [[Londoni Kuninglik Selts|Londoni Kuningliku Seltsi]] liikmeks.<ref name="oSC8e" /> Hartley töötas arstina Newarkis Londonis ning Bathis, kus ta suri 1757. aastal. Hartley oli taimetoitlane. <ref name="lQ70i" />
 
==Teadustöö==
Hartley peamine töö „Observations"Observations on Man, his Frame, his Duty, and his Expectations“Expectations" avaldati 1749. aastal, kolm aastat pärast [[Étienne Bonnot de Condillac]]<nowiki/>i teost „Essai"Essai sur l'origine des connaissances humaines“humaines", milles kõlasid sarnased teooriad. Teos on kirjutatud kahes osas – esimene tegeleb inimese keha ja vaimu raamide ning nende seoste ja mõjudega; teine osa inimkonna kohustuste ja ootustega. Hartley kaks peamist teooriat on '''vibratsioonide doktriin''' ja '''assotsiatsioonide doktriin'''. Tema füüsikaline teooria toetub Hartley enda sõnul teatud spekulatsioonidele närvitegevusest, mille [[Isaac Newton]] avaldas oma teoses „Principia“"Principia". Tema psühholoogilisele teooriale viitab „Dissertation"Dissertation concerning the Fundamental Principles of Virtue or Morality“Morality", mille kirjutas vaimulik John Gay (1699–1745) ning mille peamiseks eesmärgiks oli näidata, et kaastunne ja südametunnistus arenevad assotsiatsioonide vahendusel isekatest tunnetest.
 
Nagu [[John Locke]], nii arvas ka David Hartley, et enne tunnetust on inimese meel puhas leht. Lihtsatest tunnetustest arenevad teadvuseseisundid. Üks arenemise seadus, millele Hartley toetus, oli pidevuse seadus, mis on sünkroonne ja järgnev. Selle seaduspära alusel püüdis ta seletada lisaks mälu nähtustele, mida teised enne teda olid sarnaselt seletanud, veel ka emotsioonide, arutluse ning tahtliku ja mittetahtliku tegevuse nähtusi. Tema sõber, partner ja üks peamisi kaitsjaid oli [[Joseph Priestley]] (1733–1804), kes avastas [[Hapnik|hapnikuhapnik]]u. Priestley oli oma aja üks tähtsamaid teadlasi.
===Vibratsioonide doktriin===
Hartley füüsikaline teooria, kuigi iseenesest ebaadekvaatne, oli aluseks kaasaegsele füsioloogiliste ja psüühiliste faktide vahetu ühenduse uurimisele. Ta uskus, et tunnetus on närvide medullaarse aine üliväikeste osakeste vibratsiooni tulemus. Nauding on mõõdukate vibratsioonide tulemus, valu tuleneb aga nii tugevatest vibratsioonidest, et see ähvardab närvide jätkuvust lõhkuda. Need vibratsioonid jätavad endast ajusse maha sarnased nõrgemad vibratsioonid („vibratiuncles“"vibratiuncles"), mis vastavad „tunnetuste"tunnetuste ideedele“ideedele". Sama kehtib ka mälu puhul.
===Assotsiatsioonide doktriin===
Mälestuste ja ka üldiselt mõtete kulgu, kui see ei sõltu just otseselt välisest tunnetusest, saab seletada ideega, et alati on ajus vibratsioone aju soojuse ja arterite tukslemise tõttu. Nende vibratsioonide olemuse määrab iga inimese minevikukogemus ja hetke asjaolud, mis põhjustavad üht või teist tüüpi kalduvuse ülekaalu. Tunnetused, mis on tihti koos assotsieerunud, omandavad ka teistele ideedele vastavad assotsiatsioonid; ning ideed, mis vastavad assotsieerunud tunnetustele samuti assotsieeruvad kokku. Mõnikord lausa nii tugevasti, et nad moodustavad midagi, mis tundub olevat uus lihtne idee, mida pole võimalik ilma põhjaliku analüüsita komponentideks lahutada.
===Vaba tahe===
Meeltenähtuste detailse kirjeldamisega püüdis Hartley näidata, kuidas kõiki emotsioone, mida ta märkimisväärse oskuslikkusega analüüsib, saab seletada. Locke fraasi „ideede"ideede assotsiatsioon“assotsiatsioon" kasutab ta läbivalt, kusjuures „idee“"idee" sisaldab iga vaimset seisundit peale tunnetuse. Ta väidab rõhutatult, et eksisteerib puhas ükskõikne tundmus, sealjuures pakkudes, et see kasvab välja isekatest tunnetest. Vaba tegevust seletab ta kindla seosega liikumise ja tunnetuse või idee vahel ning füüsilisest küljest seosega „ideaalse“"ideaalse" ja motoorse vibratsiooni vahel. Seega paikneb Hartley vaba tahte vastuolu juures deterministide poolel. Selle järelduseni jõudis ta vastumeelselt ning alles siis, kui ta spekulatsioonid olid peaaegu valmis.
==Teosed ==
* Anon., An Introduction towards an Essay on the Origin of the Passions, in which it is endeavored to be shown how they are all acquired, and that they are none other than Associations of ideas of our own making, or that we learn from others (1741).
<ref name="oSC8e">"Library and Archive catalogue". Royal Society. Retrieved 2012-03-09.</ref>
<ref name="lQ70i">Rod Preece, Sins of the Flesh: A History of Ethical Vegetarian Thought, University of British Columbia Press, 2009, pp. 207–209.</ref>
}}
 
==Kasutatud kirjandus==
* Allen, Richard C. (1999). David Hartley on Human Nature. Albany, N.Y.: SUNY Press. ISBN 0-7914-4233-0
* Ferg, Stephen, Two Early Works of David Hartley, Journal of the History of Philosophy, vol. 19, no. 2 (April 1981), pp. &nbsp;173–89
* James, William, The Principles of Psychology (New York, 1890)
* Rousseau, George S. (2004). Nervous Acts: Essays on Literature, Culture and Sensibility. Basingstoke: Palgrave Macmillan. ISBN 1-4039-3454-1 (Paperback) ISBN 1-4039-3453-3 (Hardcover)
* Walls, Joan, The Philosophy of David Hartley and the Root Metaphor of Mechanism: A Study in the History of Psychology, Journal of Mind and Behavior, vol. 3 (1982), pp. &nbsp;259–74
* Chisholm, Hugh, ed. (1911). "Hartley, David". Encyclopædia Britannica (11th ed.). Cambridge University Press.
 
76 032

muudatust