Julia Kristeva: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Vaher (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
P pisitoimetamine using AWB
2. rida:
'''Julia Kristeva''' ([[bulgaaria keel]]es Юлия Кръстева, sündinud [[24. juuni]]l [[1941]] [[Sliven]]is) on [[bulgaarlased|bulgaaria]] päritolu [[Prantsusmaa]] [[filosoof]], [[kirjanduskriitik]], [[psühhoanalüütik]], [[semiootik]], [[feminist]].
 
Julia Kristeva on keeleteadlane, naisõiguslane ja [[Roland Barthes|Roland Barthesi]]i õpilane. Ta elab alates 1965. aastast Pariisis ja sai uudsusmõtlejate rühma [[Tel Quel]] juhtivaks liikmeks. Pariisi ülikooli keeleteaduste õpetajana (1974. a-st) uuris märgisüsteemi suhet sellega, mis süsteemile eelneb ja seda ületab.<ref name=":0">Leho Lamus. "[[Mõtlemise mõistevõrk]]", lk 194.</ref>
 
Irigaray ja Cixous' kõrval on Kristeva mõjukaim naisõiguslane, kelle mõttlemist mõjutas juturavi, [[marksism]] ja [[Jacques Derrida]] filosoofia. Kristevat huvitab Derrida [[Dekonstruktsioon|dekonstruktsioonidekonstruktsioon]]i suhe koetisõpetusega (strukturalismiga), millele pani aluse [[Ferdinand de Saussure|Saussure]]. Tema esseed ja tõlked: ''Semeiotike'' (1969), ''Polüloog'' (1977) ja ''Kristeva lugemik'' (1986). Teosed: ''Luulekeele revolutsioon'' (ka: ''Revolutsioon luule keeles'', 1974), ''Jälestuse jõud: Essee äratõukamisest'' (1980), ''Võõrad iseendile'' (1989). Kristeva tutvus 1960ndate lõpus [[Juri Lotman|Juri Lotmaniga]]iga, ning asendas teksti mõiste tekstidevahelisuse mõistega.<ref name=":0" />
 
==Teosed eesti keeles==
*Kristeva, Julia 2006. „Jälestuse"Jälestuse jõud: Essee abjektsioonist“abjektsioonist". [[Tänapäev]]. (tlk. [[Heete Sahkai]])
*Kristeva, Julia 2017. „Võõrad"Võõrad iseendale“iseendale". [[Tallinna Ülikooli Kirjastus]]. (tlk. [[Kaia Sisask]])
 
==Tema kohta==